KULTUUR

Väikeklass? Väikeklass!

13. dets. 2013 Tiiu Tammemäe TLÜ eri- ja sotsiaalpedagoogika osakonna lektor, kasvatusteaduste PhD - Kommenteeri artiklit

Käesoleval õppeaastal õpib väikeklassides ligi tuhat õpilast – on seda vähe või palju? Põhiharidust omandab seal nõustamiskomisjoni soovitusel ilmselt suurem hulk lapsi, kui esialgu eeldati.

Kindlasti ei ole enam uudis, et alates 2010. aastast kehtima hakanud PGS-i järgi võib hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks moodustada mh väikeklasse, kusjuures täitumuse piirnorm on neis vaid neli õpilast. Need pole lihtsalt väiksed klassid, vaid silmas peetakse õpilasi, kelle erivajadus takistab õppimist suurema arvu õpilastega klassis, eelkõige autismispektri häirete või aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lapsed. Selle võimaluse, mida esialgu nähti ette ilmselt vaid erandina, on koolid aktiivselt vastu võtnud. Sarnaselt iga muu uue katsetusega on ka väikeklass kui nähtus tekitanud palju küsimusi. Olukorras selguse saamiseks viis TLÜ eri- ja sotsiaalpedagoogika osakonna magistrant Ingi Liivamägi 2013. aasta kevadel magistritöö raames läbi uurimuse, kus keskenduti rahulolule väikeklassi tööga, seda nii kooli juhtkonna liikmete, väikeklassi õpetajate kui ka lapsevanemate silmade läbi.

Kuigi väikeklasside töö on kenasti toimima hakanud, valitseb koolides siiski veel ebakindlust, kuna kusagil pole öeldud, milline see „õige väikeklassi töökorraldus” olema peab. Palju on punkte, mida tuleb täpsustada, muuta või täiendada, kuid üldiselt väljendasid kõik asjaosalised rahulolu selle õppevormi üle.

Koolijuhid

Väikeklassi avamise põhjusena tõid koolijuhid enim välja selle, et koolis õppis lapsi, keda oli suures klassikollektiivis olnud keerukas või suisa võimatu õpetada. Mõned koolijuhid olid oodanud ja otsinud võimalust säärase klassi avamiseks juba varem, sest oli mitmeid eri diagnoosidega lapsi, kes tavaklassis hakkama ei saanud. Nii tuli võimalus väikeklasse avada suure „õnnistusena” nii lapsevanematele kui ka koolipersonalile.

Koolijuhtide hinnangud

• Üldjoontes oleme saavutanud selle, mida ootasime/lootsime. Samas peab siiski rõhutama, et väikeklassi koosseisu komplekteerides on ülioluline leida sobiv kooslus – ei saa automaatselt eeldada, et kõik lapsed, kellele nõustamiskomisjon soovitab väikeklassi, kenasti kokku sobiksid. Võib juhtuda, et ühe lapse eripärane käitumine on teisele lapsele ületamatult segav moment. Ette võib tulla ka matkimist või ebasobivate käitumismustrite ülevõtmist.

• Meil on klassis kaks last raskete diagnoosidega. Mõlemad vajavad keskkonda, mida meil pakkuda ei ole: eripedagoogide igapäevast abi, teraapiat, rahulikku ja vaikset maja jms. Teist aastat oleme pideva järelevalve all, otsime kord ühte, kord teist poissi mööda maja taga. Kuulame ära sõimu, roppused ja ähvardused, tegeleme suitsiidse ja äärmuslikult agressiivse käitumisega. Vahel pean mina jõuga märatsevaid poisse kinni hoidma ja taluma hoope (just täna on käsi jälle ühe poisi küüne- ja hambajälgedest paistes). Päris kindlasti ei ole meie võimalused nende laste jaoks parimad. Efekt seisneb selles, et nüüd saavad 22 õpilast rahus õppida.

• Eks alguses oli vanematel väike hirm. Kui lastel hakkas hästi minema, rahunesid ka vanemad.

