Autism on minu lahinguratsu

14. veebr. 2014 Sirje Pärismaa - 1 Kommentaar

Kui Mai Suuder 1973. aastal Tartu ülikooli esimese eripedagoogide lennu lõpetas, polnud ta autismist veel kuulnudki. Kakskümmend aastat hiljem sai just Suuderist üks Eesti autismipedagoogika teerajajaid ja tänavu tunnustas tema tööd Valgetähe ordeniga ka president.

Varem lastehaiglas töötanud Suuderi kutsus Tartu Masingu kooli tööle kursusekaaslasest direktor Krista Eller, kelle idee oligi hakata õpetama autistlikke lapsi.

„Oli ikka väga läbimõtlemata samm võtta väljakutse vastu, sest praktilist ettevalmistust ju polnud,” meenutab Suuder. „Seda ei anta senimaani! Eripedagoogid saavad meie koolis nii teoreetilist kui ka praktilist õppust. See on nagu iseenda juustest ülestõstmine.”

Et riik oli 1990-ndate algul veel noor, õnnestus Suuderil välismaale kogemusi ammutama minna. Ta nägi, kuidas on autistlike laste õpikeskkond korraldatud. Aluseks on kolm sammast: lähtumine lapse individuaalsusest, turvalise keskkonna loomine ning koostöö spetsialistide ja lapsevanemaga.

Õpetamisele aitab kaasa õpetaja olek – peab olema kindel ja rahulik, pakkuma lapsele turvalisust ja kindlust ning nägema temas rohkem, kui pealt välja paistab.

Osakond hakkas kasvama, juurde tuli uusi klasse. Nüüd on koolis eraldi plokk, kus õpetatakse autismispektrihäiretega lapsi. Paraku tuleb neid pidevalt juurde. Ühest küljest on põhjus parem diagnoosimine, aga osa teadlasi arvab, et autismi on varasemast rohkem, sest ühiskond on muutunud − infoküllus on meeletu ja toit pole see, mis vanasti.

„Autism on minu lahinguratsu,” ütleb Suuder. Tee leidmine autistlike lasteni ja nende õpetamisnõksude väljamõtlemine on olnud huvitav ja loominguline.

Autismispektri häirega inimeste seas on paljud madala vaimse võimekusega, aga võib olla ka geeniusi. Oletatakse, et ka Mozart ja Einstein olid autistid.

„Ka meie koolis on tütarlaps, kes võib öelda mis tahes kuupäeva nädalapäeva, kas minevikust või tulevikust,” räägib Suuder. „Ta teeb kui tahes suurte numbritega tehteid ja väga kiiresti. Imetlen ega oska seletada, mis nende ajus toimub. Neil on sageli absoluutne teadmine ja nad peegeldavad täpselt maailma. Kuid sageli on nad agressiivsed. Paljud asjad häirivad, näiteks see, kui naaber kirjutab pliiatsiga, mille häält ta ei talu. Suur probleem on ka suhtlus eakaaslastega. Nende eripära tuleb aktsepteerida. Õpetajad võiksid oma elu kindlustada, soovitatakse välismaal.”

Kui asi juba õpetaja kehalise vigastuseni läheb, ei saa süüdistada last, leiab Suuder, kes füüsiliselt pole nende aastate jooksul kannatada saanud, küll aga moraalselt. Näiteks on autistlikele lastele omane tohutu negatiivsus pakutud tegevuse suhtes ja õppetöö ei pruugi neile meeldida.

„Ta võib öelda, et vihkab sind, ja teha seejuures oksendamise häält. See pole suunatud kellegi vastu, pigem väljendab seda, et ta ei saa hakkama. Kui me laseme neil minna, siis kaotame nad ühiskonnale,” ütleb Suuder.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Autism on minu lahinguratsu”

  1. Mari-Liis ütleb:

    Kellega Te sõdite, pr Suuder, et Teil lahinguratsut vaja läheb? Kas Te olete üksikvõitleja või on Teile kaaslasi ka vaja? Kas Teil ka arukaid kolleege on?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!