Hea lasteaed toetab loovust

6. juuni 2014 Külvi Teder Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja - 14 kommentaari

Uurimused kinnitavad ja õpetajad teavad, et loovuse arendamine on õppimisvõime eeldus nii koolis kui ka vanemas eas. Ometi ei pöörata loovuse arendamisele lasteaias erilist tähelepanu.

Milline on hea lasteaed? Sellele küsimusele püüti vastust leida Tartu ülikooli eetikakeskuse korraldataval konverentsil „Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias”, mis toimus 4. juunil Tartus.

On väga vajalik, et lasteaia juht ja iga õpetaja teadvustaksid, milline alusharidust pakkuv asutus tegelikult lapse arengut toetab. Ehk milline lasteaed annab aluse lapse edasisele haridusteele, tema arengulisele võimekusele, väärtustele ja isiksuseomadustele, mille järgi töötajaid tegelikult hinnatakse.

Loovus annab trumbid kogu eluks

Kõrgkoolid annavad küll häid teoreetilisi teadmisi, kuid millegipärast praktikas see ei kajastu. Seega on äärmiselt oluline leida ühiselt hea lasteaia kriteeriumid praktiliste väljundite järgi.

Millest peaks hea lasteaed lähtuma? Lapse arengust – on kõik nõus. Aga mis arendab last? Selles võivad arvamused lahkneda. Näiteks kinnitavad uurimused ja teavad õpetajad, et loovuse arendamine on eeldus õppimisvõimele nii koolis kui ka vanemas eas. Ometi ei pöörata loovuse arendamisele lasteaias erilist tähelepanu.

Lapse arengule on olulised paljud aspektid, näiteks turvatunne, kindel kord ja elurütm, võimalus asju ise teha, näha matkimisväärseid täiskasvanuid, liikuda ja rääkida, viibida tervislikus keskkonnas jne, kuid käesolevas artiklis puudutan ma loovuse arendamist.

Helsingi ülikooli emeriitprofessor, üle 50 aasta aju-uuringutega tegelnud ja neid üle maailma juhtinud Matti Bergström väidab, et lapse õpiedu koolis sõltub tema loovusest. Loovus annab kätte trumbid, et tulla elus hästi toime ja olla edukas.

Loovus, sh uute ideede teke, oskus teha valikuid, näha tervikpilti, luua seoseid ning valida väärtusi, areneb aju sügavaimas osas ehk ajutüves esimesel seitsmel eluaastal, jäädes mõjutama inimese käitumist ja võimekust kogu elu.

Loovuse toetamine on ka riigi tasandil üks õppe- ja kasvatustegevuse põhimõte (KELARÕK § 4), mille tulemusel peaks laps olema algatusvõimeline (§ 3).

Kuidas lasteaias loovust arendada?

Matti Bergström väidab aju-uuringutele toetudes, et loovus, fantaasiarikkus, valikute tegemise oskus ja initsiatiivikus arenevad ja tulevad esile loovmängus, kunstitegevustes ning looduses ja looduslike vahenditega tegutsedes.

Mänguoskus on kõigi üldoskuste ning õppe- ja kasvatustegevuse eri valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus (KELARÕK § 12). Kui palju aga jääb lastele vaba ja loovat mänguaega, mis on arengu alus?

Loovmäng vajab loomulikult aega ja süvenemist. Süvenemine aga nõuab pingutust. Õpetaja välja mõeldud, televisiooni või interneti pakutud mängud-lõbustused ei nõua lapse ajult tööd.

Laps vajab vaikust ja igavust, et saaks sündida oma mõte, idee. See võimalus võetakse lapselt ära pideva kiirustamise ja tulemustele orienteeritusega. Järjest rohkem on laste aeg täiskasvanute organiseeritud. Loomulikult tehakse seda parimate kavatsustega, kuid sageli on tulemuseks, et lapsed ei harju kasutama omaenese initsiatiivi. Nad on harjunud tegutsema korralduste järgi.

Seega, loovuse arendamiseks on oluline lapse enda algatatud vaba, ideerohke, piiranguteta mäng. See on täis liikumist, uue loomist ja kaost. Liikumine aktiviseerib ajutüve ja paneb loovuse tööle.

Loovust toetavad mänguvahendid

Et mäng oleks lapsele põnev, keeruline ja nõuaks loovat lähenemist, vajab ta mittevalmis mänguasju. Loovust ei arenda täiuslikult valmis mänguasi (näiteks mudelauto), mis ei tekita ühtegi uut ideed või kahtlust, arutelu. Laps tüdineb peagi valmis mänguasjast. Heal juhul uurib ta, mis seal sees on (teeb katki).

