Lauamängude loomine kui elustiil ja unistuste täitmine

Eesti lauamängumaailmas toimub viimasel ajal nii mõndagi huvitavat. Poelettidele ilmub nagu seeni pärast vihma vahvaid hariva sisuga karpe ja karbikesi, mis ei ole meile toodud ja tõlgitud suure raha eest välismaalt, vaid mille idee ja teostus pärinevad siitsamast Eestist. Meie endi keskel elavatelt kolmekümnendates aastates lauamängutegijatelt.

Neid kõiki näib ühendavat üks – väikesed lapsed, enne kelle sündi olid nende vanemad suured lauamängusõbrad. Nüüd, kui uus põlvkond juba nii palju kaela kannab, et nendega saab koos laua taga mänge mängida, pöörduvad vanemad oma unistuste maailma tagasi. Eesmärgiga luua oma laste põlvkonnale ja ka nende emadele-isadele, oma eakaaslastele, toredat ja arendavat tegevust omamaiste lauamängudena, mis sageli põhinevad otsapidi kodumaisel folklooril.

„„Härjapõlvlaste riid” on Kreutz­waldi muinasjutu pealkiri,” kõneleb kahe tütre ema Mari-Liis Haviko, kes nimetab oma esimest mängu hellalt oma kolmandaks lapseks. „Tabasin end lastega mängides mõttelt, et miks ma mängin tuimalt mingit igavat õhupallimängu, kui see võiks olla midagi palju lahedamat, mis mulle endale ka põnevust pakub. Algselt oligi mäng mõeldud muinasjutupõhisena väiksematele lastele, aga kasvas muudkui edasi, kuni muutus nii keeruliseks, et nüüd on mõeldud pigem koolilastele ja täiskasvanutele.”

„Mu oma lapsed on suured Lotte fännid,” ütleb kolme lapse ema Katrin Ojasalu (pildil) firmast Marmar, mis selle aasta alguses paiskas müüki peaaegu korraga neli uhket ja suurt lauamängu, mida kõiki ka üsna ühel ajal välja töötama hakati. Kaks neist on seotud Lotte teemaga, kaks loodusega. Katrin lisab, et Lotte kaubamärgi kasutamine eeldas mõistagi kokkuleppeid ja kooskõlastamist, aga midagi ületamatut selles ei olnud.

Ilmselgelt väikelaste mõju on ka see, et enamik lauamängutegijaid nentis: kui varem olid nende lemmikud pikemad ja põhjalikumad strateegiamängud, siis nüüd on aeg üha enam hinnas ning nad eelistavad nii luua kui ka mängida lühemaid ja harivamaid mänge.

Mehed riskivad enam

Ehk on see juhuslik, aga kohtunud nelja lauamängutegijaga, jäi mulle mulje: kui mehed panevad kõik ühele kaardile ning teevad lauamängundusest endale peamise tegevusala ja sissetulekuallika, siis naisterahvad on alalhoidlikumad ja kõiki mune ühte korvi panna ei riski.

Katrin nendib keerutamata, et lauamängudega ära ei ela ning elamiskulude katmiseks on perel ka teine firma. „Endale küll meeldib sellega tegelda, aga mängudest ära elada oleks väga ambitsioonikas mõte. Mäng ei ole esmatarbekaup ja selle taga järjekorras ei seista,” arvab ta.

Mari-Liis Haviko (pildil), kes läbis mööduva aasta jooksul täiesti senitundmatu tee − mitte ainult mängu loomise, vaid ka selle jaoks elu esimese firma tegemise ja koolitustel käimise −, töötab hoopis haiglas tervishoiutöötajana. „Kas mängude tegemine ära tasub, on veel vara öelda. Minu mäng on olnud müügis vaid kuu aega. Aga nii palju võib küll öelda, et kulud ja tulud on praeguseks nullis,” nendib naine, kes pani mängutegemisse kõik oma säästud, ning sai pisut toetust ka RMK-lt ja Hooandjast.

Ehk haakub sellega pisut ka tõdemus, et kümmekonna seekord uuritud mängu puhul tundus naiste loodu olema meeste omast mõnevõrra uhkem ja kvaliteetsem: visuaalselt kaunis, paremal paberil, viimseni viimistletud ja pilkupüüdev. „Meie eesmärk ei ole mitte lihtsalt midagi ära teha, et saaks müüa, vaid võtame aega, et teha korralikult,” ütleb Katrin.

Aga et meestele mitte liiga teha, tuleb tõdeda, et nende loodud mängud näivad seevastu olevat mõnevõrra selgemate reeglite ja sihiga, konkreetsemad ja arusaadavamad. Mis võib tuleneda nii mehelikust ratsionaalsusest kui ka nende pikemast mängude tegemise kogemusest.

