Eesti kõrgkoolide väga ebaküps plagiaadikäsitlus

12. sept. 2014 Priit Pärnapuu Tallinna tehnikakõrgkooli lektor (plagiaaditeemaline koolitus ja nõustamine) - 6 kommentaari

Minu teed plagiaadikahtluste esitajana on ristunud järgmiste Eesti kõrgkoolidega: Tartu tervishoiu kõrgkool (TTHKK), Tallinna tervishoiu kõrgkool, Eesti maaülikool, Tartu ülikool, Tallinna tehnikakõrgkool ja Tallinna tehnikaülikool. Nimetatuist tõeliselt head kogemused on TTHKK ja EMÜ-ga.

Jagades oma kogemusi, võtan aluseks IPPHEAE üleeuroopalise plagiaaditeemalise uurimuse. IPPHEAE raport on esimene avalik plagiaaditeemaline uurimus Eesti kohta. Eesti kõrgkoolides lihtsalt ei räägita plagiaa­dist, ei avalikult ega kõrgkooli seinte vahel. TTHKK ja EMÜ on erandid – seal on plagiaadist räägitud. Need jutud on olnud tulised, emotsionaalsed, ründavad, inetud, karjuvad, mõne jaoks hingepõhjani solvavad, aeganõudvad, pisarateni nutma ajavad. Loodan, et IPPHEAE raporti lugemine tekitab veidigi sarnaseid reaktsioone ka teistes Eesti kõrgkoolides.

IPPHEAE taust

Kui lühend IPPHEAE pikalt välja kirjutada ja vabas tõlkes eesti keelde panna, on tulemuseks: plagiaati reguleerivate eeskirjade tagajärjed Euroopa kõrghariduses (Impact of Policies for Plagiarismin Higher Education Across Europe). Euroopa Liidu rahastatava projekti eesmärk on kirjeldada ja anda hinnang eeskirjadele ja tegevusele, millega Euroopa kõrgkoolid võitlevad plagiaadi vastu. Projekti eestvedaja on Inglismaa Coventry ülikooli taustaga Irene Glendinning, kaasatud on inimesi Leedust, Tšehhist, Poolast ja Küproselt.

Projekti raames valminud uurimuste avaldamine jätkub, kokkuvõttev raport ilmus oktoobris 2013 ja Eesti kohta käiv raport juuli lõpus (IPPHEAE projekt ja tulemused on leitavad www.ippheae.eu. Konkreetsemalt Eesti kohta käiv raport siit.). Taheti koguda andmeid kõigi EL-i riikide kohta, ja seda küsitluste teel, milles vastajateks üliõpilased, õppejõud, kõrgkoolide juhtkond ja kõrgkooliülesed inimesed. Faktiliselt seda ka tehti – tõesti on kogutud andmeid ja koostatud raport iga riigi kohta. Kuid otse ja ausalt öeldes: kümmekonnas riigis kukkus projekt läbi kaasatud vastajate vähesuse tõttu. Ei saa ju tõsiselt võtta plagiaaditeemalist uurimust Itaalia kohta, mis põhineb kümne üliõpilase ja kolme õppejõu vastustel! Teiste seas kukkus projekt läbi ka Eestis. Kõik, mis Eesti kõrgkoolide plagiaadivastase tegevuse(tuse) kohta on IPPHEAE raportis kirjas, on võimalik hoobilt hüljata põhjendusega, et kaasatud oli vaid 48 üliõpilast ja kaheksa õppejõudu pluss kaks kõrgkoolideülest vastajat. Need vähesed ei esinda kuidagi Eestit tervikuna.