Seega arendavad loovust asjad, millel pole kindlat otstarvet. Ehk asjad, mida saab mitmel moel ja eri mängudes kasutada. Kõige olulisem kriteerium on, kas laps saab sellega oma ideid teostada. Mänguasi peaks vastama küsimusele: kas see ergutab lapse fantaasiat? Kas sellega saab katsetada ja nuputada?

Ka kooliküpsust näitab see, kas lapsel tekib ideid ja kuidas ta oskab mängus oma ideid ellu viia.

Oluline on ka, millised on lasteaia kunstitegevused. Bergströmi aju-uuringud näitasid, et kunst (eriti maalimine) aitab kaasa aju tüve kujunemisele, loovusele. Et seda rakendada, peaks kõrvale jätma šabloonid ja värviraamatud, mis ei anna mingit võimalust loovaks eneseväljenduseks ja tekitavad madalat enesehinnangut (küündimatuse tunnet). Ettevaatlik tuleb olla näidiste ja range teemas püsimisega. Vastasel juhul võib laps öelda (enne proovimist): „Ma ei oska!” või ootab alati õpetaja korraldust, kuidas ja mida peab tegema, et oleks õige.

Loovust toetav keskkond

Et lapsel tekiksid ideed ja soov tegutseda ehk entusiasm, peab olema sobilik füüsiline ja psühhosotsiaalne keskkond.

Eelkõige lähtub see juhtkonna (ka ühiskonna) ootustest õpetajatele. Kas hinnatakse õpetajat, kes väärtustab laste loovat tegutsemist ja protsessi? Või on hea õpetaja see, kes õpetab lapsi õigeid vastuseid andma ja selgitab välja parimad (võistlemine, konkurents)?

Väärtuskasvatuse konverentsil püüdsin tuua võimalikult palju näiteid ja anda ideid, milline keskkond ja tegevus, missugused vahendid arendavad lapse loovust.

(Näiteks võiksid igas rühmas olla eri kuju ja suurusega puupakud, puukettad, jämedamad oksad ja juurikad, lauajupid, bambuskepid jm. Palju kasutust leiavad suured ja väiksed kangad, millest saab ehitada onne, kiige, teha maastikke, ennast maskeerida jm. Looduslikud vahendid (kivikesed, kastanid, tammetõrud, kuivatatud oad, lambavill, mesilasvaha jm) annavad eri omaduste ja kvaliteediga tohutult palju impulsse laste paljudele meeltele, millega laps suudab lõpmatult palju mänge mängida. See arendab loovust, säästab keskkonda ja hoiab tervist (need ei sisalda kahjulikke aineid).)

Bergströmi aju-uuringute järgi on kõige parem keskkond õppimisvõime arendamiseks loodus, näiteks mets: seal viibimine on seotud liikumisega, kõik meeled on töös (st arenevad), seal on loovuse tekkeks vajalik kaos (ükski kivi, leht või puuoks pole teisega täpselt ühesugune). Seega – suvel kõik metsa!


14 kommentaari teemale “Hea lasteaed toetab loovust”

  1. aare ütleb:

