Vabadussõjalased vs erakonnademokraatia

18. okt. 2013 - 1 Kommentaar

Kahe päeva pärast toimuvad kohalikud valimised. Kahe päeva eest 80 aastat tagasi lõppes vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletus (14.–16. oktoobrini 1933). Tookord käis hääletamas 77,8% hääleõiguslikest kodanikest. Vabadussõjalaste eelnõu poolt anti 416 878 ja vastu 156 894 häält. Pätsi-Laidoneri riigipööre toimus järgmise aasta märtsis.

Ei hakka siinkohal tollase ja praeguse olukorra vahel sisulisi paralleele tõmbama, kuigi neid ikka on. Vabadussõjalaste liikumist ja 1920. aasta põhiseaduse muutmist on nimetatud suurimaks sündmuseks iseseisvunud Eesti riigi sisepoliitilises elus. Vabadussõjalased olid ilmunud Eesti poliitikamaastikule 1929.–1930. aastal. Põhiseaduse muutmise vajadus oli aga muutunud aktuaalseks juba pärast kommunistide 1924. aasta detsembrimässu, et suurendada riigi juhtimise stabiilsust. Põhiseaduse reformimise üks eesmärk oli viia sisse valitava suure võimuga presidendi amet, nagu näiteks Soomes. Põhiseaduse uuendamist pooldasid Põllumeeste Kogud (Konstantin Päts), Rahvaerakond (Jaan Tõnisson), Kristlik Rahvaerakond (Jaan Lattik), majaomanikud ja sakslastest saadikud, vastu olid sotsialistid ja kommunistid. Tööerakond ja asunikud olid kahevahel ja muutsid oma seisukohti.

Kes need vabadussõjalased õieti olid?

President Toomas Hendrik Ilves sedastas riigikogu sügisistungjärgu avamisel 2013, et riigikogul ja valitsusel ei ole lihtne rahva kasvanud ootustele vastata, „kui ühed ülistavad teoreetilist marksismi, teised usuvad pimesi turgudesse, kolmandad kiruvad kunagiste vapside moel erakondi ja ootavad kõva käe karmi kehtestamist”.

Eesti n-ö ametlikus ajaloos (kui niisugune üldse olemas on, aga kui on, siis peaks seda kajastama „Eesti entsüklopeedia”) nimetatakse vabadussõjalaste liikumist äärmuslikuks paremradikaalseks, antiparlamentaarseks ja demokraatiavastaseks kriisiliikumiseks, mille ideoloogias ja rituaalides olnud fašismi elemente, domineerinud ohjeldamatu populism ja rõhutatud rahvuslus, sõjakas antimarksism ja antiliberalism: „Vabadussõjalased saavutasid suure populaarsuse tänu rafineeritud demagoogiale ja osavale propagandale, mis paljastas võimulolevate parteide korruptsiooni ja onupojapoliitikat. Riigi elu väärnähtusi kasutasid nad parlamentaarse korra diskrediteerimiseks ja lubasid „Toompea puhtaks lüüa”.” (EE 11, Eesti üld, 2002).

Tuleb kuidagi tuttav ette

Tuntud ühiskonnategelase ja poliitiku, juristi Oskar Rütli (1871–1949; valiti 1906. a Liivimaa kubermangust Venemaa esimesse riigiduumasse; riigikogu, rahvuskogu ja riiginõukogu liige) sõnul näitas vabadussõjalaste liikumine, et meie sisemises elus oli tekkimas mädapaise – erakonnad, kes 1920. aasta põhiseaduse alusel õiguse tähe all „Egiptuse lihapottide” juures istusid ning seda ka edaspidi teha kavatsesid, selle juures oma isiklikke huvisid rahva huvidest kõrgemale seades. Erakonna mehed olnud ju riigikogus oma juhi armust, sest juht oli valimiste puhul riigikogu liikmete kandidaatide nimekirja omast erakonnast kokku seadnud ja neid oma hääksarvamise järgi nimekirja võtnud. Kuidas võidi siis oma peremehele vastu hakata? Jõuti otsusele, et senine valimissüsteem erakondade nimekirjade järgi on kahjulik; et isik tuleb valida tema tubliduse järgi, aga mitte sõltuvalt sellest, milline erakond tema üles seab.

