Ulm ja müstika otsivad üha enam teed kirjandusse
Möödunud nädalal peeti Tartus väliseesti kirjaniku Enn Nõu 80. juubelisünnipäeva. Kirjandusmuuseumis avati näitus, linnaraamatukogus kohtus juubilar austajatega. Aga Ennu kõrval on aastakümneid seisnud kaasa Helga (79), kes samuti kirjutab. Ja sugugi mitte vähem. Alles hiljuti jõudis raamatulettidele tema uus romaan.
Ütleb Helga sotsiaalmeedias ühe pildi juures isegi, et kuigi Ennul oli sünnipäev, sai tema lilled. Ja mehe kael on ju teatavasti naine, nii et ma usun, et juubilarist Enn ei pahanda, kui pärast talle parimate õnnesoovide saatmist saab Helga siin küljel seekord suurema tähelepanu. Ehk aasta pärast proovime vastupidi …
Helga Nõu möödunud nädalal Tartus kirjandusmuusemis, abikaasa juubelinäituse avamisel.
Ma ei tunne Helga Nõud isiklikult, aga ta on suutnud jätta mulle omamoodi idüllilise pildi: kirjutanud kogu elu, kõrval kaasa, kes samuti kirjutab, vanas eas jätkuvalt aktiivne, teab palju ja kuna elab osa aastast kodus Rootsis ning osa aastast kodus Eestis, oskab vaadata siinset elu ilmselt pisut erapooletumalt kui pidev paigalolija või vaid eemaltvaataja – ja siinses kontekstis kõige märkimisväärsemgi on see, et Helga on pidanud terve oma elu õpetajaametit.
Kogenud autori korralik kodutöö
Hiljuti andis Tänapäeva kirjastus välja Helga Nõu värske romaani pealkirjaga „Mahajätjad”, mille pealkiri markeerib mitut tahku selle sõna sisulises mõttes. See on lugu eesti mehest, kelle unistuste reis Aafrikasse muutub heitluseks iseenda deemonitega, õõvastavaks virvarriks tõeluse ja ulma piirimail, isa ja poja kohtumiseks kõverpeeglis.
See on piinarikas põnevik, psühholoogiline, kohati psühhedeelnegi rännak läbi inimmeelte, mõistuse ja mineviku, varjude ja valguse, mida omakorda varjutavad viirastused. Õhkkond on pahaendeline, salakaval, kohati koguni õel.
Nõu oskab kirjutada nõnda, et rahvuskaaslaste raskused mustal mandril ei ole lihtsalt lehekülgede kaupa igavikku hajuvad ja edasi ruttavad, vaid raputavad ja rusuvad ka lugejat. Ja rõhutavad teadmist, et tegu ei ole mingi reisiromaaniga, vaid tõde on hoopis sügavamal. Geenides, sünnitraumades, lapsepõlves. Mälestustes, mis kangastuvad lapse vaimusilmas, kes kappi peitununa kuulab, kuidas isa kassi surnuks ja ema vigaseks lööb (või ikkagi ei löö?), tundes määratut hirmu selle ees, et isa ära läheb ja neid maha jätab, just nagu mitmel klassivennal – kes ei saa enam lubada endale oravasabapintsleid. Ja teda igavesti saatev süütunne läbi kapiukse pealt kuuldud isa viimaste sõnade pärast: „Ma ei kannata seda laste kisa.” See on kahtlemata selle teose valusaim ja põhjatuim sügavik, millesse kukkuda.
„Mahajätjate” peategelane on eakas eesti mees, kelle hingekeerud ja salasopid pöörab autor pahupidi austust väärt oskusega – ei juhtu just liiga sageli, et kirjutaja suudab rollidesse nii sisse elada, et toob vastassoost peategelase lugeja palge ette pehmelt öeldes piisavalt usutavalt.
Kogenud autor suudab vaat et iga peatüki lõpetada ootamatu pöördega ning pöörab sama innukat tähelepanu detailidele, neisse siin-seal kõrvalepõikavate remarkidega ehk pisut-pisut takerdudes.
„Mahajätjates” on väga ebatavaline kandva võtmestseeni kordus, mis teose alguses kruvib agooniaga üles adrenaliini ning teise kolmandiku lõpus on omakorda pingelanguse markeerija. Mis saab tulla pärast seda? Jäljed. Otsingud. Tõe tagaajamine. Pöördeid on palju, rohkem ja vähem realistlikke. Pinget ja põnevust jätkub. Samuti imetlust ning tohutu teabetulv nii Botswana ajaloo kui looduse kohta paneb ikka ja jälle peas vasardama küsimuse, kas autor on sündmuskohariigis tõepoolest viibinud või teinud enne kirjutamist ära tohutu uurimistöö enda kurssi viimiseks.