Kõrgkooli juhid

Eks põhjuseid, miks projekt Eestis ja teistes riikides nii vähe vastajaid leidis, ole mitmeid. Alustades kas või sellest, et projekti ei kaasatud kohalikke inimesi. Eestis viis uuringu läbi Leedu taustaga Linas Stabingis. Lisaks ei võetud vaevaks tõlkida kasutatud küsimustikku kohalikesse keeltesse. Huvitav on see, kuidas Linas Stabingis ise seletab vähest osalust Eestis. Tema sõnul saadeti palve uuringus osaleda kõrgkooli juhtkonnale – rektorile või prorektoritele –, kuid vastuseks olla tulnud keeldumine. Põhjenduseks toodi, et nende kõrgkoolis plagiaadijuhtumeid ei esine. Stabingis, toetudes kogetud vastumeelsusele uuringu suhtes, nendib Eesti kohta käiva raporti lõppsõnas, et mitmetes Eesti kõrgkoolides on plagiaadi osas „väga ebaküps käsitlus” (very immature approach).

Üks peamisi asjaolusid, mis eristab TTHKK-d ja EMÜ-d teistest, on just kõrgkooli juhtkonna sõnad ja teod. Kui rektori, õppeprorektori või õppeosakonna juhataja hulgas ei leidu kedagi, kes plagiaadivastast tegevust tulihingeliselt toetaks, oma ametikohale ja autoriteedile toetudes teaduskondadele/õppetoolidele/õppekavadele selle vajalikkuse sõna otseses mõttes pähe taoks ja kogu emotsioonitulva oma peale võtab, siis ei ole lootustki.

Plagiaadikahtluse esitaja võib kattuvused kui tahes piltlikult ja värviliselt esile tuua, kuid volitused moodustada komisjon plagiaadikahtluse uurimiseks on ikkagi vaid juhtkonnal. Sellel on ka vabad käed komisjoni liikmete määramisel – see on tähtis, sest vastus sõltub ikka sellest, kelle käest küsida. Kõrgkoolide eeskirjad kipuvad olema vähemasti plagiaadi osas äärmiselt auklikud ja mitmeti tõlgendatavad. Kõrgkooli juhtkonnal on volitusi esitada autoriteetne tõlgendus. Samuti on kõrgkooli juhtkonnal volitused seada plagiaadijuhtumi menetlemiseks tähtajad: ühelt poolt on võimalik venitada seni, kuni järgmise aasta tööd peale tulevad, teisalt on võimalik jätta plagiaadikahtlusesse süüvimiseks kõigest õhtutunnid. Kui ühes kõrgkoolis on plagiaadijuhtumeid selgelt rohkem kui teistes ja üle aastate plagiaadijuhtumite arv kohe kuidagi väheneda ei taha, siis ei vastuta enam üliõpilane, vaid kooli juhtkond.

Äärmuslikud valikud

IPPHEAE küsimustiku üks punkt uuris üliõpilastelt, mis juhtub, kui kellegi töö on plagiaadiks tunnistatud. Võimalike vastusevariantidena oli ühes äärmuses, et midagi ei juhtu, ning teises äärmuses kõrgkoolist eksmatrikuleerimine. Valida võis ka mitu varianti. Eesti oli „esimeste” seas mõlemas äärmuses: 33% Eesti üliõpilastest valis, et plagiaadi esitamise eest karistust ei kaasne, ning 23% arvas, et plagiaadi eest eksmatrikuleeritakse. Need numbrid käisid tavaliste koolitööde kohta. Väitekirjade puhul arvas koguni pool üliõpilastest, et karistuseks on eksmatrikuleerimine. (Et plagiaadi avastamisel ei juhtu midagi, kinnitab ka küsitluse punkt, millega uuriti, mis paneb üliõpilasi plagiaati esitama. Tervelt 73% Eesti üliõpilastest nägi põhjusena ajaolu, et vahelejäämise riski ei ole.)