    lugesin. kurb.
    Kui selline tekst on kirjutatud direktori asetäitja, lasteaia juhtimise alal, poolt – siis on mul südamest kahju lastest, kelleni selline juhatamine loovuse toob.
    juba artikli ülesehitus näitab, et tahetud on näidata “loovalt”, milline tarkus seal sees pesitseb – kasutame mitmel korral mõistet “ajutüvi” ja kohe muutub jutt väga asjalikuks ja teaduslikuks.
    aga seletuseks: kui lasteaia juht räägib mittevalmis mänguasjadest(pikk kirjeldus sellest sodist on artiklis ja ma ei hakka ümber seda kirjutama),siis palun seletada, kuidas me mahutame ühte rühma ruumi (ca 80m2)24 – 26 last, lahtikäivad voodid (ühes blokis neli ja blokke on järelikult 6 ja see võtab ruumi), lauad, kapid, ja veel üht-teist, ära kõik selle kila-kola, mida nö. loovaks õppeeluks vaja on?
    kas seal rühmaruumis kunagi ka korda saaks pidada?
    aga kas lapse loovusele korralagedus kuidagi liiga intensiivselt mõjuma ei hakka?
    jah, inglismaal kasutatakse seda kaltsumängu ja muud taolist. miks mitte. aga see on õuesõppeks enamasti. õues on ka kõiksugu kastanimunad ja muu taoline olemas tavaliselt. hea soovitus on : minge metsa! – lasteaiaõpetaja koos abiga ja 26-e 3-4 aastasega metsas – hurraa!
    kas loovuseks on tõesti vaja ainult maha kopida mujaltmaailmast asju, mis meile tegelikult sobivaks ei saa, sest pole vastavaid tingimusi ja ka tegelikkuses pole lasteaed inglise kool, kuhu laps läheb samavanuselt, kui meil lasteaeda.
    selline suhtumine muudesse tegevustesse, näiteks värviraamatute värvimisse, näitab tegelikku asjasse mittesüvenemist. värviraamat ei ole justloovuse jaoks, vaid täiesti otstarbekas vahend käe tugevdamiseks, joonepidamise harjutamiseks mis on tähtede ja numbrite kirjutamisel edaspidi väga tähtis. pealegi ei ütle õpetaja mitte ette, millist värvi kus tuleb kasutada, vaid ka värvide ise valimine on loovust arendav.
    ainult pintsliga maalimine tegelikult jätab käed nõrgaks ja ebakindlaks.
    asi kahjuks selles ongi, et tegelikult ei tea direktori asetäitjad seda, mis milleks õppimisel hea on ja kuidas seda tarvitada.
    püüame üle võtta mingeid asju mujalt, tegelikult teadmata, kas see meile sobib või mitte.
    kas loovust arendab rohkem kalts, või valmis kukenuku kasutamine ämblikmehena – see pole veel teada. ootame mõne välismaa prohvessori saavutuse ära ja püüame kopida.
    igasugustel direktori asetäitjatel pole vaja tööd segada oma uute “leiutustega”. normaalsed lasteaiaõpetajad jooksevad koolidesse alghariduse õpetajateks, sest koolis saab samasuguse haridusega sadakond eurot rohkem teenida ja uskuge – töö on palju lihtsam, sest lasteaias käib õppimine läbi igasuguse mängu, koolis on aga kindel distsipliin ja etteantud programm, mida õpetaja ise koostama ei pea.
    tegelikult meil on natuke valesti kogu see lasteaiandus – tallinna ülikooli juurde kuuluvas pedagoogilises seminaris õpetavad õpetajaid ennastimetlevad õppejõud (mitte kõik), kes tegelevad ka otsese tagakiusamisega, kui mõni õpetajaks pürgiv on laiema silmaringiga.
    tahamegi selliseid ülemusi, kes rõõmsasilmseid õpetajaid tuhmistavad?
    alustaks lastele loovuse loomist mitte kusagilt keskelt. alustame algusest: loome tingimused, kus laps areneda saab.
    hoiame lasteaiaõpetajat, kes pole veel rutiinseks robotiks muutunud. otsime lasteaiaõpetajatele õpetajad, kes ka tegelikult asja vastu huvi tunnevad (uskuge, neid veel on).
    see on just see näide, kus vee-elajad eestpoolt lõppema kipuvad.

    lasteaiaõpetaja abikaasa.

  2. veidi väsinud õpetaja ütleb:

    kui sümpaatne ja hooliv kommentaar!!! lasteaiaõpetajana tunnen, et mul on kogu aeg kohustus midagi originaalset järjekordselt välja mõelda. lapsed ei tohi igavleda,niisama olla, muudkui mängi neile ette, nendega koos. mulle meeldib mu töö aga tunnen juba ammu, et olen veidi läbi põlenud; midagi on süsteemis valesti.

  3. Triin ütleb:

    Aarele võib soovitada vaid üht: Te minge ise kohale ja vaadake, kuidas Peetri Kooli lasteaias asjad on. Kõik looduslikud asjad mahuvad ilusasti ära, õpitakse armastama korda (iga asi on omal kohal), väärtused ning eesmärgid on läbi mõeldud ja kõik toimib suurepäraselt. Vanemad ja lapsed on õnnelikud ja lasteaiaga väga rahul. Ühelgi lapsel pole probleemi sellega, et ei tahaks lasteaeda minna.
    Keegi ei väida, et värviraamatuid ei ole vaja. Need on abiks, aga koolieelses eas, mitte nooremate puhul.

  4. loov õpetaja ütleb:

    Olen päris pika staaziga lasteaiaõpetaja ja usun, et lasteaedades pööratakse piisavalt tähelepanu laste loovuse arendamisele. Lapsed on ise oma loomult uudishimulikud ja loovad, kui neid on õpetatud mängima.Pole päris õige seegi, et laps ei peaks mängima tänapäevaste mänguasjadega ega värvima pilte,kõike ikka mõistlikkuse piires. Me ei näe ju maailma must- valgelt.Artikkel oli hea, see ei tähenda aga seda, et me peame kõigega nõustuma. Ilusat puhkust!

  5. Malle ütleb:

    Jah , tõepoolest korralagedust õpetab see loovus. Olen töötanud 24 aastat lasteaiaõpetajana ja mul on tuua piisavalt näiteid. Papist karbid pannakse tagurpidi pähe, küljed lömastatakse ära, käbidega mängitakse palli, loobitakse, pulkadega võib vabalt silma välja torgata. Kohal on iga päev 22 last, kuidas neid suudetakse piisavalt jälgida, õpetaja vastutab lapse tervise eest. Riided vedelevad nagu kaltsud põrandal maas . Kuidas areneb sellises keskkonnas loovus ? Meie ümber on nii palju tehismaterjalist ilusaid mänguasju, et laps on kindlalt rohkem huvitatud nendest. Ei ole vaja kõike jama välismaalt üle võtta !

