Kõnelevad pildid

8. nov. 2013 Krista Kumberg - Kommenteeri artiklit

Alates 2003. aastast on Eesti publikul võimalus iga kolme aasta tagant osa saada rahvusvahelisest tipptasemel (laste)raamatukunstist. Läänemeremaade kunstnike loomingut esitlev neljas Tallinna illustratsioonitriennaal (TIT) „Pildi jõud“ avati 5. novembril kolme näitusega, mis jäävad vaatajale avatuks kuu lõpuni.

Eesti lastekirjanduse keskuses näeb eelmise triennaali võitja Varvara Alyai isiknäitust, Tallinna linnateatri kaminasaalis eksponeeritakse teisel triennaalil diplomi saanud Vera Pavlova töid. Rahvusraamatukogu näituseruumides saab vaadata seitsmekümne triennaalil osaleva illustraatori loomingut. Iga maa on esindatud kolme kuni viie kunstnikuga, Venemaalt osaleb kümme ja Eestist 24 illustraatorit. Jagatakse ka tunnustust – antakse välja grand prix’ ning selle kõrval hulk diplomeid ja eriauhindu.

Illustreeritud raamat on meie tava-arusaamist mööda laste teema. Samuti arvab täiskasvanu teadvat, milline pilt lastele sobib ja meeldib. Ehk kui võrrelda, siis pakume lapsele hakklihakastet kartuliga; tema on rahul, meie oleme rahul ja laps ei saagi teada, et tegelikult maitseb talle risoto. TIT annab võimaluse näha suurt hulka eri maade tippillustraatorite pilte üheskoos. Piltide juures kasutatud kunstiline kujund, esituslaad ning teostamistehnikad on niivõrd erinevad-erilised, et iga vaataja leiab enese jaoks meeldiva. Või, mis veel parem, sellise, mis kripeldama jääb, mitu päeva meelest ei lähe ja avardab vaataja arusaama raamatupildist ning seeläbi kunstist üldse.

Lasteraamatu pilt ei pea olema primitiivne

Lapse jaoks ongi juturaamatu pilt esimene kokkupuude suure kunstiga. (Kuigi tavaelus peab ta pahatihti piirduma laiatarbekaubaga!) Triennaali põhinäituse puhul ei maksa peljata elitaarsust. Sellel on koos soojad, armsad, humoorikad, traditsioonilised, salapärased, alltekstirohked ja ka vabagraafikale lähedased illustratsioonid. Tulvil soojust ja armsust on Katya Tolstaya pildid väikese jänku lugudele, Catherine Zaripi aabitsaillustratsioonid, Daniela Kuloti kujutatud mutipoiss Malte väike maailm, Maria Nilsson Thore Petra täpi illustratsioon ning paljude teiste, eriti Põhjamaade kunstnike pildid.

Samuti näib, et just Põhjamaade kunstnikud valivad meelsasti humoorika kujutluslaadi. Soomlase Markus Majaluoma isa-raamatu pildid on hoogsad ja naljakad nagu ka Salla Savolaineni Helsingi-raamatu omad ja Marika Maijala roosa lähenemine „Mary Poppinsile“ toob muige suunurka. Norralase Björn Ouslandi „Lohejaht“ pole pildiliselt sugugi hirmus, pigem naljakas ja põnev. (Vene kunstniku Boris Zabirohin kujutab hunt Fenriri kinnisidumise stseeni „Nooremast Eddast“ just nii õõvastavana, nagu see olla võis!) Ka taanlaste ja rootslaste seast leiab autoreid, kes kasutavad naljakas-armsat stiili. Sakslase Katja Kammi pilt tuntud muinasloole Hansust ja Gretest on mustast huumorist kantud ja koomiline vaatamata paku sisse löödud verisele kirvele, nõiale, hundile ning muudele ohtudele, mis lapsi metsas ootamas. Eestlaste hulgaski on mitmeid, kes ei pea paljuks ega pahaks viljeleda naljakat kujutluslaadi nagu näiteks Heiki Ernits, Priit Rea, Kerttu Sillaste, Elina Sildre, Anne Pikkov.

Muinasjutupildilt ootab vaataja eeskätt seda, et kunstnik viiks ta argisest maailmast imelisse. Traditsiooniliselt suurejoonelisi, kauneid ja mõjusaid muinasjutupilte pakuvad teiste hulgas Lina Dūdaitė (Leedu) illustratsioonidega Grimmide muinasjutule kolmest ketrajast, Ülle Meister loole „Suurest Peetrist ja väikesest Peetrist“, Anton Lomaev (Venemaa) „Väikese Mukki“. Maarja Vannas Pärsia muinasjutu piltidega, Kuldse tõlla Anderseni „Lumekuningannast“ pani hõõguma Elżbieta Wasiuczyńska (Poola).

Pilt ei ole vaid laste pärusmaa

Täiskasvanu raamatutesse tehakse tänapäeval joonistusi ebaõiglaselt harva. Seega tuleb kunstnikul illustreerida lasteraamatuid. Aga kui tahaks kõnetada hoopis teist täiskasvanut? Siis tuleb kodeerida oma sõnum, eriline vaatenurk tuntud loole, mäng tehnikatega lasteraamatusse. Endas teatavat salapära kätkevad pildid töötavad vaataja peas veel tükk aega ega anna rahu. Seda iseäranis siis kui kujutatud lugu võõras ning teadmata on. Mida arvata Jüri Mildebergi „Saatmata postkaardist“, Hanne Bartholini (Taani) „Väikesest kollasest tüdrukust“, Viive Noore „Infanta sünnipäevast“, Gita Treice (Läti) „Kafkast ja nukust“ ja paljudest teistest kummastavatest-kummalistest? Taolised laia adressaadiga pildid õhutavad kunstniku koodi kallal nokitsema, et salalaegas lahti läheks.

TIT-i toimumise eest seisavad hea Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Lastekirjanduse Keskus ja IBBY Eesti osakond. Nende suur töö annab eesti publikule üle kolme aasta võimaluse nautida kõrgetasemelist ja rahvusvahelist illustratsioonikunsti. Näituselt leiab iga vaataja – noor või vana, kultiveeritud või loomuomase kunstitajuga – pildi, milletaolist ta otsinud ja oodanud on või milletaolist ta poleks osanud ise iial oodata ja otsida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!