Eesti kõrgkoolides kiputakse plagiaati võrdsustama eksmatrikuleerimisega. Olen kohanud umbes sellest arutlust: „Kui me kas või ühe tekstikoha (lõigu/lause) kohta otsustame, et see on plagiaat, siis peame üliõpilase välja viskama. Üliõpilast välja visata ei soovi siin keegi. Järelikult ei saa me öelda, et tegemist on plagiaadiga.” Plagiaadiks tunnistamine ja plagiaadi eest karistamine tuleb hoida lahus. Tartu tervishoiu kõrgkooli puhul on mul kõige enam hea meel just selle üle, et nemad seda suudavad. Vastuolu nägemata, piinlikkust tundmata ja kinnimätsimise maiguta on korduvalt otsustatud, et üliõpilase töös esineb plagiaadina käsitletavaid lõike, kuid võttes arvesse seda-teist-ja-kolmandat, lubatakse üliõpilane kaitsmisele. Kehtib paradoksaalne reegel: mida tõsisemalt plagiaati suhtutakse, seda vähem sellega tegeldakse. Kuni plagiaati võetakse „ülitõsise” eksimusena, mille eest tuleb kõne alla ainult eksmatrikuleerimine, ei juhtugi plagiaadi esitamise eest midagi.

Mäng sõnadega

IPPHEAE küsimustikus oli ka võimus anda hinnang, kas tegemist on plagiaadiga või mitte. Seeläbi uuriti, kuidas plagiaadi mõistest aru saadakse. Juhtumid olid konstrueeritud, valides eri kombinatsioone järgnevatest valikutest: kas tekst on sõna-sõnalt sama või on sõnastust veidi muudetud, kas jutumärke on kasutatud või mitte, kas viide on või mitte ja kas allikaloendis on kirje või mitte. Täiendav eeldus oli, et juhtum puudutab vähemalt 40% tööst. Eesti üliõpilaste arvates väärib selgelt sekkumist üksnes olukord, mis on sõna-sõnalt sama, ilma jutumärkide, viite ja allikaloendi kirjeta. Teksti äärmuslik sarnasus, jutumärkide, viite ja/või allikaloendi kirje puudumine üksi ei anna alust tööd plagiaadiks pidada.

Eesti kõrgkoolide puhul on tavaline jätta sekkumata põhjendusega, et tegu ei ole plagiaadiga, vaid kõigest „viitamis- või vormistamisvigadega”. Kui nalja teha, siis tehnikavaldkonna tööde puhul saaks väga hästi kasutada lauset „See ei ole plagiaat, tegemist on kõigest tehniliste nõrkustega” ning avaliku haldusega seotud erialade puhul lauset „See ei ole plagiaat, tegemist on administratiivse puudulikkusega”. On tõsi, et p-tähega algavat sõna ei taha isegi teadusajakirjade toimetajad kasutada, selle asemel leiutavad nemadki eufemisme, nagu umbes selline: „Suuremahuline viitamata kattuvus selle ja tolle varasema tööga.” Selliste pikkade ja lohisevate sõnade kasutamine pole aga takistanud teadusajakirjadel artikleid tühistamast. Seni, kuni sekkutakse, pole vahet, kas kasutada p-tähega algavat sõna või mitte. Eesti kõrgkoolide puhul seevastu on viitamis- ja vormistamisvigadest rääkimine hea, lihtne ja mugav moodus sekkumisest hoiduda.

Lõpetuseks

Pakun avalikkusele välja lihtsa kriteeriumi, millega mõõta Eesti kõrgkoolide plagiaadivastase tegevuse olemasolu ja headust. Eestis on umbes 60 000 üliõpilast, Rootsis umbes 294 000. Aastal 2013 mõisteti Rootsis plagiaadi esitamises süüdi 498 üliõpilast, neist 80% eksmatrikuleeriti, ülejäänud 20% said ametliku hoiatuse. (Andmed pärinevad siit.)

Rootsi kõrgkoole hindavad IPPHEAE raporti kirjutajad väga kõrgelt. Rootsi kõrgkoolid on aastaid probleemiga tegelnud, üliõpilastel on täiesti selge risk plagiaadiga vahele jääda, sest plagiaadi­tuvastusvahendite kasutamine on tavaline. On välistatud, et Eestis on vähem plagiaadijuhtumeid kui Rootsis. Kui Rootsi numbreid Eestile üle kanda, peaks Eesti kõrgkoolide peale kokku olema umbes sada plagiaadi­juhtumit aastas. Toetudes üksnes sellele, mida ise näinud ja avaldatud akrediteerimisraportitest lugeda saab, on tänapäeval sellest numbrist täidetud heal juhul kümnendik.


