Sisemised minad ja muud loomad

15. nov. 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Kommenteeri artiklit

Tuurlen parajasti kirjaniku rollis raamatukogusid mööda. Sügiseti säherdune komme on. Olen jõudnud Mustveesse – ja võtku mind tuhnik, kui ma peast tean, kas tegemist linna või mõne muu asulaga; ju ikka linn, sest ühel hetkel said linnad ka Võhmast ja Mõisakülast ju – ning raamatukogu on siin ilus. Õigupoolest on seda kogu kultuurikeskus. Etteastumise alguseni on pool tundi ning kui kiiresti näppe liigutada, peaks selle ajaga kärme reisikirja ära vormistada suutma küll.

Tõsi, näpud ei liigu nii nobedasti kui enamasti, kuna arvutil (vab!, kirjutil – kes see siis tänapäeval noid kõigemasinaid rehkenduseks nii väga tarvitab), mis raamatukogus lahkesti kasutada anti, pole klahvistiku peal täppidega tähti sugugi näha. Küll aga on ilusti olemas nii „saksa tähed” kui täiesti mittesaksa tähed.

Pole ka imestada, sest aknast paistab üks teatav järv ja selle järve taga asub teadagi mis. Nii et pole siin täpitähetada miskit, niikuinii on nende asukohad enam-vähem sõrmeotstes või lihasmälus olemas. Nii et kui mõtlema ei hakka, siis jookseb jutt suuremate kirjavigadeta ekraanile. Ja egas leheloo kirjutamise ajal mõtelda tohi! See on vana tõde ja kuld- või vähemalt rusikareegel.

Ikkagi on natuke tuttav tunne. Just see pool tundi ülesastumiseni. Mille jooksul tuleb kirja panna seesinane jutlus. Täpselt selline tunne, nagu oli kooli ajal, kui enne tundi tuli kiiruga valmis vuhkida eelmiseks tunniks esitamisele kuulunud töö ja parasjagu algava tunni peale mõtlemine oli alles tulevik.

Mitte küll kauge tulevik, pigem isegi ohtlik lähitulevik, aga ikkagi. Esimesed asjad esiteks ja nii edasi. Jaa, koolilapsetunne. Tegelikult peaks hoopis õpetajatunne olema ju. Kaugele tuldud ja kogu kirjandusejutt kenasti selge, salmid pähe õpitud, kõik, nagu peab. Aga ei ole. Elu on inimesest alati suurem ja tema sees ei kao koolilapsetunne kuhugi.

Huvitav, kas ka õpetajatel on teinekord koolilapsetunne – ses mõttes, et mõni tund on natuke nagu ettevalmistamata jäänud, mõni vihik tahab veel parandamist (OK, loodetavasti see va vihikute parandamine on tänapäeval jo möödanik), midagi oleks just nagu meelest kadunud jne.

Määrustikujärgselt ei tohiks õpetajatel vist nõnda olla. Õpetaja on ikkagi õpetaja ja õpilasetunne olgu õpilasel. Ometi poeb vahetevahel salakesi hingepõhjasse kahtlus, et ka õpetajas võib olla säilinud mõndagi inimlikku, ja et mine hullu tea, võib-olla oleks ütlemata hea, üteldes isegi tarvilik, et õpetaja sees alati natuke koolilapsetunnet alles oleks. Ja kui see lõplikult ära kaob, siis tuleks kaaluda tõsisemat ajamahavõttu.

Miks nii? Aga toopärast, et teadmine enesekindlusetuse võimalusest annab kõvasti enesekindlust juurde. Rääkimata sellest, kui palju lihtsam on end vajaduse kerkides asetada teise inimese olukorda, kui sa mingit õige väikest varvast pidi seal kogu aeg asud. Siis ei pea arusaamise aktiveerimiseks liialt pingutama ning mõnedki asjad võivad laabuda otsekui iseenesest, mõnedki probleemid laheneda loomuldasa või jääda kerkimatagi.

Inimese sees (ja olgem kokku leppinud, et õpetaja on inimene, eks) on alati mitu-mitu inimest peidus (mõnigi neist suurem kui välimine, ja erinevalt klassikalisest maakeranäitest on see inimese puhul täiesti mõeldav, isegi näidustet) – ja oskus olukordades/olukordadega toime tulla eeldab ju suuresti oskust õigel hetkel enda sees õige inimene välja valida ning tegutsema panna. Kes veel meie eest seisaks kui mitte meie sisemiste minade rügement?

Aktiveerin kirjaniku ja lähen vaatan, mis nägu publik täna vastu vaatab. Küllap silmad säravad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!