KULTUUR

Roman Baskin: Kompliment Meistrilt

22. nov. 2013 - Kommenteeri artiklit
Näitleja ja lavastaja Roman Baskin meenutab oma koostööd ühe kõigi aegade huvitavama Eesti näitleja Jüri Järvetiga. Foto: Daisy Lappard

Näitleja ja lavastaja Roman Baskin meenutab oma koostööd ühe kõigi aegade huvitavama Eesti näitleja Jüri Järvetiga. Foto: Daisy Lappard

Tegin 1980. aastal telefilmi „Tema majesteet komödiant” Jüri Järvetiga peaosas. Olin ülimalt uhke, et sain noore lavastajana filmi sellise korüfee. Hiljem lõigi ta filmis tundmatu näitleja Käbirlinski surematu rolli.

Olin kuulnud, et tal on kombeks režissööre n-ö katsuda. Tema lemmiknipp proovides oli, et ta võttis mõne stseeni ette ja pärast põgusat analüüsi küsis ülimalt süüdimatult: „Mis juhtuks, kui mind sellest stseenist välja kärpida?” See oli tõeline katsumus. Alguses olin sageli üsna lõksus, sest ta oli võimekas väitleja ja tema ettevalmistus prooviks oli erakordne. Põhjaliku kodutöö tulemusena orienteerus ta materjalis sageli partneritest nõtkemalt. Mõistsin õige pea, et talle selles trikitamises vastu saada on ainult üks võimalus − usutavalt põhjendatud ja argumenteeritud analüüs. Siis ta taltus ja võttis stseeni omaks. Kuidas ta seda lahendama hakkas, oli omaette vaatemäng − virtuoossuse meistriklass, aga see nõuaks omaette peatükki.

Seik, millest rääkida tahan, juhtus ühel võttepäeval peategelase Käbirlinski kodus: töölt tulles uhkeldab ta naise ees, et on kutsutud teaduste akadeemiasse, kuulsa luuletaja Dante mälestusõhtule. Kuna nende kodu interjöör oli valitud Kassisabas vanas puumajas − koht, kus ma ise olen sündinud ja lapsepõlve veetnud −, oli see stseen mulle kuidagi eriti tähendusrikas.

Tegime mõned proovid ja alustasime võttega. Proovides olid mõlemad näitlejad (Käbirlinski naist mängis Ita Ever) teinud ülimalt naljakalt. Järvet oli tõeliselt sõiduvees, kui tema tegelane laheda iseenesestmõistetavusega teatab, et on saanud personaalse kutse kahele teaduste akadeemiasse, nagu oleks tegemist tunnustatud inimestega, kes selliste kutsetega igapäevaselt harjunud; ka abikaasa mõistmatus muutub pikapeale tunnustuseks ja sellest tiivustatud Käbirlinskist saab hetkega tõeline kangelane.

Niisiis esimene duubel. Käbirlinski lööb hooga koduukse lahti, viskab kutsekaardi voodil istuvale naisele ja mängib elegantse lohakusega stseeni lõpuni, aga kuidagi punnitatult, traagelniidid paistavad ka liialt välja. Otsustan teha teise duubli. Järvet küsib, kas märkusi on. Vastan, et hoogu jäi kuidagi väheks, teeme veel ühe. Teine duubel. Tulemus veel puisem kui esimesel korral, olen segaduses. Järvet vaatab küsivalt otsa, kuna mul pole aimugi, miks stseenilt sära kadunud, jään lihtsalt vait. Tunnen Järveti küsimuses närvilisust. „Milles tegelikult asi?”− „Ei tea,” vastan ausalt, kuigi ebalevalt. „Olgu, teeme duubli,” pakub Järvet. „Teeme,” pobisen habemesse ja jagan tehnikale käsklused. Pärast kolmandat duublit olen sõnatu, sest minu arust on stseenist igasugune elu kadunud. Valetan, et helis olid mingid apsud sees, ja saan niiviisi neljanda duubli. Paraku kõik kordub − stseenist on pinge ja mängulust läinud. „Kuis nüüd, oli parem?” küsib Järvet. „Ei olnud,” raputan kurvalt pead, „aga põhjust ei tea.” Järvet võtab sõnagi lausumata nagist kaabu ja väljub, lüües ukse enda taga üsna tugeva pauguga kinni. „Kõik, läbi,” mõtlen täielikus ahastuses. „Nüüd ilmselt ütleb osast ära.”

Vaatan aknast alla ja näen teda hoovis jalutamas. Torman alla ja üritan jutu peale saada: „Ma tõepoolest ei mõista, mis toimus, aga stseen ei tööta nii nagu proovis …” Järvet vaatab mulle pikalt otsa ja käsib mul siis puuriida peale istuda, ise istub vastu. „Ma räägin sulle ühe loo.” Ja siis jutustab filmi „Kuningas Lear” võtteperioodist, proovidest režissöör Kozintseviga, partnerlusest Oleg Daliga, kes Narri mängis, ja paljudest selle filmiga seotud seikadest. Lõpuks jõuab ta loo kulminatsioonini − tormistseenini, mis on kahtlemata Shakespeare’i teose võtmestseen, mida oli kuude kaupa harjutatud ja mille ülesvõtmiseks olid mängu pandud tohutud jõud, tehnika, tuulegeneraatorid, massid jne.

Kaadri ülesehitus oli selline, et Leari monoloogi ajal, mil ta hulludes tormist üle karjub, laskub kaamera kümnete meetrite kõrgusest otse Leari ja Narri kõrvale, n-ö sõidab pikkamööda üldplaanist suurde plaani. Esimene duubel käib, näitlejad töötavad kogu jõust, operaator koos Kozintseviga laskub platvormil maapinna poole, ja äkki kõlab ruuporist kohutava kisana režissööri „Stopp!”. Järvet lõpetab mängu ja näeb, kuidas Kozintsev kraana pealt maha ronib ja nende juurde tuleb. Kohale jõudes seisab vaikides ja vahib kaugusse. Vaikus. Siis pöördub näitlejate poole ja sõnab õlgu kehitades: „Ma ei saa sittagi aru, mida see Shakespeare selle stseeniga mõtles. Homsest kõik uuesti proovi!” Ja ülikallis võttepäev jääb ära.

Kuulan Järvetit ja mõtlen, miks ta mulle seda lugu räägib. Siis hakkab koitma. „Vaat see, et sa julgesid täna tunnistada, et ei oska täpset põhjust öelda, mis viltu läks, andis lootust, et me jõuame stseeni käsitlust uurides selle päris põhjuseni ja suudame võtme üles leida. Kui sa oleksid mulle hakanud udu ajama, vassima ja mingeid pseudopõhjusi välja pakkuma, oleksin tõenäoliselt töö üles öelnud. Lähme nüüd sisse ja vaatame veel kord stseenile otsa.”

Nii jätkus minu koostöö ühe kõigi aegade huvitavama Eesti näitlejaga ja ma olin tema komplimendist veel aastaid kõrvust tõstetud. Meistri kiitus on midagi erilist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!