6 kommentaari teemale “Eesti kõrgkoolide väga ebaküps plagiaadikäsitlus”

  1. Heiki Epner ütleb:

    Täpsustuseks.
    1.Väide, et enamus Eesti kõrgkoolide juhtidest ei võta plagiaaditeemat tõsiselt, ei ole korrektne. Ilma nende toetuseta ei oleks plagiaadituvastussüsteemi Kratt (https://kratt.edu.ee/) loomine olnud võimalik.
    2.plagiaadivastasest tegevusest rääkides peaks arvestama järgnevaga:
    2.1. kui miski (nagu copy-paste) tundub ütlemata lihtne, siis tekib noorel inimesel mulje, et see on ka lubatud. Noh, kui mitte päris, siis natuke ikka. Algselt vehitakse maha mitte niivõrd kuritahtlikkusest kui kergemeelsusest ja rumalusest.
    2.2.õppejõud võib plagiaadi ära tunda ja küllap enamasti tunnebki. Kuid reageerimisega on veidi teine asi: tudeng võib esitada kaebuse, vaja on kohtukindlaid tõendeid, mille kokkuajamiseks läheb rohkem aega kui seda antud on. Ilma tehniliste abivahenditeta pole see lihtsalt võimalik.
    2.3.elektroonilises keskkonnas on plagieerimine ülimalt lihtne, seda teavad kõik.
    Et elektroonilises keskkonnas ei ole plagiaadi varjamine võimalik, võidakse teada teoreetilis-abstraktselt. Kuid suhtumist muudab alles isiklik oma silmaga nähtud kogemus.
    2.4.plagiaadituvastussüsteemide peamine eesmärk ei ole plagiaatorite avastamine, kuigi ka see on oluline. Peamine on varakult kujundada õige suhtumine autorlusse ja oma tööde vormistamisse. Selleks integreeritakse plagiaadituvastus õppeprotsessi võimalikult varakult ning lastakse maksimaalsel arvul töid sellest koorelahutajast läbi. Integreerimine ei käi paugupealt. See on protsess, milleks meil on Kratt nüüd loonud teatud eeldused.
    Muide, Rootsis kasutatakse üht võimsamat ning täpsemat süsteemi, mis meie ülikoolidele oleks finantsiliselt ülejõukäiv. Juurutamine võttis aastaid, kuid nüüd on asi kaua aega toiminud ja võib eeldada, et nende tudengitest on rumalus ning kergemeel välja roogitud. Plagiaator teab täpselt, mida teeb, karmi nuhtluse on ta ausalt välja teeninud.
    2.5.plagiaadituvastus ei tuvasta plagiaati. Ta tuvastab tekstilised kokkulangevused. On see plagiaat või mitte, on erialatundjate otsustada.
    Kui töös on kattuvus ligi 100% ja kõik korralikult viidatud, siis ei ole tegu plagiaadiga. See on kompilatsioon, mille sisuline väärtus on umbes samasugune.

    • Priit Pärnapuu ütleb:

      Kratt ei ole argument kõrgkoolide juhtkonna toetuse kohta.
      # Eestis on 26 kõrgkooli. KRATTiga on liidestatud 7 kooli tööd. Neist seitsmest üks KRATTi ei kasuta, lihtsalt tööd on andmebaasis. Ei ole just muljetavaldav protsent.
      # Esialgu ei ole näha, et KRATTi märkimisväärselt panustataks, seda kasutataks ja selle abil leitu suhtes midagi ette võetaks. 10 000 kraaditööd on kusagil kahe aasta ports nende 7 kooli peale, 7600 kasutamist ei ole palju ja Postimehe artikli pealkirjas väidetu käib programmide kohta üldisemalt, mitte konkreetselt KRATTi kohta. (http://www.postimees.ee/2889835/ulikoolid-said-programmide-abil-mitmele-plagiaadile-jalile)