Meelis – eesti lauamänguguru

Meelis Looveer (pildil), kes on mängumaailmaga ilmselgelt üks kõige enam kursis eestlane – tema kümmekonnast mängust üks võitis hiljuti Londoni messil rahvusvahelise auhinna, pälvides 75 mängu seast teise koha –, on tänaseks jõudnud nii kaugele, et vastab küsimusele, kas toidad sellega tõesti pere ära, kavala muigega: „Hakkab looma.”

Looma hakkamise taga on aga üsna metsik töö ja kogemus. Meelis, kel kodus kaks põnni, hakkas mänge tegema 6–7 aastat tagasi, on olnud lauamängupoe Ludo loomise juures, käinud mööda maailma, näinud ja võrrelnud, mõelnud ja nuputanud. Ega temagi kõiki raudu ühes tules hoia. Lihtsalt kõik tema rauad on seotud mängudega, mis on välja antud eri firmade kaudu ja koostöös: Dada, Brain Games, tema enese firma Goldmerk Games, üks mängufirma Leedus, teine Saksamaal. Kõige selle juures ei pea Meelis paljuks käia koolides oma mängudest rääkimas ja neid õpetamas – eraldi müügiinimest tal ei ole.

Meelise eesmärk ongi murda välja välismaale, sest Eestis on publikum rikkaks saamiseks paraku siiski liiga piiratud. „Välismaa suurtesse firmadesse tuleb nädalas sadu mängu­ideid,” teab Meelis, et ega see teegi just siledalt sillutatud ole. Aga lisab: „Harva leiutab keegi midagi uut, ikka pannakse vanad mehaanikad kokku.”

Kui Mari-Liis peab mänguloomise puhul oluliseks reeglite selgust ja visuaalset poolt, siis Meelis nimetab ära mehaanika ja temaatika. Katrin aga mainib, et pole olemas asja, mis kõigile sobib. Seega on küllap õigus neil kõigil – nii palju, kui mängijaid, on ka maitseid ja eelistusi.

Kaido Tamm OÜ-st Dada AD – kahe tütre isa – on eelkõige mängude elluviija, aga tema mõte ja käsi on olnud ka mitmegi mängu loomise juures, olgugi et mehe nimi sellel ei kajastu. „Kõige lahedam ongi mängu puhul loomeprotsess,” leiab ta, hääles kõlamas mänguloojat reetev õhin. „See, kui kümme inimest käivad ja mõtlevad, ideed edasi arendavad.”

Dada on loonud kümmekond mängu, paljud neist koos mõne firmaga. Laiemalt tuntud ja populaarsust kogunud on eelkõige tegevuskaardid, millest kõnelesime üle-eelmises Mängulehes. Eestlaste kaartide lembus on viinud Dada nüüd sel teel edasi, nii et keskendutaksegi peamiselt kaartidele, mille kohta päriselt lauamäng öelda ei saa, sest need on mõeldud rohkem (õpi)laste harimiseks ja neile tegevuse pakkumiseks.

„Dadas loodavate mängude eesmärk on harida, niisama meelelahutuseks tehakse harva, tähtis on, et oleks ka midagi arendavat,” ütleb Kaido. Harivuse ja arendamiseni jõuavad oma jutus eri teed pidi enamasti kõik, kellega siinse loo tarbeks kõneldud. Seega on põhjust olla rahul – haridust tähtsustavad ka uued põlvkonnad.

Kui küsin Meeliselt, kas õpetajatele peaks õpetama muu hulgas ka lauamängude mängimist, vastab ta: „Kas just peaks, aga võiks. See on midagi, mis paneb laste silmad särama.”

—

MÄNGUD

Tänavuse aasta alguses värskelt mänguturule astunud Marmar saabus sinna korraga nelja uhke lauamänguga, seega pigem hüppas, kui astus. Teistest siin lehel mainitutest eristab Marmari mänge esmalt eelkõige suurus. Enamik neist on korralikud suured karbis müüdavad mängulauaga pilkupüüdvad värvilised mängud, millest kaks on seotud Lotte teema, kaks loodusega.