Elust konnasilmapäevil

Eesti vabadussõjalaste keskliidu häälekandjast nr 1 „Võitlus Eesti parema tuleviku eest” (01.05.1931) on avaküljelt pealkirja „Kes me oleme ja mis me tahame” all lugeda: „Vabadussõjalaste hinnang ja kavatsetavad parandusettepanekud ei tähenda erakonnategelasile mitte ainult vastuvõtmatut ideed, vaid otsekohest lööki tasku pihta. Riigikoguliikmete arvu vähendamise ja isikliku valimise nõue sundis vist paljuidki võtma otsekohe ette enesehindamise – ja küllap selle tulemus ei olnud kuigi tõotusrikas, sest õige äge kära ja lärm pääsis valla: Lapualased, hitlerlased, fašistid ja tont teab kes kõik tulevat kukutama Eesti ortodoksaalset demokaatiat.”

Vabadussõjalaste hinnangul oli Eesti riigikord Asutava Kogu päevil kompileeritud teiste riikide põhiseadustest, kuna aga „kompileerijal ühelgi polnud kogemusi sel alal, lasti end juhtida põhimõttest – võtta omaks see, mida riigiõiguse teooria tunnistanud kõige moodsamaks. Nüüd on tulnud aga ilmsiks, et riigivalitsemise nagu iga teisegi asja juures ei ole „moe viimane karje” mitte kõige vastupidavam ja sobivam kaup – rekordiliselt kõrged kontsad või kitsad kinganinad toovad enesega ühes konnasilmad. Praegu elamegi konnasilmapäevil. Kogu maa aietab ja oigab, hüüab appi. Kurdiks on aga jäänud kingsepad, nad leiavad, et isiklikult nende äri läheb hästi ja kingafassong ei ole suure maailma moesalongides ka veel täieliselt iganenud. Süüdi võivad olla ainult rahva varbad – seega inimesed ise, mitte puudulikud seadused. Saapaliistud ja -šnitid on kuulutatud pühaks ja tahetakse jääda nende juurde” (samas).

Särav täht poliitikataevas

Vabadussõjalaste juht ja liikumise hing oli advokaat ja reservohvitser Artur Sirk (1900–1937), sündinud Järvamaal eesti talus. Sirk võttis Tallinna reaalkooli õpilasena osa Vabadussõjast, lõpetas Eesti vabariigi sõjakooli esimeses lennus ja jätkas Vabadussõda ohvitserina. Sai Vabadusristi lahingutes ülesnäidatud vapruse eest. Artur Sirk oli mitmete mälestuste kohaselt oma kõne asjalikkuse, selguse ja sisu lihtsuse ning loogika poolest igast vastasest üle. Rütli kirjutab, et ta oli nagu hele, äkitselt särama löönud täht poliitilises taevas, kes võinuks Eesti rahvale palju valgust anda. Keegi tuntud eesti poliitikamees, Sirgu poliitiline vastane öelnud 21. juunil 1940. aastal enamlaste võimu ülevõtmise päeval: „Oleks Sirk nüüd veel elus! Tema üksi oleks ehk praegusel silmapilgul võinud veel midagi teha, sest tema selja taga oleks seisnud nüüd kogu rahvas …”

Vabadussõjalastel oli kindel lootus võimule pääseda. Nende presidendikandidaat oli kindral Andres Larka, kelle valimine näis kindlustatud (Põllumeeste Kogud esitasid K. Pätsi, keskerakonnad kindral J. Laidoneri ja sotsialistid A. Rei). Sirk pidas oma poliitilisi vastaseid aumeesteks ja demokraatideks ega uskunud, et midagi põhiseadusevastast ette võetakse. Tema poliitiline tegevus Eestimaa pinnal päädis legendaarse põgenemisega Tallinna keskvanglast.

