Soome 2

Meie bussijuht on maailma parim!

3. okt. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tähtvere valla kaugeima nurga, Kardla küla lastele algab koolipäev juba hommikul kell seitse, kui koolibuss nad teeservast peale võtab. Varaseid ärkajaid tervitab bussijuht Raivo Pulver, kel sõltumata ilmast ikka rõõmus meel.

Perearsti kombel teab ja tunneb ta oma väikseid reisijaid ning oskab igaühele midagi sobivat öelda.

„Hoiame positiivset meeleolu üleval,” kinnitab Pulver. Reisiseltskonna rõõmuks jooksevad televiisorist multifilmid. Tore sissejuhatus päevale on loodud.

Et kõik lapsed Ilmatsallu kooli-lasteaeda jõuaksid, on liikvel kaks vallabussi. Pikim ring tuleb 40 kilomeetrit. Pärast tunde sama teed tagasi ning mitu korda, vastavalt tundide lõpu kellaajale.

„Miks me juba ei sõida?” hõikavad tüdrukud tagapingilt.

„Ootame kellaaja täis, minut on veel aega,” vastab Pulver. Täpselt minuti pärast teatabki ta, et on aeg startida.

Minu pinginaabriks on neljanda klassi neiu, kes hommikuti esimeste pealetulijate hulgas. Õhinaga räägib ta vasikatest, kes elutsevad karjalaudas, kus tema vanemad töötavad.

Riburada tulevad peatused ja buss hakkab vaikselt tühjenema. Lapsed on viisakad. Kellelgi ei unune tänada ja head aega soovida.

Aita üle tee!

„Mõni saab päris trepist treppi, teisel tuleb veidi jala ka astuda,” räägib Pulver.

„Tibutab!” võdistab õlgu väljumiseks valmistuv poiss.

„Kas sa oled siis suhkrust mees, et ära sulad?” aasib Pulver ja küsib isalikult, kas jalgratas peatuses ikka ootamas. Esimese hooga kostab poiss, et ikka. Siis aga meenub, et hommikul ei tulnudki ta rattaga.

„No näed, oleksidki oma ratast otsima jäänud,” ütleb Pulver.

„Kas sa aitaksid meid üle tee?” uurivad järgmised väljujad.

Pulver läheb koos lastega bussist välja, võtab kõige väiksemal käest kinni, tuletab meelde, et enne teele astumist tuleb vaadata vasakule-paremale, ja viib oma reisijad turvaliselt teisele poole maanteed. Lapsed lehvitavad hüvastijätuks.

„See pole ju mingi koormus,” kostab Pulver vastuseks küsimusele, kas seda tuleb iga päev teha.

„Mõtlen, et kui uks poleks automaatikaga, saaks oma istme pealt rohkem liikuda,” ütleb ta.

Kui lapsed lähevad oma peatuses maha, vaatab juht enne peeglist, ega tagant ole autosid tulemas. Kui on, mainib ära, et ülemeelikult teele ei joostaks.

„Lapsed on ette ja taha ära hoiatatud, aga suurel maanteel peatuses võtan ikka hästi teeserva seisma. Kui ilmastikuolud halvad, viin ohutumasse kohta,” räägib Pulver.

Viimases peatuses läheb koos kahe vennaga kaasa kolmaski poiss.

„Kas ema ikka teab, et sa kodu asemel külla lähed?” pärib bussijuht aru.

Varesele valu

Mõni väike laps on vahel kurb. Siis tuleb bussijuhil teda lohutada. Kord oli üks laps pinnu sõrme saanud, tuli bussi ja kaebas, et verd tuleb. Pulver võttis apteegi, tohterdas pisut, puhus veel pealegi − valu läks üle ning kõik oli jälle korras.

„Suhtlemine lastega, nende lihtsus ja siirus on hoopis erinev igapäevaelust ja sellest negatiivsest, mis näiteks telekast tuleb. Selline siirus viib kõik halvad mõtted mujale ja annab lisaenergiat,” mõtiskleb Pulver. „Kui laps sulle veel naeratab ka, läheb tuju kohe päris heaks.”

„Meie bussijuht on maailma parim!” hõikavad lapsed, kui küsin, mida nad onu Raivost arvavad.

Ka Tähtvere vallavanem Rein Kokk on rahul, et neil just selline tore ja sõbralik mees rooli keerab. Linnalähedases vallas lastepuudust pole, varsti tuleb mõelda suuremategi busside peale.

Koolibussi rooli istus Raivo Pulver esmakordselt 2005. aastal.

„Lapsed on selle ajaga päris palju muutunud,” ütleb ta. Algul jagus ka probleeme ja sissejuhatuseks tuli teha kasvatustöödki.

Mõned kippusid bussis omavahel kähmlema. Oli isegi bussi põrandale sülitajaid. Ühes peres oli palju lapsi, nood olid omapäi jäetud, vanemad Soome tööle läinud. Lapsed tegid muudkui pahandusi ja mõjutasid ka teisi. Pulveril tuli paharette korrale kutsuda ja reeglid paika panna.

Juhtus ka, et mõni vanem tuli oma lapsi ja õigusi kaitsma. Oli tegemist neile selgeks tegemisega, et järglaste käitumine jätab soovida ja selliseid lapsi ma bussiga ei vea.

„Põhiliselt saab lastega hakkama ikka heaga,” on Pulver veendunud. „Ka ise elasin tookord neid pahandusi läbi ja mõtlesin, kas toimisin ikka õigesti. Nüüd on hoopis kergem ja töö tundub tänu sellele meeldivam.”

Osa lapsi on tuttavad juba väiksest peale, nende bussiringid algasid lasteaiaga pihta.

„Ma ei ole mingit ametit vastumeelselt teinud,” sõnab Pulver. Võõras pole ka teenindussfäär. Aastaid valmistas ta võtmeid ilusa nimega firmas Kuldvõtmeke.

Bussiroolis lööb Pulver vahel koos lastega laulugi lahti.

Muusika ongi mehe hobi – ta mängib kitarri ja laulab. Keskkooliajal tegi koos kaaslastega koolibändi. Muusikaharidust siiski saanud pole ja nooti ei tunne. Lood sünnivad kuulmise järgi.

„Teen lugusid omamoodi, nii, nagu mulle tundub,” ütleb ta.

Ekskursioonil tahavad lapsed ka mikrofoni laulda.

„Kui kätte saavad, läheb algul edvistamiseks,” muigab Pulver. „Olen laulnud koos nendega, aga esinemistega pead olema ettevaatlik, muidu jäädki laulma!”

Loe ka kampaaniast “Märka koolibussijuhti!”

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!