aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Tere, härra koer!

26. sept. 2014 Mare Müürsepp lastekirjanduse kriitik - Kommenteeri artiklit

Brian Conaghani noortejutt „Kui härra koer hammustab” mõjub esmakohtumisel nagu iga teine raamat erivajadusega noorest – ilukirjanduslik sooritus selleks, et tutvustada erivajadusega lapse või noore eluolu eripära. Raamatu tegelane Dylan käib vaimsete probleemidega laste koolis ja tema lähemad kaaslased on niisamuti segopead või idikad, nagu soovite. Tourette’i sündroom, mille all peategelane kannatab, toob kaasa ohjeldamatu ropendamise ärevaks ajavates olukordades.

Et lugeja sellest maailmast täiel määral osa saaks, on kogu lugu esitatud minajutustusena, nii et teoses edasijõudmiseks on hädavajalik läbida ka kõik roppustest jõuliselt küllastatud episoodid ja muud madalstiili kauakestvad näited, nagu üle lehekülgede voogavad semulike mobiilisõnumite dialoogid ja muu selline. Siin-seal, ehk küll haruharva, tuleb ette ka mõni mitteropp teravmeelsus. Hälvetes võhikule on olulise tunnetusliku väärtusega üksikasjalik kujutus sellest, kuidas pinge kuhjub, kuidas olukord võimatuna hakkab tunduma ja talitsematu hoog peale tuleb ning kuidas inimesest nii-öelda koer välja saab, ta loomahääli teeb ja, nagu juba öeldud, inimkeeli ropendab.

Kui aga lugeja on suutnud end karistada kogu selle ajuvaba sõimu läbilugemisega, terendab raamatu viimase seitsmendiku algul, et autoril on siiski varuks küllaltki teravmeelne süžee. Nimelt pole see hirmus sündmus, mis raamatu algusest peale tegelase elu pingestab, üldse enam päevakorral, ja asemele tuleb hoopis teine ootus, teine arusaam ümbritsevast. Asjad pole nii hullud, kui tundusid, ja samas on midagi seni väga kallist täielikult purunenud. Nii et sealt tuleb välja tõdemus, mis kulub ära igaühele, ka omateada vaimutervele inimesele – elu on selline, nagu on, seda tuleb elada sellest punktist alates, kus oled just praegu.

Sellele, kes autismist ja Tourette’i sündroomist rohkem teada tahab saada, annab raamat hea illustratsiooni väitele, et häiritud noorukil võib olla hulgaliselt faktiteadmisi talle huvipakkuva valdkonna kohta ning varaküps huvi ja suutlikkus mõnes kitsas küsimuses. Milleski võib ta olla nn tavalisest inimesest tublim, arukam ja väärikam.

… Ma vaatasin surmani häbenedes põrandale, et ma kõiki neid lolle asju teen. Ma ei tahtnud neid teha. Ma tõesti ei tahtnud. Proua Flynn ütles mulle, et ma pean aktsepteerima fakti, et ma teen asju, mida teised inimesed lihtsalt ei tee. Seega ma aktsepteerisin seda. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et teised inimesed teevad asju, mida segopead ei teinud. Me ei kakelnud tänaval ega oksendanud igal pool…, me ei varastanud poest ega röövinud inimesi, me ei rottinud sotsiaalabi, me ei teinud teismelisi tüdrukuid rasedaks, me ei joonud võimalikult palju ega uidanud mööda tänavaid odavates spordidressides (spordivarustust peaks kandma ainult sporti tehes). See polnud raketiteadus, duh!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!