Vaid „Lotte pildikas” (vanusele 3+, mängijaid 2−5, mänguaeg kuni 50 minutit) on ilma mängulauata, sest selle eesmärk on panna kokku Lotte tegelasi, keda on 19. Igaüks koosneb neljast tükist: pea, keha, jalad ja jalanõud. Vastavalt täringul veeretatud numbrile saab karbist võtta ühe tüki või jääda hoopiski vahele. See mäng paelub ka kõige väiksemaid, kellele meeldib kokku seada nii päris- kui ka naljategelasi. Kujutage ette näiteks Lottet Pippo varvaste ja seaema Helmi kehaga või Brunot Lotte kleidi ja Alberti jalgadega. Lõbu jagub kauemaks. Ja täringut pole alati tarviski. Kuigi tegelikult oli see esimene mäng, mida näiteks kolmeaastane Johannes nõustus täringuga mängima, ja sealt vähehaaval numbrite hulkasidki selgeks õppis. Mainimist väärib, et mäng sobib kingiks välismaa sõpradele, kellele kodumaist Lottet tutvustada tahetakse, sest mängureeglid on korraga seitsmes keeles.

Lotte toidumäng „Leiutajateküla parim kokk” (vanusele 5+, mängijaid 2−5, mänguaeg kuni 50 minutit) on küll ilma täringuta, aga oma ülesehituselt põnevam veidi vanematele ja eeldab pisut pikemat sissejuhatust. Siin tuleb laduda esmalt värvi järgi õigesti toiduaineid täis mängulaual olevad aed, pood ja kaks kappi, seejärel saab iga mängija maja ja kolm toidukaarti, kuhu ja mille põhjal toiduaineid koguma, ostma ja vahetama hakata. Kui siinse mängu puhul võib tulla üllatusena nii raha kui ka liha puudumine, siis on huvitav teada, et see oli Lotte autorite soov ja tingimus mängu tegijatele: Leiutajatekülas nimelt raha ei ole ning üksteist ei sööda. Seega propageerib mäng omal moel toredaid taimetoite ja heategusid. Ja võidab muidugi see, kes oma toidud enne valmis saab.

Selle sügise hittmäng võiks aga olla „Seenele” (vanusele 3+, mängijaid 2−6, mänguaeg kuni 30 minutit), just nüüd, mil väljasõidud juba vaibumas, metsad tühjaks korjatud ja seened selgeks õpitud. Ja meeldib eriti neile, kel lapsepõlvest meeles üks sama kujundusega seenemäng, mis omal ajal oli väga edumeelne. See ei ole déjà-vu – need kaardid ongi sama autori omad ja olnud selle mängu ajendiks. Uus seenemäng on omaaegse lihtsa „Tsirkuse” stiilis nupumängu edasiarendus, milles on seenekorvid, mängulaual eri värvi osad, küsimusekaardid, erikaardid ja muidugi seenekaardid. Nii et põnev ja hariv mängida ühtaegu väike- kui ka koolilapsel. Ja pälvib sama hästi nii kolmese kui ka kolmeteistkümnese tähelepanu. Testitud.

„Mets” (vanusele 1,5+, mängijaid 1−5, mänguaeg 5−50 minutit) seevastu on teadaolevalt esimene Eesti päritolu lauamäng, millel peal märge „alates 1,5-aastastele”. Eesti metsades kasvavaid puid, taimi ja loomi tutvustav mäng kätkeb endas vähemalt seitset mänguvõimalust. Vastavalt soovile ja vanusele võib kasutada seda mitmel moel mälumänguna, paaride leidmiseks, lugema õppimiseks jne. Kõige väiksemad aga asuvad arvatavasti täiesti omal algatusel laduma kohe pilte mängulauale, sama pildiga kujutise peale. Mis on ju samuti arendav. Ükskõik, millise variandi valite, eesmärk – tutvustada Eestimaist metsa – on täidetud ikkagi. Oluline on ehk mainida, et „Mets” on saadaval ka vene keeles.

—

„VÄIKE TAIBU”

