Koolireisil saab kultuur isikliku tähenduse
Rapla Vesiroosi gümnaasiumis on 15 aastat korraldatud kultuuriloolisi reise 10.−12. klassi õpilastele. Seni on projekti „Tabula rasa” raames olnud 64 ühepäevast õppereisi 18 marsruudil.
Marsruudid koos ettekannete teemadega on koostanud eesti keele ja ajalooõpetajad. Õpilased on aastate jooksul kokku pannud ja esitanud ligi 300 ettekannet. Reiside rahastamist on kogu aeg toetanud kooli direktsioon ja kohalik omavalitsus. Igal reisil on osalenud 20−50 õpilast, saatjaiks vähemalt kaks õpetajat.
Meie projekti eesmärk on pakkuda klassikalise tunniõppe kõrvale interaktiivseid ja mitmekesiseid õpilasi haaravaid õppevorme ning neid selle kaudu motiveerida.
Tabula rasa tähendab ladina keeles puhast lehte. Soovime pakkuda avastamisrõõmu eesti kultuuri, ajaloo, keele, vaimuvara, pärimuste kaudu, et avarduks silmaring ja lapsed teaksid edaspidigi külastada kohti, kuhu muidu ehk ei satuks. Reisidega antaksegi kultuurile isiklik tähendus.
Meie eesmärk on katta ka kultuuriloo neid valdkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle, kuid mis on õpilase arengule olulised. Tahame, et õpikeskkond avarduks koolimajast väljapoole, ja taotleme ka meeskonnatunde tekitamist koolis.
Õpetajate ja õpilaste koosolemine ja ühiselt tegutsemine õppereisidel loob paremad eeldused ka koolis toimuvaks õppetööks. Eri klasside õpilaste seltsimine tagab turvalise koolikeskkonna. Teeme niiviisi ka ainetevahelist koostööd (loodusained, ühiskonnaõpetus, ajalugu, kirjandus, kunst, muusika, vene ja eesti keel).
Projektis osalevad gümnaasiumiõpilased oma vabast ajast (nädalavahetustel) ning tahtest ja maksavad ise väikese osalustasu.
Ettekannete teemad tõmbavad õpilased loosiga. Reisid panevad õpilased elulistesse õpisituatsioonidesse. Ettekannete esitamise kõrval kasutatakse emotsionaalseid õppevorme (ühislaul, vestlused, piknikud jne).
Reisidel külastatakse muuseume kui õppe- ja teadustöö keskusi. Nii saadakse õppetöö teoreetilisele poolele praktilist lisa. Eelistame külastada interaktiivseid eksperimenteerimist võimaldavaid muuseume, et saaksime tõelise osaluse kogemuse. Reisiaasta lõpetab traditsiooniline lõpuring, kus 12. klassi õpilastele kingitakse mälestuseks Raplamaa seppade käsitööd.
15-aastase töö tulemusena on meie kultuurilooliste reiside projektist „Tabula rasa” kujunenud üks kooli traditsioonidest, mis on saanud koolikultuuri osaks. See projekt on üks põhjus, miks asutakse õppima just meie gümnaasiumi.
Õppetundides on reisidel kogetu pakkunud õpilastele äratundmisrõõmu ja ahaa-elamust, ja ka vastupidi – õpitu on seostunud reisidel kogetuga.
Õpilased, kes 10. klassis hakkavad reisidel osalema, teevad seda enamasti kogu gümnaasiumiastme jooksul. Tekkinud on ettekannete ja reisifotode tagavara.
Õpilased on saanud giiditöö kogemuse. Mitu reisidel käinud õpilast on otsustanud õppida edasi ajalugu, eesti keelt, rahvaluulet või rahvakultuuri.
Ka vilistlastelt on saadud kiitvat tagasisidet. Olulisim on reisidelt saadud tunded ja mälestused, kohtumised inimestega ja nende lood.
Mõned eredad hetked: õnnistamine Ridalas Priskilla poolt, needmine Pilistveres, kohtumised kirikuõpetajatega, värvikad giidid: nunn, vanausuline, Jüri Kuuskemaa; ootamatud kohtumised huvitavate isikutega, endiste õpilastega. Kindlasti kuulub eredate hetkede sekka ka võimalus ise olla osaline – katsuda oma käega vanu ürikuid, kasutada tööriistu, võtta kabeli kivilt jõudu, sõita rongiga, vanades autodes ja lennukites istuda, õpetajaga ajaloolises voodis lebada, katsuda Krõõda vokki, mängida Kappide klaveril.
Palju edu ja jõudu teile loogilise ja koostöölise õpikeskkonna loomisel! Olen üle 10 aasta sõitnud giidina klassiekskursioonidel. Kahjuks näen ja kogen, et liiga paljud õpetajad ei planeeri reisi teiste õpetajatega koostöös ega mõtle, mis on reisi seosed õppekavaga.
Õpilastest on kahju ja lastevanematest samuti, kes peavad maksma huupi korraldatud reisi eest.
Praegune olukord, kus õpetajad korraldavad üksi klassidele reise on järjekordne õpetajatele lisatöö tekitamine. Seda lisatööd saaks vähendada, kui õppe-ekskursioonid korralikult ainekavadesse põimida ja aineõpetajad rohkem koostööd teeksid.
Selge see, et osa rahastust peaks tulema riigilt. Ei nõuagi, et väikses Eestis peab kõike kogu aeg inimestele kinni maksma, aga mingi osa peaks kindlasti tulema.