Oluliseks probleemiks peetakse rahastamist. Riik rahastab vaid kaheksat õppetundi nädalas õpilase kohta, kohustades kooli võimaldama õpilasele minimaalselt 20 õppetundi nädalas. See aga tähendab, et väikeklassis peab õppima korraga vähemalt kolm õpilast, vastasel juhul peab kool leidma lisaraha klassi ülalpidamiseks. Küsimuseks jääb, kuidas on võimalik anda tulemuslikult tundi, kui klassis on erivajadusega lapsed, kellest igaüks õpib veel näiteks erinevas klassitasemes? Siit omakorda kerkib küsimus, mille tõi välja üks koolijuht: kust leida õpetaja, kes on kuni põhikooli lõpuni suuteline õpetama kõiki õppeaineid?

Ka arvasid koolijuhid, et tavaklassis töötavad õpetajad on teadlikud väikeklassi tööst ja mingil määral ka selle erisustest ning väikeklassi õpetajasse ja tema töösse suhtutakse pigem hästi, kuid paraku tunnevad väikeklassi õpetajad, et tavaklassi õpetajad suhtuvad väikeklassi kohati pigem halvasti.

Väikeklassi õpetajad

Intervjuudest selgus, et kõigil pedagoogidel on keegi, kellega saab suuremate probleemide korral rääkida. Siiski tõdeti mitmel korral, et sageli tuntakse end üksi, kuna tavaklassis töötavad kolleegid ei mõista väikeklassi probleeme või on teise tugispetsialistiga tööpäeva jooksul väga keeruline kohtuda. Probleem oli tunduvalt väiksem koolides, kus leidus enam tugispetsialiste. Väikestes koolides, kus küll tugipersonal puudus, toodi positiivse poolena välja võimalus õpetajate toas omavahel lobisedes pingeid maandada. Samas kurtsid õpetajad, et tunde asendama ei taheta tulla ning nõu pole kellegi käest küsida. Mainiti ka, et vahetunni jooksul õpetajate tuppa tavaliselt ei jõutagi, kuna see eeldab laste üksinda klassi jätmist, mis nende puhul tekitab vaid konflikte kaaslastega. Nende koolide õpetajad, kus töötab ka tugikeskus, väärtustasid eriti just võimalust kolleegidele mitte ainult muret kurta, vaid saada ka kasulikke nippe või soovitusi edasise töö parendamiseks. Tänu tugipersonalile ei pea muretsema laste õppimise pärast, kui ise haigeks jääd või koolitusele minna soovid – alati leidub keegi, kes tuleb meeleldi puuduvat õpetajat asendama. Tugispetsialistid võiksid olla tava- ja väikeklasside õpetajate professionaalne ühenduslüli: teadmisi ja nõuandeid erivajadustega laste õpetamiseks vajavad tavaklassi õpetajad, teisalt aitaks tugispetsialistide meeskond tagada parima tulemusega õppe erivajadusega lastele ning organiseerida töökorraldust. Samuti võiks korraldada spetsiaalselt väikeklassiga töötavatele õpetajatele koolitusi, ümarlaudasid või supervisiooni, mis aitaks vähendada õpetajate ebakindlust ning annaks olulist infot.

Laps ei karda eksida

Väikeklassis õppimise suurimaks eeliseks peeti väikest laste arvu ning sellest tulenevat individuaalse lähenemise võimalust nii õpetamisel kui ka pidevas tagasisides lapse tegemistele. Positiivsena toodi välja nüanss, et kuna igal lapsel on oma eripära, millest ta ka ise aru saab, puudub lastel üksteise ees valehäbi – nad ei karda eksida, vaid julgevad oma arvamust avaldada ning vajadusel abi küsida. Nõnda on kõigil parem õppida. Kuna väikeklassid töötavad tavakoolides, arendab see ka tavaklassi õpilaste empaatiat, sallivust ja hoolivust. Aga arvati ka, et väikeklassi eelis seisneb paraku pigem vaid selles, et ülejäänud tavaklassi lapsed saavad nüüd rahus õppida ega ole enam hirmul, millal klassikaaslased vägivaldseks muutuvad.

Õpetajate arvamused

• Üks eelis ongi individuaalne lähenemine. Kui ma tundi lähen, siis on ikka mitu töölehte kaasas, iga lapse jaoks oma.

• Nad ei karda küsida, nad tahavad teha ja toimetada. Nad istuvad rahulikult eespool, ei karda tulla tahvli juurde.

• Meil olid just arenguvestlused lapsevanematega ja nad on väga rahul. Sellist asja ei ole nende kodus veel olnud, et laps ise tuleb, hakkab õppima ja on oma töö tulemustest huvitatud.

