Eesti keel vene koolis – tõde ja õigus
Eesti ja vene lapsi tuleks edaspidigi õpetada eraldi koolides.
Kellelegi pole saladus, et meie vene noored ei valda eesti keelt piisavalt hästi. Mõned mitte-eestlased suudavad küll isegi raadios ja televisioonis eesti keeles esineda, kuid üldpilt jätab kahjuks siiski soovida, ehkki eesti keele õpet on püütud vene koolis tõhusamaks muuta juba üle kahekümne aasta. Peamine põhjus on siin muidugi poliitikud, keda on huvitanud ainult gümnaasium ja kes on jätnud eesti keele õppe vene põhikoolis vaateväljast täiesti välja. Aga just põhikoolis luuakse eeldused eesti keeles õppimiseks! Kuid on ka muid põhjusi, miks eesti keel ei edene.
Miks eesti keel ei meeldi?
• Suhtumine. Muukeelsesse noorde on suhtutud ikka kui okupanti, keda on vaja integreerida jne. TLÜ professori Aleksander Pulveri juhtimisel tehtud uuring* näitab, et muukeelsed lapsed suhtuvad eesti lastesse hästi, kuid eesti lapsed nendesse neutraalselt või ignoreerivalt. Selline suhtumine eesti keelt õppima ei innusta.
• Eksaminõuded. Eesti keele eksaminõuded peaksid olema kindlalt paigas, sest see tekitaks keeleõppijates kindlustunde. Kahjuks pole see nii. Alguses hakkasid paljud mitte-eestlased siiralt eesti keelt õppima, kuid üha rangemaks muutuvad eksaminõuded riivasid sügavalt nende tundeid ja paljud loobusid.
• Tasuline õpe. Täiskasvanutele on eesti keele õpe enamasti tasuline. Miks on saanud riigikeele õpetamisest keelefirmade äri? Koguni elukestev tulus äri, sest meil on nüüd ju elukestva õppe strateegia. Kas ei võiks tõusta ärist kõrgemale?
• Keelekümblus. Eesti riik on kulutanud palju raha keelekümblusele lasteaias ja algkoolis. Vahel on siin saavutatud ka edu, näiteks väga andekate õpetajate puhul. Kuid miks tahetakse keelekümblust rakendada massiliselt, kui väga andekaid õpetajaid napib?
• Segaklassid. Andekad vene lapsed saavad eesti-vene segaklassis eesti keeles õppides hästi hakkama. Kuid mis saab vähem andekatest? Aleksander Pulveri juhtimisel tehtud uuring näitab, et segaklassid on keskmisele vene lapsele tõsine probleem, sest tema tulemused on eesti keeles õppides allpool tema võimeid ja enesehinnang seetõttu madal. Samast uuringust selguski, et segaklassis hakkavad eesti lapsed juba 3. klassis vene lastesse halvasti suhtuma. 4. klassis see hoiak mõnevõrra paraneb, kuid ei muutu sõbralikuks: vene lapsi lihtsalt ignoreeritakse. Uuring näitab sedagi, et ainult eesti lastest koosnev klass omandab matemaatikat paremini kui segaklass, kus on suhteliselt palju ka vene lapsi. Keelekümblusklass on aga selle uuringu järgi kõige halvem variant, sest kümblusklassi laste akadeemilised tulemused on isegi segaklassi tulemustest kehvemad. Milleks meile siis segaklassid?
• Kümbluslasteaed. Nende lasteaedade puhul tekib küsimus, keda seal õieti kasvatatakse. On loomulik, et iga vanem näeb oma lapses eelkõige oma järglast, kes teda mõistab ja on temaga sama meelt. Kahtlen väga, kas kümbluslasteaedades arendatakse lapsi vene käitumismustrite järgi, toetudes vene lastekirjandusklassikale jms. Kas selle jaoks jääb üldse aega? Vene lapsevanem on šokeeritud, kui ta laps läheb eesti kooli esimesse klassi ja hakkab tudeerima „Kakat ja kevadet”, mis on seal ametlik õppematerjal. Vene haridustraditsioonide asendamine „kakadega” riivab vene vanemat sama sügavalt kui islamisti tema naise minikleit.