Mis vanusele? (Eel)kooliealistele

Mitu mängijat? Vastavalt vajadusele

Kui kaua kestab? Vastavalt vajadusele

Millest koosneb? Loovkaardid

Autorid: Külli Reino ja OÜ Dada AD

Tootja: Dada Fun

„Väikese taibu” kaartide puhul polegi tegu lauamänguga. Pigem sama firma juba varasemast tuttavate kaartide edasiarendusega. Aga mitte ainult. Kui üle-eelmises Mängulehes kirjutasime Dada tegevuskaartidest, millel ülesannete täitmiseks kaasas kustutatav võlupliiats, siis need kaardid on vähem meelelahutuslikud ja rohkem õpetlikud. Nimelt jagunevad 50 kaarti paarideks, millest ühel trükitähtedes küsimus „Millal …?” ja teisel vastus „Siis kui …”, õpetades ja kinnistades näiteks vihmavarjuga käimist, „kui vihma sajab”, magamist, „kui on öö”, või käte pesemist, „kui need on mustad”. Kiita saab lihtsa ja lapsesõbraliku pilkupüüdva väljanägemise eest. Sihtgrupi testimine kinnitas, et need paeluvad 3−4-aastast ka pärast pikka päeva, pannes tal ühtaegu silma särama ja tekitades õhinat vastata ja vaadata. Kaartide teisel küljel on ülesanded, kus tuleb leida, mis on puudu, mida on kolm, mis ei kuulu ritta jne. Jälle ühtaegu põnev ja samas arendav. Selline kaardipakk võiks olla igas lasteaias. Saladuskatte all usaldati mulle, et loodetavasti ei jää see viimaseks, vaid on pigem uue sarja avalöök, millesarnast mina väikelapse vanemana küll kahe käega toetan. Ja mainimata ei peaks jääma seegi, et samad kaardid on saadaval ka vene keeles ehk sellistena, kus tekst suuremalt vene ja väiksemalt eesti keeles. Mis saaks olla parim keeleõppeks, ükskõik, kumba pidi.

—

„HEAD EESTI MUINASJUTUD”, „HEAD EESTI MÕISTATUSED”

Mis vanusele? Kõigile

Mitu mängijat? Vastavalt vajadusele

Kui kaua kestab? Vastavalt vajadusele

Millest koosneb? Lugemiskaardid

Autorid: muinasjutud Risto Järv, Inge Annom, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan, Reeli Reinaus, Taavi Oolberg; mõistatused Piret Voolaid, Siret Tarvis

Idee autor ja tootja: Loovhoog koostöös Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiviga

Kui „Väike taibu” kaardid saab liigitada pigem õppevahendite hulka, siis muinasjutu- ja mõistatusekaar­did on midagi sellist, mis paigutuvad kuhugi raamatute, mängude ja õppematerjalide ristumiskohta. Pisut suuremas formaadis kaardipakid sisaldavad kumbki vastupidavale paksule kartongile trükitud 50 kaarti, millel vastavalt 50 muinasjuttu ja üle 600 mõistatuse. Kasutatavad nii kodus kui ka koolitunnis, reisil kui ka raamatukogus.

Muinasjutukaartidel on vanu tuttavaid lugusid, näiteks rebasest, kes surnut teeskles, aga ka selliseid, mis nii laialt levinud ei ole. Muinasjutte saab sorteerida vanusele, aga ka sisule (nt looma­muinasjutt, imemuinasjutt) viitava märgi järgi. Iga eri värvi muinasjutukaardi serva ilustab erinev rahvarõivavöö, illustreerib joonistus ning jutu lõpetab küsimus. Näiteks mida pillub rebane taadi ree pealt teele? Lisakaardil on andmed enam kui tosina kogumiku kohta, millest lühidalt ümber jutustatud muinasjutte täismahus leida võib.

Mõistatusekaartide paki kujundus ja formaat on sarnane, sisaldab endas ühel kaardipoolel vähem või rohkem traditsioonilisi mõistatusküsimusi, nagu „Tuhat toomelehte, sada saarelehte, kaks kaanelehte” või „Kuidas saab elevant puu otsa?” Teisel pool on aga piltmõistatused. Mõlemal juhul on vastused kirjutatud sama kaardi allserva pisikeselt ja tagurpidi – lihtne ja mugav, kui kaardid peaksid laiali pudenema või ära kaduma, ei jää mõistatus lahendamata.

Ka Loovhoog on loodud käesoleval aastal spetsiaalselt nende kaartide väljaandmiseks, lootuses, et nende esimene pääsuke ei jää viimaseks. Loovhoogi kiituseks tuleb öelda, et nende toodang on läbi ja lõhki eestimaine, alates ideest kuni viimasegi teostuse ja trükini. Puhas Eesti värk, mis sai pealegi hiljutisel muuseumimeene konkursil Emma pärjatud oma hariva sisu eest.

—

„TARK MEES TASKUS”

Mis vanusele? 7+

Mitu mängijat? 1–10

Kui kaua kestab? Kuni 15 minutit

Millest koosneb? Mängukaardid

Autorid: Meelis Looveer, Hardi Kõvamees

Tootja: Goldmerk Games

„Tark mees taskus” on mäng, mille puhul õhkaks küllap vähemalt iga teine eestlane: „Nii geniaalselt lihtne, miks mina selle peale pole tulnud!” Nimelt meenutab mäng paljudele lapsepõlvest tuttavat „Lind, loom, kala …” mängu või kokkuleppelist sama algustähega nimetatavate elusolendite/esemete/tegevuste mängu, mida tavatsetakse kuuldavasti tänapäevani lastega eriti reisil olles mängida. See kaardipakk, millel on ühel pool teema (nt linnud), teisel täht (nt R), mahub igasse taskusse või käekotti ning vajab mängimiseks vähe ruumi. Mänguvõimalusi on juhendis pakutud välja kolm. Esimene on lihtne ja aimatav (kaardi saab endale see, kes hõikab esimesena nt „ronk” ja võidab see, kes kogub enim kaarte), teine eeldab ajavõtmisvõimalust ning kolmas lisaks paberit ja pliiatsit. Ei saa salata, et mäng tekitas läbimängimisel siinsetest enim elevust, hasarti, nalja ning naeru. Ja pani mõtte tõepoolest tõsiselt tööle.