Artur Sirgu surma (2. juuli 1937; Luksemburg, Echternachi väikelinn) peetakse üheks kõige enam spekuleeritud teemaks Eesti sisepoliitika ajaloos. Kuigi ametlikult räägiti enesetapust, levisid juba siis kuulujutud, et mängus oli polpoli käsi. On põhjust oletada mürgitamist ja hotelliaknast välja viskamist. Väga kahtlane on asjaolu, et kaotsi läks Artur Sirgu raamatu käsikiri.

———

Iseseisvus ja okupatsioon

On üks asi, mis kipub tihtilugu meelest minema: Saksa okupatsiooni osa Eesti iseseisvumisel. Oskar Rütli tõdeb, et Saksa okupatsioonita oleks Eesti iseseisvus väga küsitav olnud. Üks põhjus: enne okupatsioonivägede saabumist 1918 oli Eesti täis Vene sõjaväelasi. Neid oli sadu tuhandeid, kõik hästi relvastatud – ja Suur-Vene tundest läbi imbunud. Venelaste Eestisse jäädes oleks maa rüüstatud, majandus hävitatud ja piir olnuks avatud röövlijõukudele. Meid oleks Venemaaga ühte sulatatud enamlaste valitsuse all. Saksa okupatsioon puhastas maa Vene vägedest. Põllumajandus oli pärast sakslaste lahkumist veel nii tugev ja elujõuline, et võisime Vabadussõda pidada ja sõjaväelasi toita.

Kindlasti poleks pea olematu Eesti riik suutnud ise Vene vägesid oma territooriumilt välja tõrjuda. Loomuldasa järgnenuks kaotus Vabadussõjas (kui see üldse toimunud oleks), kollektiviseerimine ja 1937. aasta repressioonid, mis tühjendasid Peipsi-tagused eesti külad meestest.

Iseseisev Eesti, Venemaast lahus – juba see mõte pani iga venelase liikuma, kirjutab Oskar Rütli. Nii oligi. Seda kinnitab ka nn Peipsi vabariigi idee, mis sündis 1917: nimelt üritasid kohalikud venelased teha Peipsi vabariiki (Tšudskaja respublika), et mitte eestlaste võimu alla sattuda. Kui Eestile oli antud märtsi lõpus 1917 omavalitsuse õigus, esitasid Peipsi lääneranniku venelased Ajutisele Valitsusele palve liita Peipsi-äärne rannariba viie versta laiuselt kas Peterburi või Pihkva kubermanguga. Kuid see „Peipsi vabariik”, nagu seda rahva seas nimetati, jäi teostamata nii eestlaste kiire reaktsiooni tõttu kui ka sellepärast, et algasid veel segasemad ja raskemad ajad, revolutsioon ja Saksa okupatsioon.

Ajalugu kordas ennast kahe inimpõlve pärast, kui Kohtla-Järvel tõusis intrite kongressil esile idee Kirde-Eesti eraldumisest Eestist. Impeeriumimeelsed jõud tulid välja Kirde-Eestis autonoomse oblasti või Nõukogude vabariigi loomise ideega. Mais 1990 moodustati Kohtla-Järvel dessantväelaste kaitse all nn föderalistide kongressil Eesti NSV rahvasaadikute ja töötajate regioonidevaheline nõukogu, mis nõudis NSV Liidu konstitutsiooni järgimist.

———

Nikolai Helk

Vabadussõjalaste üle mõistis 1935.–1936. a kohut sõjaringkonnakohus kolonelleitnant Nikolai Helgi (aastani 1921 Tšistjakov) eesistumisel. Nikolai Helk oli ülempreester Nikolai Pätsi naisevend. Vabadussõja ajal tegeles ta pigem Punaarmee varustamisega. Opteerus 1921 Eestisse ja muutis oma nime. Tema karjäär oli kiire ja korralik: leitnandiks sai 1924, 24.02.1937 ülendati Helk koloneliks ja viis päeva hiljem kindralmajoriks.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vabadussõjalased vs erakonnademokraatia”

  1. wll ütleb:

    Kuidas asi toimus ja kuidas valimised võitnud pidid vanglates vedelema ning kuis nende üle kohut mõisteti, jutustab Hans Mereti raamat “Teremi jutustus”. Mulje Pätsiaegsest Eesti Wabariigist muutub sootuks.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!