Minu kõige vingem koolireis

Õpetajate Lehe palvel kirjutasid oma elu kõige vingemast koolireisist kaheksandikud ühest suurest linnakoolist – Tartu Karlova gümnaasiumist − ja ühest väiksest maakoolist – Krabi põhikoolist Võrumaal. Reisi sihtkoht ei peagi olema kauge ja eksootiline. Õpilase jaoks teevad reisist tõelise hoopis teised asjad. Karlova kooli õpilane Piia Karoliina suutis selle ka ühe lausega kokku võtta: „Võin julgelt öelda, et koolireisid on vinged leiutised oma kordumatu seltskonna, sündmuste, koos kogemise, huvitavate kohtade, seikluste, vabaduse ja naljadega.” Koos kaaslastega on isegi muuseumis põnev!

Üks reis, mitu vaadet

Karlova kooli 8.a klassi õpilastel on olnud mitu reisi, millest paljudel eredad mälestused. Lemmikreisiks osutus kuuendas klassis toimunud Viljandi- ja Pärnumaa reis. Muljeid jagus ka seitsmendas klassis toimunud Toompeal käigust ja tänavusügiseselt kanuumatkalt. Lisaks ühistele mälestustele on igaühel veel oma mälestused, mida õpilased allpool jagavadki.

Minu kõige vingem koolireis oli kuuendas klassis, kui tegime kahepäevase väljasõidu Viljandi- ja Pärnumaale. Seda koos õpetajaga organiseerides tundsin suurt elevust, mis oli täielikult õigustatud.

Alustasime väljasõitu ning iga kilomeetri läbimisega kasvas tahe jõuda sihtpunkti järjest kiiremini. Esimene peatus oli Viljandis, kus külastasime ordulossi varemeid. Seal tehti küll remonti, aga meie klassi see kohe üldse ei seganud. Jalutasime ka üle rippsilla, mis oli arvatust hoopis teistsugune.

Võiks arvata, et järgmine peatus oligi Pärnu, kuid tegelikult suundusime hoopis Valgeranna poole. Enamik klassist läbis seikluspargi rajad, kuid mõni peesitas lihtsalt Valgerannas sooja päikese all. Oma lõunasöögi sõime samuti seal üksteise seltskonda nautides.

Orienteerumine Pärnu vanalinnas kujunes väga-väga lõbusaks, ehkki see oli ka väsitav. Päeva lõpuks kõndisime muulil, mõned isegi lõppu välja, ja see jättis südamesse väga soojad emotsioonid.

Laura S.

—

Valgeranna seikluspargis läbisin kaks esimest rada, sest ei armasta ekstreemsusi nii palju kui teised. Teise raja lõpus tõmbasin oma jala katki, senimaani on arm alles. Kuna ma bussi ei pääsenud, otsustasin jala lihtsalt mereveega ära puhastada. Kolm klassikaaslast julgesid läbi teha ka kõige raskema raja. Tegin pärast esikolmikust pilti.

Kui saabus öörahu, ei jäänud keegi magama. Selle asemel mängisime kaarte. Me rääkisime vist liiga valjult, sest õpetaja tuli meid keelama.

Hommikul leidsime rannast hülge, kahjuks surnult.

Paula

—

Valgeranna seikluspargis ronisime kõrgete mändide otsas. Kõrge männi otsas oli väga kaunis vaade merele. Seiklusrajad olid väga toredad. Pärast ronimist tegime väikse pikniku ning sõime kaasavõetud sööki. Seejärel suundusime Pärnu linna, kus õpetaja tegi meile orienteerumismängu. Jagunesime gruppideks ning orienteerusime õpetaja antud kaardi järgi. Mäng oli huvitav ja tänu sellele oskame nüüd Pärnus orienteeruda.

Hiljem, kui kõhud tühjad, grillisime vorstikesi ja vahukomme. Rääkisime juttu ja veetsime koos toredalt aega.

Grete

—

Ilmselt ma pole veel maininud, aga me klass on tohutult lahe ning sõbralik. Me klass hoiab tohutult kokku ning seetõttu ongi olnud kõik reisid omamoodi lahedad.

Ööbimine toimus Lemmerannas, kus oli suur telkimisala. Esmalt pidime telgid püsti panema ning kõik aitasid üksteist, mis oli väga tore. Seejärel otsustasime minna mere äärde ning mängida jalgpalli. Aeg möödus kähku ning varsti olid kõhud tühjad. Me hakkasime korjama ümbruskonnast oksi ja käbisid, et teha üles lõke, kus saaks liha grillida. Kui kõik söödud said, oli kell üpris palju, läksime mere äärde, kus nägime ülikaunist päikseloojangut. Läksime paari klassikaaslasega mööda randa edasi ning see loodus ümberringi oli suurepärane.

