Maria Parr kui Lindgreni elutõdede edastaja
Möödunud aasta lõpus räägiti palju Norra kirjaniku Maria Parri raamatust „Vilgukivioru Tonje”, mis võitis Paabeli torni auhinna ehk parima tõlkeraamatu preemia. Uudishimu viis mindki raamatukokku selle järele ja seda otsust ma ei kahetse. Vähem on aga räägitud sellest, et Parril ilmus eelmise aasta sees eesti keeli teinegi teos pealkirjaga „Vahvlist südamed”.
Kui Tonje-raamat räägib loo Norra mägede vahel täiskasvanute seas elavast üsna üksikust, kuid seda krapsakamast tüdrukust, siis siinse raamatu peategelased on ühes külas elavad naabrilapsed, kes elavad läbi pead pööritama panevaid seiklusi ja emotsioone. Teos on kirjutatud läbi üheksa-aastase poisikluti Trille silmade, mis näevad naabritüdruk Lenat ehk pisut ilustatult ja seepärast sageli ka valustatult, sest sõbratari nimel tuleb meestel ju teatavasti nii mõndagi taluda.
Trille on leplikum, aga tormakal Lenal on elus kindel eesmärk – tema tahab endale isa. Küll riputab ta kiriku teadetetahvlile üles selleteemalise kuulutuse, mis läheb segi samas oleva koerasoovi kuulutusega, nii et talle helistav proua pakub isendit, kes „on küll veel natuke rahutu, aga käib juba täitsa ise õues pissil”. Seejärel palub ta isa endale sünnipäevaks. „Kas pakitult või kinkekaardina?” küsib ema vastu. Aga sünnipäeval tuulerõugetega ärgates leiab Lena palavikust uimaselt, et kui voodi serval istuv mees on veel ka arst, on see ju eriti praktiline kingitus.
See on selline raamat, mida lugedes võib tabada end aeg-ajalt silmi pühkimas, teadmata täpselt isegi, on see naerust või härdusest. Ja lisaks salvrätikule tasub käepärast hoida ka keegi, kellele sealt parimaid palasid itsitades ette lugeda, sest lugemiselamuse jagamise soov on kohati niivõrd tugev. Olgu siis, kui lapsed otsustavad Teist maailmasõda mängima hakates kõik majas olevad raadiod maha matta – sest just seda on vanaisa neile uhkelt meenutanud –, või siis, kui nad otsustavad hakata mängima Noa laeva ja katsetada, kui palju mahub naabrimehe paati erinevaid loomi – talukeskkonnas neist juba puudu ei tule.
Tonje-raamatut juba lugenutele piisab julgustuseks ehk vaid kinnitada, et ka teises raamatus on keskkond sama lumine, mägine ja looduslähedane, sama vanavanemaid austav ja armastav, sama südamlik ja siiras. Ainuke suurem vahe seisneb ehk selles, et kui romaanilaadses Tonje-raamatus on „lugusid üksteise sees” mitu ning teost läbib ootamatult tõsine kõrvalliin lapse ja vanemate suhetest täiskasvanueas, siis „Vahvlist südamed” on pisut enam nagu samade tegelastega lühijuttude kogu, kus iga peatükk toob loo uuest seiklusest, et mitte öelda koerustükist. Ja ometi on nad kõik omavahel seotud ning naljakate lugude vahele ja sisse on põimitud ka tõsiseid teemasid, nagu parima sõbra kaotus, koolikiusamine ja lähedase surmgi. Lihtsate ja hingeminevate lausetega kirjeldab Parr laste südamevalu ja igatsust ning sama lihtsate lausetega sõnastab ta kõige tähtsamat elufilosoofiat sellest, kuidas hoida lähedasi ja mida elus tähtsaks pidada.
Aga ma arvan, et neid, kes Tonje-raamatut lugenud, ei peagi enam sugugi julgustama. Nemad haaravad selle teose lennult. Teised vaadaku, kumma enne kätte saavad, sest lugemiselamuse garanteerivad mõlemad. Ja tõtt-öelda ei julgeks ma Parri liigitada lastekirjanikuks, minu meelest peaksid selliseid lugusid lugema esmalt just täiskasvanud ja lapsevanemad. Parr valdab mängleva kergusega kunsti, kuidas kirjutada humoorikalt ja mitmetasandiliselt, nii et igaüks loeb lugu just vastavalt oma vanusele ja tasemele.
Muide, lugema asudes teadsin kaaneteksti põhjal vaid seda, et Maria Parri on võrreldud Astrid Lindgreniga. Väga julge võrdlus, mõtlesin. Ja otsustasin selle ümber lükata, sest Lindgrenile vaevalt keegi ligi pääseb. „Vahvlist südamete” esimese peatüki lõpus kerkis mu kujutlusse lisaks kodumaisele „Ruudile” ka pilt Vahtramäe Emilist. Ahhaa, mõtlesin, olen leidnud uue ja hoopis teistsuguse võrdluse. Järgmisel hetkel jõudis järele mind enda kaevatud auku lennutav teadmine, kes on Vahtramäe Emili autor …