• Oleks suur pluss, kui ei oleks liitklasse. See teeks õpetaja ja ka laste jaoks töö lihtsamaks, sest õpilasigi segab, kui keegi kõrval juttu räägib.

Kuna erivajadusega lapsed vajavad enam „oma ruumi”, peaks klassiruum olema praegusest suurem. Probleemina mainiti kõrvalt klassist kostvaid helisid, mis väikeklassi lapsi tugevalt häirivad.

Toodi välja vajadus abiõpetaja järele. Murekohana mainiti vähest õppevahenditega varustatust – õppeaasta alguses puuduvad mitmes aines õpikud ja töövihikud, mis seab õpetaja keerulisse olukorda. Klassis võiks olla erinevaid õppevahendeid, sh mänge, kunstivahendeid. Avaldati lootust, et ehk saab klasse komplekteerida laste isikuomaduste järgi. Üks õpetaja kaotaks võimalusel ära koolikella, nõnda saaks klass töötada omas rütmis.

Lisaks olmeprobleemide lahendamisele esitati ka uuenduslikke ideid: näiteks võiks luua koolidesse, kus töötab väikeklass, tunnetustoa moodi ruumi, et õpilased saaksid käia end maha laadimas. Arvati, et senisest enam võiks olla vahetunnis mängimiseks mõeldud lauamänge või keegi, kes ühist mängu alustaks. Soovitati, et õppekavasse võiks lisada teraapiaid: kunstiteraapia, saviteraapia jne. Riikliku õppekava järgi õppivatele haridusliku erivajadusega lastele võiksid olla spetsiaalsed õpikud, kus kajastataks küll samu teemasid, kuid lihtsamas sõnastuses ning lühemate lausetega; lisaks võiksid sellises õpikus olla pikemad seletused ja õpetused. Üks pedagoog tundis vajadust võimaluse järele käia õppekäikudel, mida ei pea rahastama lapsevanem, sest erivajadusega lapsed vajavad enam õpitu näitlikustamist ja päriseluga sidumist, kuid paraku puudub vanematel selleks raha.

• Need on sellised lapsed, kellega oleks hästi hea käia õppekäikudel, et nad saaksid vaadata ja katsuda, meisterdada ja näppida. Väga hea oleks nendega, näiteks pindala õppides, minna ehitusplatsile: „Näe, onu Jüri seletab, miks on ümbermõõtu ja pindala vaja. Aga selleks on vaja inimesi, kes meid vastu võtavad, ja raha …

Lapsevanemad: et laps saaks tagasi enesekindluse

Väikeklassi õpetaja professionaalsust peetakse kõrgeks või väga kõrgeks. Enamik lapsevanemaid tõi välja ka jooni, mida nad õpetaja juures hindavad: kannatlikkus, sõbralikkus ja järjepidev enesetäiendamine. Mitmest vastusest võis välja lugeda, et väikeklassi õpetaja on noor pedagoog, kes õpib ise veel ülikoolis. Vanemad ootasid väikeklassilt eelkõige lapse õppeedukuse ning koolimeeldivuse paranemist. Mitmel korral toodi välja ka ootus, et laps saaks tagasi oma kaotatud enesekindluse ja -usu. Loodeti, et lapse õppimine ei põhjusta pingeid, vaid on elu normaalne osa, seda nii koolis kui ka kodus. Pea kõik vastanud lapsevanemad olid väikeklassi tööga rahul. Eelkõige leiti, et individuaalsust arvestav õppekorraldus on mõjunud hästi nii laste õppeedukusele, motivatsioonile kui enamikul juhtudel ka käitumisele.

Lapsevanemate arvamused

• Meie lapse klassijuhataja kohta ei ole olemas piisavalt kiidusõnu. Laps on ühe aastaga hakanud kooris laulma, tantsima, näidendites esinema, luuletusi lugema. Aspergeri kohta on see suur saavutus, see on lapse enesehinnangut tõstnud ja pannud ka endasse rohkem uskuma.

• Suurim ootus oli see, et laps ei läheks nuttes kooli!

• Algul oli hirm koos häbiga, et laps ei suuda õppekava omandada. Arvasin, et neid õpetatakse kergendatud programmiga ja hinnatakse kergemalt.

• Mis kõige tähtsam, lapsele see väikeklass meeldib, ta hea meelega käib koolis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!