Piip ja Tuut: õpetajal pole isegi grimmi ja parukat abiks

30. mai 2014 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

Meil on pärast 45 minutit laste tähelepanu hoidmist selg pingutusest märg, aga õpetaja annab päevas mitu sama pikka tundi, imetlevad õpetajaid klounid Piip ja Tuut, tavaelus näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross teatrist Piip ja Tuut.

Tänavusel teatri aastaauhindade jagamisel võitsid Haide Männamäe ja Toomas Tross Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna. Suur tunnustus tuli autori-, lavastaja- ja näitlejatöö eest klounipaari Piip ja Tuut väljatöötamisel ning ampluaa pideva avardamise eest, sealhulgas lavastuses „Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu”.

Haide ja Toomas arutavad, kui palju on näitleja- ja õpetajatöös ühist ja erinevat ning kuidas näitlejaoskused õpetajale kasuks tulevad.

Tule ja sära

Toomas: Arvan, et õpetaja on näitlejaga väga sarnane. Õpetajaametit olen õpilasena kõrvalt näinud ja ise ka natuke oma eriala õpetanud. Vahel küsime Haidega noortelt õpetajatelt, kas neile on õpetatud esinemist, mõtte selgelt väljendamist, kõige lihtsamaid näitleja tehnilisi oskusi, tähelepanu võitmise nippe. Nad on vastanud eitavalt.

Haide: Meid on paar korda kutsutud tegema loengut-koolitust „Õpetaja kui roll”, kus oleme püüdnud neid ameteid võrrelda – millised tingimused on ühel ja millised teisel.

Toomas: Igal õpetajal pole loomupärast sarmi, nii et piisab vaid klassi astuda ja ruum on „vallutatud”. Hea, kui ta valdaks natuke selleks vajalikku tehnikat. Ta peab ikkagi 45 minutit laste tähelepanu hoidma. Teame, milline koormus see on. Meie etendused on samuti 45 minuti pikkused. Meil on selg märg, kui lõpetame. Aga õpetajal on päevas mitu sellist tundi.

Selles mõttes on õpetaja töötingimused märksa raskemad kui näitlejatel. Teatris läheb ühel hetkel eesriie lahti, et võlumaailm avaneks. Laval on dekoratsioonid, näitlejale tuleb toeks valgus, muusika hakkab mängima. Näitleja on rõivastatud igaks lavastuseks uude kostüümi, talle on tehtud grimm ja soeng või antud pähe parukas.

Haide: Jah, tule ja sära. Sind lüüakse üles vastavalt sellele, mida parajasti vaja on. Õpetaja peab ise, oma parema äranägemise järgi end esinemisvalmis sättima.

Teatrisse tullakse vabatahtlikult, aga tundi?

Haide: Teine asi – teatrisse tullakse vabatahtlikult. Kõik ostsid pileti ja on nõus seda etendust vaatama. Kuidas saavutada, et lapsed tuleksid tundi sama meelsasti?

Toomas: Kui lapsed peaksid aastast aastasse esmaspäevast reedeni teatris käima …

Haide: Ja vaataksid viis etendust päevas …

Toomas: … siis sellist publikut oleks juba väga raske ära võluda. (Naeravad.) Samas oleks see huvitav eksperiment. Küllap oleks siis võimalik keskkooli jooksul omandada kogu maailma näitekirjandus.

Haide: Ma tahaks näha teatrit, kes suudab nii palju etendusi välja tuua. Võib teha ka nii, nagu Shakespeare omal ajal. Ta kirjutas näidendi ning see kanti lihtsalt ette. Shakespeare kirjutas iga osa eraldi paberile ja andis selle osatäitjale. Üles paberiservale kirjutas ta eelmise osatäitja kolm viimast sõna. Näitleja pidi olema väga tähelepanelik, et teada, millal tuleb rääkima hakata. Tookord polnud nii pikka prooviperioodi nagu tänapäeval. Seda ei ole ka õpetajal.

Toomas: Tegelikult ei saa ju teatri abivahendeid igasse klassiruumi paigutada. Või teha õpetajale igaks tunniks uue soengu ja grimmi ning vahetada kostüümi. Aga sellise mõttega mängida on tore.

Tempel mällu: ainult üks sõna või pilt

Toomas: Olen mõelnud, et kindlasti tuleks õpetajale lisaks tema ainele ja pedagoogikale õpetada mõtte visualiseerimist. Oleme väga verbaalse selgituse kesksed. Jah, meil on abiks tahvel. Aga kui kasutaksime tahvlit samal põhimõttel, nagu noored SMS-e saates? Kasutades lühendeid, märke, sümboleid, et hästi kokkusurutult välja tuua, olgu näiteks ajaloos või kirjanduses, olulisim, asja tuum. Näiteks tuleb õpetaja klassi ja ütleb: „Täna räägime Shakespeare’ist.” Siis võtab ta plakati, millel on ainult üks pilt või sõna: „Jätke see meelde. Kui te kohtate Shakespeare’i nime, meenutage seda plakatit. Lugege näidenditest, kuidas Shakespeare selle teema lahendas. Iga lugu on erinev, aga räägib ühest ja samast asjast …” Oluline on oskus meeletut informatsioonihulka lihtsustatult edasi anda. Mäletan oma kooliajast, et infotulv oli päris korralik.

Haide: Laps ei suuda ise sealt olulist välja sõeluda. Talle tuleb anda pidepunktid.