Väike võrdlusmoment
Indrek Hargla “Süvahavva” (Varrak)
Minu kätte sattus see raamat vahetult pärast Indrek Hargla „Süvahavvat”, millest ma esialgu siin küll pikemalt kirjutada ei plaaninud, aga nüüd seda siiski teen. Sest neis on üht-teist sarnast. Eelkõige üleloomulikkuses ja käegakatsutamatus pealiinis, inimmeelte mõistatuslikkuses ja murdumispiirides, rahutoovas lõpplahenduses, kuid saabumata selguses. Omal moel ajasturomaanina ka kaasaegse kesk- ja ühiskonna kaardistamises ja kujutamises.
Ja ometi on nad kardinaalselt erinevad. Võib muidugi olla, et see tuleneb lugemisjärjekorrast, aga pigem siiski kirjutamisstiilist: Nõu läheneb globaalsemalt ja süngemalt – must manner ja sealsed šamaanid ei näi nii taltsad nagu mõni omamaine kodukäija, kes heidutab vaid kitsast ringi, kellest soovijad saavad eemale hoida, kelle puhul on valik, kas uskuda või mitte. Nõu tõmbab kaasa süütud hinged, need, kes ei tea asjast aimatagi. Ootamatud ohvrid. Muutes raamatu nii kibedaks ülekohtuks suhtelisest suvast lähtuvalt. Ma pean siin silmas süüdlaste, mitte kirjutaja suva. Kuigi kas suva kui sellist üldse eksisteeribki – omal moel on kõigel põhjus ja kõik on kõigega seot.
Samas – järele mõeldes on ka „Süvahavvas” eraldi võttes kõik needsamad omadused. Sügav soov järeltulijat kaitsta ja valvata tekkis mõlema raamatu lugemise järgsel ööl. Aga kui Hargla tekitas ebamäärase soovi kaitsta teda nende jõudude eest, mis jäävad meie maailmast väljapoole, siis Nõu sunnib tundma reaalsemat hirmu kurjade inimeste ees.
Kuigi lugedes seda ehk ei taju, on võrdlusmomendis Hargla mugavamalt eemaltvaadatavam, olgugi et emotsionaalsem. Eriti emadele. Kommertslikum ja kodulähedasem, selgepiirilisem ja keerukamalt kokkusõlmitud lugu, mis siiski sügavamas sisus jääb kohati hägusemaks. Lugeda on lihtsam ja sõnastus stiilipuhtam, kuid midagi on seal primitiivsemat. Küllap on seda põhjus ise – teleseriaalist raamatut kirjutades ilmselt ilma ei tee. Ja arvatavasti on see hägusus, vee segamine ja lahti jäetud otsad tema puhul tarvilik uue osa ootuse tekitamiseks.
„Mahajätjad”, millele ei ole pisikeses kirjas lisatud „esimene osa”, on pitsitav ja raskepärane. Läheb kaugemale ja sügavamale, võtab pureda ohtlikuma ja süngema pähkli. Mängib suuremate panustega või vähemalt jõhkramal moel. Suudab edukalt kirjeldada ja luua psühhedeelse ja sünge keskkonna, mis toob ihule külmavärinad ja erinevalt Harglast ei innusta edasi lugema, vaid tekitab soovi end sellest loost distantseerida, pea liiva alla peita, rattast maha astuda, mis juba selles olles enam ei õnnestu – jääks kummitama. Kui „Süvahavva” saab lõpuks kokku võtta sõnadega „Lahe lugu! Mis edasi saab?”, ning seejärel uue osa ootuses oma eluga edasi minna; siis Nõu puhul poetuks pärast pikka pingsat vaikust: „Ängistav.”, kuid peas kõrvale panna seda lugu nii lihtsalt ei õnnestu. Need ongi kultuurikristalli eri killud, mida mõlemat on küllap paljudele tarvis. Hea, et meil on valikuid.
[…] Klein, M. Ulm ja müstika otsivad üha enam teed kirjandusse ["Süvahavva"] // Õpetajate leht .- 2013, 22. nov. https://opleht.ee/11179-ulm-ja-mustika-otsivad-uha-enam-teed-kirjandusse/ […]
[…] Klein, M. Ulm ja müstika otsivad üha enam teed kirjandusse [“Süvahavva”] // Õpetajate leht .- 2013, 22. nov. https://opleht.ee/2013/11/ulm-ja-mustika-otsivad-uha-enam-teed-kirjandusse/ […]