Anne Šaraškin: „Uisutamine on olnud minu elu”

7. märts 2014 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Uisutamine on olnud minu elu üle kuuekümne aasta, kinnitab Anne Šaraškin, kuuekordne Eesti meister jäätantsus ning rahvusvaheliselt tunnustatud uisukohtunik.

„Praegu alustavad lapsed uisutamisega juba nelja-viieselt, mina olin kaksteist, kui uisutama hakkasin.”

Viljandi 1. keskkooli tüdrukule jät­sid unustamatu mulje linnas toimunud iluuisutamise demonstratsioonesinemised, kus muusika saatel liuglesid jääl omaaegsed uisukuulsused – teiste seas Vaike Paduri –, seljas imeilusad karusnahast kraedega sametkleidid. „Viljandi spordikoolis oli meil üks entusiastist treener Benita Parri, hakkasin tema juures trennis käima,” jutustab Anne. „Suvel mängisin tennist, talvel uisutasin. Pärast kooli läksin uisutrenni ja õhtul trennist tulles veel niisama liukale sõitma. Uisutada meeldis mulle väga. Maagümnaasiumi hoovis oli hokiväljak, kus toimusid hoki- ja iluuisutamistrennid ja selle ümber uisutamisrada. Olen ka kiiruisutamisvõistlustest osa võtnud.”

Uisutamiskleidi õmbles tüdruk endale ise, esimesed uisud kinkis onu, kes ostis Tartu turult Norra iluuisud ja lasi kingsepal pruunid pika säärega uisusaapad teha. Igaks juhuks natuke suuremad, et oleks kasvamise varu. „Parajaks need mulle ei saanudki, jalg nii palju ei kasvanud,” naerab Anne.

Õpetajatöö kõrvalt trenni ja võistlustele

Viimases klassis kutsuti andekas neiu, kelle nimi oli sel ajal Anne Ronk, Tallinnasse koolinoorte koondisesse. „Pärast keskkooli lõppu mõtlesin minna Tartu ülikooli, aga iluuisutamise tõttu astusin Tallinna pedagoogilisse instituuti ning õppisin matemaatika- ja füüsikaõpetajaks,” jutustab Anne, kelle suguvõsas on olnud palju koolmeistreid. „Minu isaisa oli Vorbuse kooli direktor, isa Tapiku kooli juhataja, ema sealsamas õpetaja. Olengi sündinud Pajusi vallas Tapikul. Viljandisse kolisime pärast seda, kui isa sinna haridusinspektoriks suunati. Ema töötas kogu elu algklassiõpetajana ja sai ka teeneliseks õpetajaks. Õde valis samuti õpetajaameti, ta oli pikka aega inglise keele õpetaja.”

Anne Šaraškin ise jõudis praeguses Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis matemaatikat ja füüsikat õpetada seitse aastat. „Õpetajatöö kõrvalt uisutreeningutel ja võistlustel käia oli väga keeruline. Pidin endale iga kord asendaja leidma, aga lapsed asendajaga nii hästi ei õpi. Kuna ma ei saanud täielikult koolile pühenduda, aga uisutamisest loobuda ei raatsinud, läksin tööle teaduste akadeemia küberneetika instituuti ja töötasin seal programmeerijana kuni pensionile minekuni.”

Kunstjää nõudis harjumist

Tallinnas oli Anne Šaraškini treener Ly Piir. „Alguses tegin üksiksõitu, aga kuna mul hüpped nii hästi välja ei tulnud kui tantsimine, läksin üle jäätantsu. Minust ja Peeter Laurist, kes samuti oli varem üksiksõitja, sai jäätantsupaar tänu treeneri eestvedamisele. Sõitsime koos aastatel 1963–1969, kuus aastat, ja tulime kuus korda Eesti meistriks. Aga ma ei ole kunagi olnud elukutseline uisutaja, uisutamine on olnud minu hobi.”

1964. aastal abiellus Anne Jüri Šaraškiniga ning 1967. aastal sündis neil poeg Peter. „Uisutasin pärast poja sündi veel paar aastat, 1969. aastal käisime isegi Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil ja tulime liiduvabariikide grupis jäätantsus esikohale.”

Anne Šaraškin räägib, et ajal, mil tema uisutamisega alustas, saigi seda ala harrastada ainult talvel, sest kunstjääga väljakut, rääkimata jäähallist, Eestis veel polnud. „Mäletan, et Kiievis spartakiaadil oli jää nii libe, et me ei suutnud paarilisega alguses püstigi seista, kunstjääga kohanemine võttis tükk aega.”