Toomas: Kui suuri asju edastada väheste sõnade või piltidega, saab õpilane hakata edasi uurima, et mis mõttes ja kuidas. Selgituste jaoks on tunnis aega, või viitab õpetaja kirjandusele, kust õpilane ise vastused leiab.

Haide: See on lapsele juba lisakohustus. Ma olen aru saanud, et seda, mis on lisaks, ei tehta. Tehakse ainult seda, mida peab.

Kompott, millega käigult kohaneda

Haide: Sügavam huvi tärkab vanemana, põhikoolis pole lapsel tavaliselt tekkinud veel mõttekestki, kuhupoole liikuda. Olin väga uhke oma klassiõe üle, kes otsustas keskkoolis minna edasi õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Ta hakkas hoolega keemiat ja füüsikat õppima. Võttis keemia isegi valikaineks ja tegi selles lõpueksami. Helde taevas, kes teeb vabatahtlikult keemiaeksamit! Ta sõitis Jõhvi ja Tartu vahet, et käia ülikooli juures ettevalmistuses … Ma olin siiralt üllatunud. Mis mõttes sa õpid rohkem kui vaja?

Toomas: See on taas asi, mis teeb õpetajaameti keeruliseks ja pakub võrdlust näitlejaametiga. Näitleja ei tea kunagi, milline vaataja on täna saalis ja mis temaga enne teatrisse tulekut on juhtunud. Näitlejat ootab ettearvamatu meeleolude ja energiate segu. Nagu kompott, millega peab kohanema. Õpetajal on tundi andes samamoodi. Õpetajad näevad ka laste silmadest, missugust elu nad kodus elavad.

Haide: Meie etendustel tekib täiesti erinev sünergia. Tükk on sama, aga publik reageerib totaalselt teistmoodi. Endal on samuti hoopis teine tunne. Mõelda, et õpetaja „annab etendust” viis või kuus tundi päevas. Algklassiõpetaja peab andma kõiki tunde. Tallinna koolides ja mujalgi on pealegi klassid suured. Kujuta ette, et klassis on 30 last, kõik erinevad, oma väikese minaringikesega, ja õpetaja peab suutma igaüheni jõuda. Minu meelest on see imetlusväärne.

Miks seda raha juurde ei trükita?

Haide: Ei tea, kui kaua me ise õpetajaametis vastu peaksime. Meie suudame oma rida ajada. RMK pöördus meie poole sooviga teha lastele õppe­etendus, kuidas käituda keskkonnateadlikult ja säästlikult. Et loodusvarasid ei võetaks kui midagi iseenesestmõistetavat, vaid kui ühist ressurssi, mida tuleb hoida. Mõtlesime, kuidas seda teha. Me ei hakka ju otse ütlema, et keera hambaid pestes vesi kinni. Kuidas teha lahe etendus, kuhu on nagu kogemata sattunud loodushoiu teema? Meie ülesanne on ärgitada lapsi kaasa mõtlema. Moraali lugeda ei taha kohe mitte.

Toomas: Mina võtan alati õpetaja ees mütsi maha. Kahjuks on maailm praegu selline, et prioriteedid on õpetajatöö väärtustamise asemel mujal. Kõige eredam näide selle kohta on Lätis. Ja polegi midagi teha.

Haide: „Aktuaalsest kaamerast” jooksis läbi, et Šveitsi riigikogu on 3300-eurose miinimumpalga kinnitamise vastu. Imestad, kuidas see võimalik on. Nagu ma lapsena arutasin: miks seda raha siis juurde ei või trükkida, et kõigile jätkuks. (Naerab.)

Suure südamega doktor Klounid

Toomas: Õppeainest tähtsam on õpetaja isiksus. Tema ellusuhtumine ja eetilised tõekspidamised. Usun oma kogemuste põhjal, et üks infovahetus täiskasvanu ja lapse vahel toimub selle kaudu, mida lapsed näevad ja kuulevad, teine on nii-öelda energeetiline. Ükskõik, mida täiskasvanu teeb, laps püüab kinni, millise suhtumisega ta seda teeb, ja võtab selle alateadlikult omaks. Mina julgen öelda, et õpetaja isiksus on tähtsam kui see, kuidas ta oma ainet edasi annab. Põhikooliajast mäletangi ennekõike säravaid õpetajaid, mitte aineid.

Haide: Lihtsamalt öeldes, õpetaja peab olema hea inimene.

Toomas: Koolitame Haidega doktor Kloune, kes käivad haiglates patsiente külastamas. Igal maal on doktor Klouni heategevusprojekt natuke erinev. Eestis ei pea selles osaleja olema näitlejaharidusega. Kõige tähtsam on suur süda ehk soov aidata. Ainus, mida meie suudame õpetada, on tehnika. Selgitame, kes on kloun, milline on tema maailmanägemine. Millised on tehnilised võtted, missuguseid trikke saab teha. Oleme aastate jooksul aru saanud, et see kõik on ainult väline. Mõnikord ei lähegi neid oskusi vaja. Juhtub, et doktor Kloun ei pea midagi muud tegema, kui haige lapse või täiskasvanu ära kuulama ja vastama jah või ei. Vahel on vaja hoopis haige lapse vanem ära kuulata … Inimlikkus on ainuke asi, mis meid ülejäänud elusloodusest eristab. Kui su inimlikud väärtushinnangud on paigas, siis võid olla ükskõik mis ametis ja kõik peavad sinust lugu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!