ÜRO Eesti riigikaitses ja riigikaitseõpetuses
ÜRO on iseseisva kaitsevõime, EL-i ja NATO kõrval meie julgeoleku neljas sammas.
ÜRO-s on vähe riike, mis asuksid mõnes teemas sedavõrd prominentsel positsioonil, nagu on Eesti internetivabaduses ja -julgeolekus. Vähe on ka riike, mis panustavad nt rahvusvahelise õiguse edendamisse sama palju kui Eesti suursaadik Tiina Intelmanni vahendusel, kes on rahvusvahelise kriminaalkohtu osalisriikide assamblee president.
ÜRO inimõiguste nõukogu liikmena on Eesti aktiivne inimõiguste, naiste ja laste ning põlisrahvaste õiguste kaitsel. Eesti vabakonnast üleilmseks maailmakoristusprojektiks kasvanud „Teeme ära” esitati käesoleval aastal ÜRO inimõiguste auhinna nominendiks. Panustame arengukoostöösse ja humanitaarabisse − Eesti on innovaatiliste e-lahendite kasutuselevõtu eestkõneleja. Eesti kaitseväelased teenivad ÜRO rahuvalveüksustes Malis ning Süürias. Loetelu võiks jätkata, kuid selge on, et ÜRO-s on Eesti oma geograafilisest suurusest suurem.
ÜRO on kirjutatud ka Eesti sõjalise kaitse nurgakivisse, NATO alusdokumenti – Washingtoni leppesse. Selle artikkel 5 sisaldab mh viidet ÜRO harta artiklile 51, mis käsitleb ÜRO julgeolekunõukogu (JN) tegevust riikidevahelise konflikti lahendamisel.
Sellel taustal on Eesti võtnud eesmärgiks saada valitud ÜRO JN liikmeks aastatel 2020−2021. JN liikmete staatus ÜRO-s on eriline, sest selle kehami resolutsioonid on riikidele siduvad − ÜRO JN mandaadi alusel sekkutakse näiteks maailma konfliktikolletesse.
Miks need panused, tegevused ja eesmärgid meile riigikaitse seisukohalt olulised on? 21. sajandi julgeolekuohud ei ole ammu enam ainult sõjalised. Märksa rängemate tagajärgedega on riikide ja nende suhete arengule migratsioon, hariduse puudumine, arengu- ja inimõiguste temaatika ning paljud teised nn pehmed julgeolekuteemad, mille tõhusaks adresseerimiseks on vajalik laiapindne riigikaitsekäsitlus. Paraku olen ÜRO-d ja julgeolekut põimivates vestlustes sageli kohanud suhtumist, justkui poleks pehmed julgeolekuteemad päris „õiged” julgeolekuteemad. Kui soovime rääkida laiapõhjalisest riigikaitsest tõsiseltvõetavalt, peab see suhtumine muutuma.
1925. aasta hilissügisel juhtis Eesti tollane kaitsejõudude ülem kindral Laidoner koostöös Ühendkuningriigiga ÜRO eelkäija Rahvasteliidu missiooni, et kinnitada Iraagi ja Türgi piiri Mosuli piirkonnas. Sirvisin mälu värskendamiseks 2012. aastal ilmunud riigikaitseõpetuse õpikut ning ei leidnud sellest ajaloofaktist sõnagi. ÜRO kui neljanda julgeolekusamba käsitlemist riigikaitseõpikus näeksin heal meelel põhjalikumana.
Olen andnud riigikaitsetunde umbes 25 koolis üle Eesti ning rõhutanud neis alati kahte aspekti. Esiteks, riigikaitseõpetus on parim lõimitud õppeaine meie koolikavas: ajalugu, matemaatika, loodusõpetus, võõrkeeled – kõike saab kasutada. Teiseks, teemat on kasulik avada õppurite aktiivse kaasamise ja olukordade läbimängimise – matkete − kaudu. Matkele ülesehitatud õpe pakub noortele võimalusi end avada, maailma avastada ja suhelda. ÜRO teemalisi matkeid gümnaasiumiastmele korraldab UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni haridusprogramm, tudengitele Eesti ÜRO assotsiatsioon. Riigikaitse-, ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajatele soovitan seoseid loovaid ning õpitut kinnistavaid rollimänge aktiivselt kasutada.
Artiklis toodud seisukohad ja arvamused peegeldavad autori isiklikke seisukohti.