Südaööl olime veel lõkke ääres ning ajasime juttu, kuid varsti oli aeg magama minna. Telkides mängisime kaarte, ajasime juttu ning nautisime lahedat seltskonda. Hommikul ärkasime üpris vara. Läksime mere äärde. Tegime liiva sisse urge, kui järsku hakkas peale vetikasõda, mis lõppes ujumisega. Polnud hullu, et vesi külm.

See reis oli väga sündmusterohke ning neid hetki on olnud tore meenutada ka hiljem. Reisi tegi toredaks tore seltskond.

Laura K.

—

Sõitsime renditud bussiga Pärnusse. Meid pandi maha kuskil Port Arturi lähedal ja klass jagati mitmeks grupiks. Kätte anti kaart. Pidime kahe tunniga randa jõudma. Mingi osa minu grupist läks ostma jalgpalli linna teise otsa.

Öösel, kui igav hakkas, hiilisime teise telki kaarte mängima. Lärm läks liiga suureks ja õpetaja ajas igaühe tagasi oma telki.

Freed

———————————————————————————————————-

Kanuusõit Võrumaal

Pärast tunniajast sõitu maandusime Võrumaal Roosu talus. Kuulasime 15 minuti pikkust loengut turvalisusest ja ohutust kanuusõidust. Pärast seda jagati meid kolmestesse gruppidesse ja sõidutati raja alguspunkti. Lõbu võis alata!

Teel oli palju roikaid, millest pidi kas üle või alt läbi sõitma. Paar korda jäime kinni ka ning siis tuli kanuust välja ronida. Kuid sellest polnud midagi, sest vesi oli enamasti vaid vöökohani. Kui olid liiga hooletu, siis komistasid ja said üleni märjaks. Enamik käisid ka kanuuga ümber, kuid see saatus meid ei tabanud.

Ingrid

—

Ma polnud seda varem teinud ja kartsin kohutavalt. Läksin ühte kanuusse oma hea sõbranna ja meie klassijuhatajaga, kuna temal oli varasemast kanuusõidukogemus.

Kuna oli sügis ja suurveeaega veel polnud, oli jõgi aeglane ja madal. Algul oli meie kanuu kõige viimane, aga nii sõita oli rahulik. Vahepeal jäi kanuu jõe põhja kinni ja keegi pidi kanuust välja jääkülma vette astuma ning kanuud edasi lükkama. Seda tegin enamasti mina. Varsti kuulsime hääli ja nägime jõekaldal kivil end kuivatavaid ja pisut hapude nägudega klassikaaslasi. Paljud imestasid, kuidas olin mina end vettekukkumisest säästnud!

Tagasi jõudnud, vahetasime märjad riided kuivade vastu ja veetsime ülejäänud osa õhtust samuti õues. Natuke eemal metsatukas oli ka meie klassi lemmik – külakiik. See on asi, mida ma kardan veel rohkem kui kanuusõitu. Pealegi hoog, mida mu klassikaaslased teevad, on täiesti pöörane! Siiski ületasin ennast ja käisin ühe korra selle hullu hoo ajal kiigel.

Liili

—

Öösel istusime kõik koos ja rääkisime õudusjutte. Väga kaua me neid rääkida ei saanud, sest poisid pidid minema oma tuppa ja tüdrukud omasse. Poisid loomulikult magama ei läinud ja kui keegi läkski, siis ajasime ta üles. Hommikul oli raske üles saada, kõik olid väga väsinud. Koju jõudes oli hea magama minna.

Sten

—————————————————————————————————–

Klassiga Toompeal

Minu kõige vingem koolireis toimus 7. klassis, kui käisime klassiga Tallinnas. Külastasime riigikogu ning saime informatsiooni seal toimuvast ja mängisime orienteerumismängu vanalinnas. Tallinna sõitsime rongiga. Saime käia Pika Hermanni tipus ja imetleda üsna kaunist vaadet Tallinnale. Käisime istungisaalis, tohtisime seal istuda ning proovida haamrit.

Raiko

—

Läksime pealinna rongiga ja juba ainuüksi sellepärast oli reis põnev − sõitsin esmakordselt rongiga. Jalutasime vanalinnas ja läksime siis riigikokku. Saime olla istungisaalis ja jalutada seal ringi, mis oli väga huvitav kogemus. Riigikogus saime käia ka sellistes ruumides, kuhu teised naljalt sisse ei saa.

