Ajalooaritmeetika: veel on kaks aastat aega

4. apr. 2014 Karl Kello - 3 kommentaari

Kuidagi väga äkitselt on muutunud aktuaalseks küsimus, mis meist saab. Mis ootab ees? Kuigi seda, mis hakkab toimuma, pole võimalik kuidagi ette näha, saab ometi välja arvutada, millal hakkab toimuma. Räägitavat, et eesti rahva tõetund saabub kolme aasta pärast, kui möödub sada aastat nn SSOR-ist. Ei – ajalooaritmeetika ütleb, et nii palju pole meile aega antud. Hea, kui kaks aastat. Eesti rahva saatuseaasta on 2016 (mis on otsene paralleel aastaga 1944). On see Eesti tõusu või languse aasta? Võimalik, et võimalused on veel avatud.

Eesti rahva saatuseaasta 2016

Kätte on jõudmas seega eestluse ja Eesti riigi jaoks olulise tähendusega daatum. Riikide ja rahvaste elus toimuvad olulised sündmused tihtilugu kaheteistaastase intervalliga. Ühiskondlikus olemises valitseb teinekord range rütmilisus nagu sfääride muusikaski. Erilist tähtsust mängivad nn suuraastad: 12 x 12 = 144 aastat. Muistsete etruskite ajalik aeg olnud näiteks piiratud kaheteistkümne suuraastaga (12 x 12 x 12 aastat), seejärel nad otsa saanudki. Inimese ajaliku elu puhul on mõttekam arvestada pigem poolsuuraastaid (6 x 12 = 72 aastat).

Võtame näiteks aastad 1857 – 1929 – 2001 (1857 + 72 = 1929; 1929 + 72 = 2001). 1857 sai teoks esimene ülemaailmne majanduskriis, põhjustatud paanikast USA aktsiaturul (pankrotistus USA suurimaid rahandusettevõtteid Ohio elukindlustuse ja usalduse selts). 1929 oli teine ülemaailmne majanduskriis (Wall Streeti krahh tekitas globaalse depressiooni). 2001 varises USA-s põrmuks Maailma kaubanduskeskuse kaksiktorn, alguse sai uus maailmakord. Kes julgeks väita, et 2001 ei alanud uus suur kriis? Mida teatud määral õnnestus edasi lükata rahaturgude õhku täis pumpamisega.

Keskendume siinkohal iseseisva Eesti saatuseliinile: 1920 – Eesti iseseisvuse kindlustumine (Tartu rahu; Pilsudski paneb kinni kommunismi tee Euroopa südamesse); 1932 – ülemaailmne majanduskriis jõuab Eestisse, aktiveeruvad vabadussõjalased; 1944 – Euroopas avatakse teine rinne, Eesti satub Vene võimu alla; 1956 – Ungari ülestõus; 1968 – Tšehhoslovakkia ülestõus; 1980 – Poola ülestõus; 1992 – Eesti, Läti, Leedu jõuavad taas maailmakaardile; 2004 – Eesti, Läti, Leedu NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kui siinkirjutaja seda järjepidevust paarkümmend aastat tagasi tähele panema ja n-ö avalikustama hakkas, ei osanud ta küll kuidagi ette kujutada, et see jada sedavõrd tähelepanuväärivaks osutub. Ei võinud siis ette teada, mis saab aastal 2004. Unistuste maa oli nii Euroopa Liit kui NATO. Nüüd on küsimärk aasta 2016 kohal.

Vene riigi saatuseaastad 1881, 1953, 2025

Kaheteist aasta tsükkel mängib loomulikult ka Vene ajaloos saatuslikku rolli. Näiteks nii aastatel 1917 kui ka 1989 (1917 + 72 = 1989) toimus Vene riigis märgivahetus. Iseloomulik, et kummalgi korral järgnes kolme aasta pärast Eesti iseseisvus: 1920 Vabadussõja võidukas ots; 1992 oli Eesti riiklikult taasiseseisev.

Päris pöördepunkt Venemaa ajaloos saabub aastal 2025. Kusjuures ei ole teada, kuhupoole ta pöörab. Vene tsivilisatsioon, nimetatud ka Bütsantsi tütartsivilisatsiooniks, jõudis inglise ajaloolase Toynbee järgi langusajajärku aastal 1881, kui tapeti pärisorjuse kaotanud keiser Aleksander II ja Aleksander III asus ühendama kõiki Venemaa rahvaid keeleliselt ja kultuuriliselt suure ning jagamatu riigi raames (praegu on käimas „ajaloolise Venemaa ühtsuse” taastamine). Stalin suri 1953 (1881 + 72). Ajalooaritmeetika järgi peaks seega toimuma midagi olulist aastal 2025 (1881 + 144).

Sellest, mis juhtus aastal 1941 ja mille tähendus avaldus meie jaoks 1944, me juba ühte koma teist teame. Seda, mis toimus aastal 2013 (1941 + 72), saame teada tagantjärele – kui saame. Ilmselt otsustati siis ka eelmisel aastal midagi ära. Vaevalt küll ainult Ukraina saatus, küllap ka Venemaa, Euroopa ja Euraasia, sh loomulikult Eesti oma. Sündmuste sees olles ei või teada, mis toimub. Asjade põhiolemus jääb varjatuks, seda on võimalik teatud määral mõista üksnes tagantjärele. Aga üks mis kindel: üsna kindlasti pole sündmused seda, kuidas nad esmapilgul näivad või kuidas neid esitatakse.

Nagu näha, on eelnev kõik puhas matemaatika. Igaühe oma asi, kas võtta seda ajalooaritmeetikat mingil määral tõe pähe või ei, aga igaks juhuks valmis tuleks olla, et meid taas ootamatult ei tabataks. Sest mis põhjust on arvata, et kui üks seaduspära on senini raudselt kehtinud, kaotab ta nüüd äkki kehtivuse? Veel on aega ettevalmistusi teha, aga ka mitte ülemäära palju.


3 kommentaari teemale “Ajalooaritmeetika: veel on kaks aastat aega”

  1. Tiia ütleb:

    Vabandage väga, aga kas tõesti on numeroloogia propageerimine selline asi, millega Õpetajate Leht tegelema peaks? Ma ei ürita keelata autorile tema vaateid, kuid Õpetajate Leht kui väljaanne on siiski suunatud Eesti haridustöötajatele ja selline temaatika jätab siin küllaltki imeliku mulje.

  2. Ettevaatust ütleb:

    Ettevaatust!
    Antud artiklis toodud faktidesse, sündmuste põhjustesse ning järeldustesse tuleb väga skeptiliselt suhtuda. Sest need võivad osutuda valeks, ehk siis tegelikule reaalsusele mittevastavaks.

  3. haha ütleb:

    Numeroloogia artikkel täielikult. Iga aasta on tohutult palju sündmusi – katastroofe ja õnnestumisi. Sedasi võib tohutult igasugu teooriaid üles ehitada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!