      Kohtutest.
      # Eestis on olemas kohtulugu Riigikohtuni välja, kus üliõpilane polnud nõus ülikooli otsusega baka töö plagiaadiks tunnistada. (2008 kaitstud töö TÜ sotsiaalteaduskonnas.) Üliõpilane kaotas kõikides kohtuastmetes. Samamoodi on lõppenud ka mujal maailmas analoogsed kohtuvaidlused. Sõnum on alati üks ja sama: tegemist on pedagoogilise otsusega, kohus ei saa langetada pedagoogilisi otsuseid, pedagoogilisi otsuseid saavad teha vaid õppejõud.
      https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-08-2031/14
      https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-08-2031/28

      # Ma olen seisukohal (olen seda üliõpilastele ka rääkinud), et juhendajaid on võimalik kergesti ära petta, kaitsmiskomisjone on võimalik kergesti ära petta, plagiaadiprogramme on võimalik kergesti ära petta, kuid asi, mida karta on vaja, on kraaditööde avalikuks tegemine. KRATTi tõeline väärtus ei ole kattuvuste leidmine, vaid see, et kraaditööd on nüüd failidena olemas ja kõrgkoolid teevad kraaditööd suvalisele inimesele kättesaadavaks. Kui töö on avalik, siis võib juhtuda, et suvaline inimene avastab plagiaadi. Edasine on selle suvalise inimese otsustada – jätta enda teada, pöörduda kõrgkooli poole, pöörduda ajakirjandusse jms. Kumb see nüüd parem valik on: äkki üliõpilane ei ole plagiaadiks tunnistamisega nõus ja pöördub kohtusse või ilmub kuskilt ajakirjanik välja, kes ei suuda kuidagi mõista, kuidas juhendaja, retsensent, kaitsmiskomisjon ei suutnud ilmset plagiaadijuhtumit avastada ning ei suuda isegi tagantjärele öelda, kas on plagiaat või ei ole? (TTÜ näol on näidisjuhtum varnast võtta: http://news.postimees.ee/2811450/university-winks-at-suspected-plagiarism)
      # Aadressilt http://link.springer.com/article/10.1023%2FB%3ABUSI.0000013864.76547.d5 leiate ühe loo aastast 2004, kus on kirjeldatud, millised erinevad “seltskonnad” kõrgkoolis tekivad plagiaadi avastamisel.

      Plagiaadituvastuse kallidus.

      Googeldamine jääb vähemasti meie eluajaks parimaks plagiaadi tuvastamise vahendiks. Senikaua kuni googeldamine on tasuta, on ka plagiaadituvastus tasuta.

  2. Õpetaja-disainer ütleb:

    Väga tore, et keegi plagiaadist kirjutab. Olen nõus, et Eestis on erinevad arusaamad plagiaadi käsitlusest ja nn karistustest (sageli neid ei ole). Viimati retsenseerides ühte magistritööd kogesin, et KRATT ei tööta – ikka pidin ise varasemad magistritööd üles otsima ja võrdlema ja avastasin ligikaudu 100 sõna osas 100% kattuvuse varasemate töödega (tsitaadina vormistamata). Kahjuks KRATT ei võimalda ka raamatute tekstiga üliõpilaste töid võrrelda. Ikka inimene peab seda tegema. Seega soovin öelda, et ei saa lootma jääda programmile.
    Kuidas aga plagiaadist hoiduda? Minu arvates oleks väga vajalik kohe õpingute alguses ülikoolis tegeleda akadeemilise kirjutamise reeglite õppimisega ja mitte “rääkida” üliõpilastele nendest, vaid tuleb teha reaalselt töid ja ülesandeid, mida tagasisidestatakse. Ma usun, et enamus noortest saab siis aru…

  3. Heiki Epner ütleb:

    Me räägime samast asjast erinevatest vaatepunktidest.