Jalutasime Pika Hermanni torni, mis oli ikka väga kõrge. Klassijuhataja organiseeris meile orienteerumismängu, kus pidime gruppides mööda vanalinna käima. Selle käigus saime väga palju ajaloost teada.

Mulle meeldis see reis vist kõige rohkem just sellepärast, et saime olla koos oma superklassiga. Kogesime palju uut ja huvitavat. Üldiselt on meie ekskursioonid väga õpetlikud, naljakad ja lõbusad, sest meil on niivõrd loominguline (ikkagi muusikaklass ju!) ja fantaasiarikas klass.

Susan

———————————————————————————————————

Minu vinge reis Tšehhimaale

Meie reis oli pikalt planeeritud ja lootsime liikuda sooja suunas. Poolas tundus küll, et lund on vähem kui meil, kuid Tšehhimaa tervitas meid korraliku lumetuisuga.

Tee kauniste vaadetega mägedele viis meid tuntud kuurortlinna Karlovy Varysse, mille arhitektuur oli väga eriline. Tervituseks jõime erineva temperatuuriga mineraalvett.

Praha tervitas meid oma uhke kuningalossi, Vituse katedraali, Karli sillaga. Nautisime kuulsat kellamängu ja lõputut muljete jagamise vadinat. Kõik vaated pakkusid midagi, mida kogesime esmakordselt. Kõige enam jäi aga meelde väikese kahe vaguniga rongiga sõit Punkva koobastesse, kus nägime aastasadadega tekkinud stalaktiite ja stalagmiite, neid oli nii looma- kui ka sambakujulisi, mõni meenutas suurt volditud kangatükki. Võimas oli ka Macocha sügavik, mis oli tekkinud koopalae sissevarisemise tulemusena. Sõitsime paadiga maa-alusel jõel, et pääseda sinna, kuhu jalgsi ligi ei saa.

Olen varemgi käinud välisreisidel, kuid klassikaaslastega koos oli see eriti vahva.

Mariliis Põder, Krabi põhikooli 9. klassi õpilane

———————————————————————————————————–

Haapsalu ja Noarootsi − kauged ja meeldejäävad

Haapsalu on ehk kõige kaugem nurk meie kooli juurest vaadatuna. Krabi ja Haapsalu joonistavad üle Eesti kaardi kõige pikema teekonna. See reis on mulle eriliselt meelde jäänud.

Me nägime selle reisi vältel väga palju põnevat. Lennun­dus­muuseumis olid vanad lennukid, ühes muuseumis otsisime kulda, mis ei olnud ikka päris. Iloni Imedemaa oli täis mõistatusi ja põnevust. Aarete otsimine ja parooli nuputamine oli päris keeruline.

Mere ääres käimine oli meile suur elamus, sest meid ümbritsevad metsad. Tutvusime kalameeste tööde ja tegemistega. Seal oleks tahtnud ikka pikemalt olla, kuulata kalamehejutte ja saada osa kalasaagist. Hülgepüüdjate tegemised olid kohe väga võõrad, need inimesed tundusid erilised. Saime teada, missugune on hülgerasv.

Reisi lõpus jalutasime mööda rannapromenaadi ja nautisime kauneid vaateid merele. Jooksime ja naersime ja seletasime läbisegi sellest, mida nägime. Muidugi sõime jäätist.

Edvin Veinberg, Krabi põhikooli 8. klassi õpilane

————————————————————————————————————

Muuseumis oli põnev

Koolireiside põhiline lõbu seisneb seltskonnas ja ühistes kogemustes ning sündmustes. Klassiga oleme käinud muuseumides. Muuseumid polegi sellise noore rahva jaoks eriti põnevad, aga õige suhtumise ja seltskonnaga tekivad meeldejäävad sündmused. Väga tore on minna keset sooja ja päikselist hommikupoolikut koolist ära ja jätta muud klassid õppima.

Külastasime maanteemuuseumi ja lennundusmuuseumi. Meie noored hinged ei olnud üldse rahul, et sinna pidime minema, aga meie üllatuseks olid need muuseumid põnevad. Põnevaks tegi selle fakt, et giidiks oli meie klassijuhtaja ja tema rääkis meile huvitavat juttu, mitte harilikku muuseumigiidi jama. Õnnistuseks oli hea ilm. Laste palged muutusid eriti päikeseliseks, kui õpetaja šokolaadikringli välja tõi.

Võin julgelt öelda, et koolireisid on vinged leiutised oma kordumatu seltskonna, sündmuste, koos kogemise, huvitavate kohtade, seikluste, vabaduse ja naljadega. Vähemalt mina jään järgmisi ootama.

Piia Karoliina Unt, Tartu Karlova gümnaasiumi õpilane