Tallinnasse rajati esimene normaalmõõtmetega tehisjäästaadion 1967. aastal. 1981. aastal valmis linnahallis esimene sisejäähall. Samas peeti Londonis tehisjääl iluuisutamisvõistlusi juba 1908. aasta suveolümpiamängudel.

Nelikümmend aastat kohtunikuna

Kuuekordsed Eesti meistrid jäätantsus Anne Šaraškin ja Peeter Laur. Foto: erakogu

Kuuekordsed Eesti meistrid jäätantsus Anne Šaraškin ja Peeter Laur. Foto: erakogu

1972. aastal sai Anne Šaraškinist rahvusvahelise kategooria uisukohtunik, kes peaaegu nelikümmend aastat hindas jäätantsupaare nii Nõukogude Liidu kui ka Euroopa ja maailma meistrivõistlustel. „Ainult olümpiamängudel pole ma kohtunik olnud. Nõukogude Liidu uisuliit määras mu küll 1992. aasta Albertville’i taliolümpiamängude jäätantsukohtunikuks, aga kuna Eestist sai iseseisev riik, saadeti mu dokumendid rahvusvahelisest uisuliidust koos õnnesoovidega Eesti taasiseseisvumise puhul tagasi,” muheleb staažikas kohtunik.

Iluuisutamine on tema sõnul muutunud aasta-aastalt füüsiliselt raskemaks, keerukamaks ja nõudlikumaks spordialaks. „Ühe- ja kahekordsete hüpete asemel teevad mehed neljakordseid, naisedki on juba suutelised sooritama kolm ja pool pööret. Juurde on tulnud uusi huvitavaid tõsteid ja piruette. Jäätantsu ei võetud varem kui tõsist sporti, olümpiaalaks sai see alles 1972. aastal. Nüüd hakatakse seda õppima maast madalast, sest kavad on keerukad ning uisutamise stiil, tõuked, kehahoiak teistsugused kui näiteks üksiksõidus. Ka uisud on erinevad – tagant lühemad, alt kumeramad, eest väiksema sakiga.”

Sõiduoskus on kõige tähtsam

Ka hindamissüsteemi on pidevalt uuendatud ja täiustatud. „Minu kohtunikuks olemise ajal on kasutusel olnud viis erinevat süsteemi,” räägib Anne Šaraškin, lisades, et tahes-tahtmata avaldab hinde panemisel mõju ka kohtuniku subjektiivne mulje.

Et hinne oleks õiglane, hinnatakse võistlejaid arvutiga reaalajas. Võistluskavas on teatud kohustuslikud elemendid, igal elemendil omakorda neli raskusastet. Niipea kui võistleja elemendi teeb, antakse talle selle eest arvutis hinne. Eraldi hindavad kohtunikud kümnepallisüsteemis sõiduoskust, siduvaid samme, koreograafiat, artistlikkust, esitust. „Sõiduoskus on neist kõige tähtsam,” kinnitab Anne Šaraškin. Aga väga oluline on ka esitus, see emotsioon, mis kohtunike ja pealtvaatajateni kandub. Mõni aastatetagune esitus on tal meeles praeguseni.

Mõistagi ei ole võimalik hinnet anda üksnes paariminutilise esinemise põhjal. Et võistlejate võimetega kursis olla, peab kohtunik vaatama ka treeninguid ja looma endale pildi, millised paarid kuuluvad taseme poolest eliitgruppi, millised on nõrgemad. Kuna tema otsus on vastutusrikas, närveerib kohtunik võistlustel samamoodi nagu võistleja.

Jälgis Sotši olümpiat

Sotši olümpiamängude ajal veebruaris oli Anne Šaraškin loomulikult teleri ees ja vaatas ära kõik iluuisutamiskavad. Üksiksõitjatest meeldisid talle kõige rohkem korealanna Yuna Kim ning kanadalane Patrick Chan, kes mõlemad said hõbeda. Paarissõidu võitnud Venemaa paar Tatjana Volosožar ja Maxim Trankov oli ka tema lemmik, jäätantsus meeldisid esikohale tulnud USA paar Meryl Davis ja Charlie White ja teise koha saanud Kanada paar Tessa Virtue ja Scott Moir.