    1.Krati täiustamine (alles ta oli beeta) ja juurutamine on olemuselt seesama protsess, mis Rootsis läbi on tehtud. See võtabki aega ja niikaua tuleb paralleelselt ka muid kasutada.
    Kuna paremat pole võtta, siis käib hädapärast ka Google. Kui aega on laialt ja midagi mõistlikku pole teha.
    Reaalelus on kasutuskõlblik siiski Turnitini või Urkundi moodi tööriist.
    Ühe jultunuma ja samas lihtsalt avastatava plagiaadi puhul vahetati ainult tiitelleht ning anti teos teise autori nime all välja. Seda ei tuvastatud otsimootori enda, vaid Google indekseid kasutanud tuvastustarkvara abil.
    Tarkvara kasutamine ei tohi olla aeganõudev, siis muutub ta tülikaks lisakoormuseks ega ole tööprotsessi integreeritav.

    2.Rootsit eeskujuks tuua pole mõttekas. Võib ju leida need 10% ja päikesetõusul pidulikult eksekuteerida, aga Rootsi taset see ikka ei näita. Karta võib, et protsent on meil mõneti suurem kui Rootsis.

    2.Arvata, et õppejõudu on lihtne petta, tundub koolipoisilikult illusoorne. Pigem on probleem selles, et õppejõud tunneb tuttavana ära teksti ja mõttekäigud, kuid kuskohast täpselt need pärinevad, ei tea ta tõesti mitte. Allikate väljaotsimine on aga ülimalt aeganõudev nii Googlega kui ilma.
    Kui ei tea ja aega ei ole, siis ei saa ka plagiaaditeemat tõstatada.

    3.Kohtuotsused käivadki juhtumite kohta, kus plagieerimine oli juba mingis mahus tõendatud. Pedagoogiline otsus järgneb plagiaadi tõendamisele. Plagiaat on tekstiline ja sisuline kokkulangevus, mida ei saa otsustuskorras tõendada ega ümber lükata.

    4.Igale nii algajale kui paadunud plagiaatorile kuluks ära kogemus ühega suurtest tuvastussüsteemidest. See kärbiks nende uljalt enesekindlat veendumust, et nemad on targad ja petavad kergesti kõik ära.
    Ega ikka ei peta küll, ütleb aastatetagune testimiskogemus.
    Loomulikult, ükski süsteem pole täiuslik ja niisugune, mis kõik plagiaadid alati avastab, valmib umbes samal ajal kui perpetuum mobile.

    • Priit Pärnapuu ütleb:

      Veelkord Google’ist

      Ma olen Google’i usku – Google’il on kaugelt suurim andmebaas, millega võrrelda. Ma ei mõelnudki päris seda, et google.com’i kasutada, vaid ikka Google’i APId. Seeläbi on võimalik googeldada vähemalt 10 päringut sekundis. Turnitin või Urkund on suurepärased, kuid eestikeelsete tekstide puhul pole nendega midagi peale hakata – kumbki ei ole võtnud vaevaks eestikeelset veebi indekseerida.

      Juhendajatest

      Juhendajate osas mina kogemused ütlevad, et ükskõik kui hea mälu ka pole, ükskõik kui suur lugemus ka pole ja ükskõik kui põhjalikult juhendaja ei loe, ikka ei suuda juhendaja ära tunda isegi mitte juhtumit, kus üliõpilane on kasutanud sama juhendaja poolt aasta varem juhendatud tööd. Kusjuures küsimus ei ole üksikutes lausetes või lõikudes, vaid tervetes peatükkides. Ma keeldun uskumast, et juhendaja teadis, et üliõpilane kasutas aasta tagasi kaitstud tööd, kuid ikkagi lubas töö kaitsmisele. Suure lugemuse ja hea mälu pinnalt ei ole inimlikult võimalik plagiaadijuhtumeid tuvastada. (Hästi, erandeid on.)

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!