Seega ei maksa keelekümblust jõuga peale suruda. See sobib eesti keele õppimiseks vaid osaliselt ja ainult tõsisema keeleõppe ettevalmistamiseks. Peamiseks peab jääma ikkagi lapse emakeel. Loomulikult on alati erandeid. Näiteks väikelinnade segaperede lapsed ja väga andekad vene lapsed saavad segaklassis hästi hakkama.
Siinkohal sobib ehk meenutada, et eestlased võitlesid omal ajal homo soveticus’te kasvatamise vastu. Miks siis nüüd püüame kasvatada vene lastest homo esticus’i? Kas iseendaks jäämine ei ole üks põhilisi inimõigusi? Meil on vaja endale teadvustada, et Eesti ei ole mingi 19. sajandi suurriik, mis muulasi „alla neelab” ja „üles sulatab”.
Eesti keelt hakatagu õppima 8. klassist
Arvan, et vene lastele edasist eesti keele õpet kavandades on vaja lähtuda kolmest fundamentaalsest seisukohast.
Eesti ja vene lapsi tuleb õpetada eraldi. Slaavi ja soome-ugri mõtlemistüübid on teineteisest lingvistiliselt nii kauged, et ühiste õppekavade efektiivsusest ei või juttugi olla. Eesti ja vene laste koos õpetamisel on küsimus vaid selles, kelle lapsed kannatavad rohkem.
Lähtuda tuleb isiksuse arengust. Vene õpilaste üleviimine eestikeelsele õppele enne nende teatava küpsuse saabumist tekitab ainult kahju.
Eesti keeles õppimisele peab eelnema vene laste põhjalik keeleline ettevalmistus, keelekümbluse osa peab vähenema oluliselt.
Need kolm punkti näitavad selgelt, et vene lapsel on õige aeg hakata täie tõsidusega eesti keelt õppima alles kaheksandas klassis, mitte varem. Enne seda peab ta õppima oma emakeeles, et tema isiksus saaks vabalt välja areneda.
Kuidas tagada vene noorele hea eesti keele oskus, kui alustada kaheksandas klassis? Traditsioonilistele õppemeetoditele peab 8. ja 9. klassis lisanduma eesti keele funktsionaalne õppekursus. Lastele tuleb siis luua eesti keele õppimiseks samasugused võimalused, nagu on kakskeelsete perede lastel. Lahti tuleb saada suhtumisest, et eesti keelt õpitakse ainult hinde saamiseks ja pärast seda on aamen. Eesti keelt peab vene laps õppima elus kasutamiseks.
Kolmandaks tuleb eesti keele õpetajate toetamiseks luua koolides uus õppetehnoloogia, arvutisüsteem, mida saab kasutada nii klassis kui ka kodus ja mis aitab õpilasel omandada eesti keele sõnavara, struktuuri, loogikat jne.
Uus tehnoloogia võtab vene lause ja hakkab sinna samm-sammult eesti keele elemente sisse tooma, kuni kogu lause ongi eesti keelde ümber laetud. Õpe toimub dünaamilises dialoogis arvutiga. Grammatikareeglite asemel omandatakse lihtsustatud skeeme ja mudeleid, mida leiab osaliselt nt erivajadustega laste pedagoogikast. Ühtlasi peab vene õpilane tundma õppima eesti keele sügavamat loogikat, et tal slaavi ja soome-ugri mõttemustrid peas segamini ei läheks.
* Tallinna ülikooli psühholoogia instituudi projekti „Muukeelne laps Eesti koolis” lõpparuandest (2012). Projekti juht Aleksander Pulver, PhD, professor. Projekti peakonsultant Aaro Toomela, PhD, professor.