Jelena Glebova ebaõnnestumine oli Anne Šaraškini sõnul üllatav, sest jaanuaris Euroopa meistrivõistlustel Budapestis, kus Anne ka ise pealtvaatajana käis, esines sportlane väga hästi. „Suurima vea tegi ta sellega, et hüppas nõutud kahekordne axeli asemel ühekordse ega saanud seda elementi üldse kirja. Isegi kukkumine kahekordselt axel’ilt oleks olnud parem. Viktor Romenenkov võttis end kokku, tegi kõik vajalikud elemendid ära, ja saigi edasi. Aga vabakava paraku ebaõnnestus.”

Samas arvab Anne Šaraškin, et me ei peakski end võrdlema rahvaarvu poolest mitu korda suuremate riikidega, kellel on uisutamises pikaajalised traditsioonid. „Kanadas näiteks on igas külas iluuisutamisklubi ja igas keskuses jäähall. Jäähoki ja iluuisutamine on seal riiklikult tähtsad spordialad ja nende alade meistreid peetakse lausa rahvuskangelasteks. Küll aga paneb mõtlema see, et ka Lätis on juba kakskümmend jäähalli. ”

Eesti uisutajate seni parimaks tulemuseks peab Anne Šaraškin jäätantsijate Grethe Grünbergi ja Kristjan Ranna teist kohta 2007. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel Saksamaal Obestdorfis. „Nad olid perspektiivikas paar. Aga Grünbergil juhtus tõsine jalatrauma ja arstid keelasid tal uisutamise. Kristjan Rand, keda ma pean kõige paremaks eesti uisutajaks, sõitis seejärel mõnda aega ameeriklannast partneriga, kuid viimaks otsustas ka tema uisutamise lõpetada.”

Sport nõuab pühendumist

Iluuisutajate järelkasvu kohta ütleb Anne Šaraškin, et uisutamishuvilisi lapsi on meil piisavalt palju, eriti tüdrukuid. „Probleemiks on, et me ei suuda küllaldaselt toetada tippu pürgijaid. Uisutamine on kallis ala, mida tuleb teha suuresti oma kulul. 50 minutist jääl harjutamisest päevas jääb ilmselgelt väheks, pikema jääl olemise eest pole aga lapsevanematel võimalik maksta.”

Lisaks Škoda ja Jeti jäähallile, mis on eraliuväljad, valmib pealinnas järgmiseks suveks ka Tondiraba jäähall Lasnamäel. Praegusel ajal perega jäähallis uisutamas käia ei ole odav ja iga nädal seda käiku ette võtta ei saagi, eriti kui peres on mitu last.

„Kui mina omal ajal tennist mängimas, uisutamas, tantsuringides käisin, oli see kõik tasuta,” tõdeb Anne Šaraškin, kelle arvates peaks riik laste sporditegemist ja huviharidust praegusest rohkem toetama. „Vaid väike osa vanematest saab sellist töötasu, et oma lastele seda võimaldada.”

Vanemate eeskuju ja tugi on tema sõnul äärmiselt oluline. „Väikeste laste uisutunnid on üsna ebamugaval ajal, tihti laupäeva-pühapäeva õhtuti. Viie-kuuene ei lähe veel ise trenni, vanemad peavad ta sinna viima, kuigi nad ise tahaksid selle asemel hoopis külla või mõnele meelelahutusüritusele minna. Aga kui on soov, et laps spordis edu saavutaks, nõuab see ka vanematelt pühendumist.”

Nüüd on aega lugeda

Šaraškinite peres on sport elu loomulik osa. Anne abikaasa Jüri on tuntud purjetaja ja jääpurjetaja, poeg Peter samuti. Eelmisel suvel läks purjespordikooli ka üheksa-aastane pojapoeg. Pojatütar on alles kahene ja vanaemal oleks hea meel, kui ta uisutama õpiks. Seda, kas ta edaspidi ka uisutrenni minna tahab, otsustab tüdruk ise.

Anne Šaraškin ise pani viimati uisud alla 2010. aastal. Ta räägib, et pärast üle-eelmisel sügisel tehtud põlveoperatsiooni ei tohi ta enam jääle minna. Suusatada ja ujuda võib, joosta ja uisutada mitte. See-eest on nüüd aega lugeda. Kõige meelsamini võtab ta kätte huvitavate inimeste elulood. Ta ütleb, et kunagise jäätantsupartneri Peeter Lauriga helistavad nad teineteisele igal nädalal. „Mõni päev tagasi käisime külas oma treeneril Ly Piiril, kellel oli hiljuti 84. sünnipäev. Tuletasime endisi aegu meelde ja rääkisime ainult uisutamisest.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!