Hoolsalt vaetud päikesesõnad
Lõpule on jõudnud üks tohutu töö. Eesti keeles ilmus pühade eel esmakordselt pärsia klassikalise luuletaja ja sufi müstiku Rumi (1207–1273) loomingu kogu.
Kuigi kogu pealkiri on „Päikesesõnad”, näitab Rumi väärtust (ja tuntust) see, et kogu kaanel ei olegi pealkirja, vaid ainult autori nimi. Samuti tasub erilist tähelepanu pöörata tõsiasjale, et Doris Karevat pole selle raamatu puhul nimetatud lihtsaks tõlkijaks, vaid valijaks ja vahendajaks.
Kogu kirjastajad andsid salamisi teada, et nende tekstide kallal on meie esiluuletaja töötanud viimased 20 aastat. Kakskümmend aastat!? Kas kujutate ette. Seda on kauem, kui me keegi oleme koolis käinud. Kauem, kui enamik praegusi õpilasi (ja arvatavasti nii mõnigi õpetaja) on ilmas elanud.
Kuigi, mis on kakskümmend aastat 800 aasta taguste igavikuliste mõtete kontekstis, aga siiski – kui midagi nii väärtuslikku on saanud laagerduda nii kaua, saab tulemus olla just nii hõrk ja sügav, nagu see on.
Luule kõnetab igaüht kahtlemata isemoodi. Aga usutavasti kõnetavad praegusel perioodil peale minu veel teisigi just need sõnad Rumi kogust:
„Valgus, mis tarkade jaoks on elu,
pimestab nõrkade silmad.
Tuli, mis sulatab raua, ei sobi
ahjuõuntele; nemad vajavad
hellemat soojust.”