—
„HÄRJAPÕLVLASTE RIID”

Mis vanusele? 7+

Mitu mängijat? 2–6

Kaua kestab? Kuni 10 minutit

Millest koosneb? Mängukaardid ja eritäring

Autorid: Mari-Liis Haviko, Leo Lätti

Tootja: Mauk OÜ (www.mauk.ee)

„Härjapõlvlaste riid” on siinses valikus nii sisulises kui ka visuaalses mõttes kahtlemata kõige enam positiivselt üllatanud mäng. Karpi avamata eeldasin nime põhjal sellest millegipärast mõnd võitlusmängu. Aga laekast ilmus hoopis kodumaiseid marju tutvustav kaardimäng, mida söövate härjapõlvlaste kaardid panevad õhku ahmima – nii kaunist kujundust pole ammu näinud isegi raamatutel. Nii et kunstnik Leo Lätti, kelle mängu idee autor Mari-Liis Haviko internetis tuhnides leidis, oli tal täielik jackpot ja väärib eraldi kiitust. Mäng ise meenutab õrnalt lapsepõlvest tuttavaid mastikaardimänge, nagu näiteks potiknoi, sest suurema numbriga härjapõlvlane saab ära süüa väiksema numbriga marjad. Võlukaardid võivad aga mängu pöördeid hoopis muuta. Nii on mäng märksa keerulisem ja mängitav mitmel tasandil, olenevalt mängijate vanusest ja kogemusest. Lisaks on mängu toodud eri sümbolitega täring, mis pöördeid võimendab. Kui autoriga koos mängides tundus mäng lihtne, selge ja lahe, siis kodus ise proovides ja edasi õpetades jäin jänni. Mari-Liis Haviko nentiski, et kõige keerulisem mängu tegemisel oli reeglid kirja panna sellisena, et kõik neist üheselt aru saaksid. Seepärast käib ta ka ise igal võimalusel koolides ja raamatukogudes mängu tutvustamas ning on YouTube’i ja mängu kodulehele üles pannud klipi, kus mängu reegleid selgitatakse. Eraldi mainimist tahab see, et tervishoiutöötajana on Mari-Liisi üks eesmärke propageerida tervislikku toitumist ja eelistada kodumaiseid marju välismaistele, mistõttu on marjad reastatud C-vitamiini sisalduse põhjal ning mängujuhendis sellele pühendatud eraldi tabel. Seoses RMK toetusega on lisatud ka metsaskäija meelespea.

—

„TÄHEKABE”

Mis vanusele? 12+

Mitu mängijat? 2–4

Kui kaua kestab? Vähemalt 30 minutit

Millest koosneb? Värvilised puust kabenupud; täheruudud, millest laotakse mängulaud

Autorid: Meelis Looveer ja OÜ Dada AD

Tootja: Dada Fun

Tähekabe on mentaalselt pisut kõrgemat klassi mäng, milleks kulub ka enam aega. Esmalt tuleb karbis olevast 12 täheruudust laduda mängulaud, seejärel panna paika iga mängija neli nuppu ja mäng võib alata. Kabet on mänginud kindlasti enamik, seega ei tohiks reeglid tekitada raskusi – võidab see, kes suudab oma nupud liigutada ühest servast teise, takistades samal ajal vastast –, küll aga võib tekitada segadust see, kuidas nuppu liigutada võib. Samas on see lihtsalt ära seletatud, nii et selles, kui sõnad vaid kahesilbilised kipuvad olema, saab ikkagi süüdistada vaid iseenese vaimu või mängulaua asetuse juhuslikkust. Hasarti tekitab mäng küll ja vaimu paneb tööle ka – kellele siis sõnu teha ei meeldiks. Keel on meie rahvale õnneks enamasti siiski rahvuslik aare, mida osatakse hinnata. Mängu mitmekesisust toetavad 9-tähelised kaardid, mille eri paigutusvõimalusi tosina kaardiga mängulauaks on üsna loetamatu arv.