  6. Tartlane ütleb:

    Nõukogude pedagoogika on kõnelenud!

  7. Malle ütleb:

    Täiesti nõus Teie kommentaariga.

  8. Malle ütleb:

    Tallinna Ülikool on ennast imetlevaid ja ülbeid õppejõudusid täis.

  9. Mari ütleb:

    Olen täiesti nõus Aarega ja teiste õpetajatega, kes leiavad, et loovuse arendamine on rohkemat, kui nimetatud artiklis kirjutatud ja puudu jääb professionaalsusest. Tegelikult on loovuse arendamise puhul kõige tähtsam loova mõtlemisega kogu meid ümbritsevasse suhtuv õpetaja rühmas, kes suunab ka lapsi vastavalt oma mõttemaailmale. Kui lapsed ja lastevanemad sel puhul end hästi ja edukalt tunnevad, on tulemus super. Ja lapsed on igatahes palju targemad, julgemad, avatumad, iseseisvamad, sõbralikumad, humoorikamad jne. kui sellistes rühmades, kus nn. õppetöö käib käsukorras ja kamandamisega. Kahjuks tõepoolest on noori õppealajuhatajasid- direktoreid, kes peavad õigeks just viimast moodust ja kes selleks, et upitada oma mina, nõuavad õpetajalt täpselt seda, mida ette on kirjutatud.

  10. Marju ütleb:

    Täiesti nõus.

  11. Maria ütleb:

    Ma ei saa aru, miks peaks seda “kila-kola” nagu siin enne nimetati, kuidagi eriliselt mahutama. Ühes lasteaias on hunnikute viisi plastikust asju, teises käbisid. Nad mõlemad leiavad oma koha riiulis, korvis või kus iganes. Ja üllatus küll, lapsed ei torgigi teineteist igavusest okstega, vaid hakkavad hoopis leiutama. Kodus ja poes on värvilist kraami küll, lasteaias ei peaks laps olema pidevalt ülestimuleeritud. Uskuge mind, nad saavad ise väga hästi hakkama, kui neid usaldada. Lapsevanemana arvan, et artikli autor ei soovi ennast kuidagi upitada. See on lihtsalt teistsugune vaade ja lähenemine.
    Mu laps ei olnud tavalises lasteaias lärmi ja asjade keskel õnnelik. Tema jaoks oli stress, et kogu aeg toimus midagi, kogu aeg organiseeriti, mindi kuhugi. Uues lasteaias on kõik lapse arenguks olemas, lihtsalt rütm on rahulikum ja kodusem.

  12. Ulvi ütleb:

    Väga sümpaatne artikkel. Kommentaaridest on näha, kuidas tegelik olukord meie lasteaedades loovuse arendamisega on ja mis prevalveerib.
    Mul on 2 küsimust:
    1) milles on asi, et Eesti koolidesse jõuavad lapsed, kelles on vähe loovust?
    2) mida teha, et lasteaiaõpetajate silmad säraksid?
    Paradoks on, et lasteaiarühmas on liiga palju lapsi ühe täiskasvanu kohta ja seal on vaja pidada mingisugust “korda”, samas range kord ei stimuleeri loovust – seda totab ikkagi vabadus.
    Nõuka aeg mõjutab meid veel 3 põlve takkajärele ja kaadri vahetumine lasteaedadesse nii kiiresti ei ole jõudnud. Kui noor ja koolist tulnud õpetaja satub töötama rühma, kus teda võtab vastu 15 aastat töötanud ja lastest surmani tüdinenud õpetaja abi (kellelt teatavasti ei nõuta mingitki pedagoogilist ettevalmistust), siis kandub vana käitumismuster noorele kolleegile üle, kui ta just väga tugevast puust ei ole, ja kõige tähtsamaks saab KORD. Kahjuks on aga nendel korranõudjatel väga piiratud ettekujutus maailma olemusest ja võimalustest. Kord ja kaos on vastanduvad äärmused, sinna vahele mahub ELU kõigis oma värvivariatsioonides. Ja elamine nõuab JULGUST.

  13. Liis ütleb:

    To: Väsinud õpetaja
    Lastel tulebki lasta igavleda sest see paneb neid ise tegutsema, looma ideid ja neid erinevates vormides väljendama. Kui kasvataja kõik ette teeb siis pole see muud kui õpitud abitus ja sellest tingituna ei saa lapsed ka edaspidi ise hakkama.
    NB! Kasvataja ei ole kloun!

  14. Madu ütleb:

    Igasti nõus eelkirjutanud Ulvi kommentaariga.

Leave a Reply to Marju

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!