Toetada õppija autonoomiat

5. dets. 2014 Kristiina Rebane MA, TLÜ keelekeskuse prantsuse keele lektor - Kommenteeri artiklit

Üks võimalus tuua keeleõppesse juurde pühendumust ja rõõmu on toetada õppija autonoomiat.

Võõrkeelerühmades, nagu igasugustes inimrühmades, on koos palju isesuguseid inimesi ja on päris selge, et ühtemoodi nad ei õpi ning ühtemoodi ei saa neid ka õpetada. Seda on veenvalt kinnitanud nii neuroteadus kui ka psühholoogia. Õpetaja on praegu juba enesestmõistetavalt kaaslane, kes loob tingimused õppimiseks, et õppijas ärkaks ennast ja maailma uuriv vaim. Selline igatsus inimese sisemiste jõudude käivitumise järele õppimisprotsessis on oluline teema tänastes haridusteemalistes mõtteavaldustes. Õpiväest kirjutas juunis Õpetajate Lehes filosoof ja õppejõud Margus Ott, kes küsis, kas saab luua paremaid tingimusi sisemise motivatsiooni tekkeks, kui mõelda õpetamisest ja õppimisest kui kontakti saamisest oma sisemiste jõududega. Kui saame neid avardada ja vabalt avaldada, siis oleme kerged ja rõõmsad. Ott tuletab jõudude treenimise kõrval meelde ka mõtluse osa õppimisel ja nimetab seda oma jõudude kohaloluks, mis teeb veelgi rõõmsamaks. Selline filosoofiline lähenemine pedagoogika olulistele küsimustele mõjub väga värskelt.

Õppija autonoomia on seotud rõõmu ja mõtlusega

Rõõmu ja mõtlusega seostub sisemine motivatsioon ja pühendumine, mis praegusel kohustusliku massihariduse ajajärgul ei ole õppimise iseenesestmõistetavad eeldused. Rõõmu ja mõtlusega seostub ka mõiste õppija autonoomia. Kui pidada hariduse keskseks ülesandeks inimese enesetunnetuse arendamist ja enesehinnangu tõstmist, et ta elaks tervet ja vaimselt rikast elu, siis on õppija autonoomia toetamine pedagoogika üks suurimaid väljakutseid. See poliitilisest filosoofiast laenatud mõiste on algusest peale olnud seotud enesemääramisõigusega, õigusega haridusele ja vastutusega, mis sellega kaasneb. Samuti seostatakse seda inimese loomupärase püüdlusega uute teadmiste ja oskuste ning vaimse sõltumatuse poole ja sisemise motivatsiooni käivitumisega.

Henri Holec ja Leni Dam – õppija autonoomia teoorias ja praktikas

Võõrkeeleõppesse tõi õppija autonoomia mõiste prantsuse pedagoog Henri Holec. 1979. aastal kirjutas ta kokkuvõtte Nancy ülikooli juures tegutsenud töörühma innovaatilisest pedagoogilisest kreedost võõrkeeleõppes − „Autonoomia võõrkeeleõppes”(Autonomy in Foreign Language Learning). Holeci töörühm püüdis lahendada täiskasvanud keeleõppijate arvu suurenemisega kaasnenud väljakutsetega seotud probleeme. Holec lähtus põhimõttest, et õpib see, kellel on võime ja oskused oma õppimist korraldada ning selle eest ainuisikuliselt vastutada, ehk teisisõnu õpib inimene, kes on teadlik oma eesmärkidest, oskab valida õpivahendeid ning suudab oma arengut kõrvalt jälgida. Holec jaotas õppija autonoomseks muutmise ja muutumisega seotud väljakutsed kahte põhilisse kategooriasse: esiteks psühholoogiline valmisolek õppida keeli täiesti uutmoodi ning ise oma õppimist juhtida; teiseks tehnilised oskused, mis on vajalikud näiteks eesmärkide teadvustamiseks, õpivahendite kasutamiseks ja loomiseks, õpiülesannete valimiseks, isikliku sõnaraamatu koostamiseks ja õpipäeviku pidamiseks.

Samal ajal kui Henri Holeci meeskond õppija autonoomia teoreetilist baasi rajas, tegutses ühes Taani keskkoolis prantslastest sõltumatult inglise keele õpetaja Leni Dam, kes tol ajal nimetas oma meetodit diferentseeritud õppeks, hiljem aga laenas Holecilt autonoomia mõiste. Praeguseks on Leni Damist saanud üks õppija autonoomia hinnatumaid asjatundjaid ja väheseid näiteid selle täies mahus praktiseerimisest klassiruumis põhikooli- ja keskkooliõpilaste õpetamisel erakordselt heade tulemustega. Leni Dami praktika alustalad on olnud keelekümblus ehk õpitava võõrkeele kasutamine klassiruumis algusest peale, õppimise sisu ja meetodite läbiarutamine õppijatega, õppimine koos kaaslastega, vabadus otsustada ise oma kodutööde üle, õpipäevikute pidamine ning enesearengu jälgimine ja hindamine.

Õppija autonoomia pole meetod, vaid mõtteviis

Õppija autonoomia toetamine pole meetod, vaid lähenemine ning selle puhul toonitatakse nii õpetaja kui ka õppija vaimset valmisolekut vastutada ise oma töö eest, olgu selleks õpetamine või õppimine. Õppija autonoomia mõtteraamistik toetub muuhulgas arengupsühholoogiale ja motivatsiooniteooriatele. Ameerika psühholoogide Edward Deci ja R. M. Ryani enesemääratlemise teooria järgi on vajadus autonoomia järele õppija üks kolmest põhilisest psühholoogilisest vajadusest kompetentsustunde ja kuuluvusvajaduse kõrval. Need põhilised psühholoogilised vajadused ei sõltu east ega kultuurilisest kuuluvusest ning mõjutavad otsustavalt õppija motivatsiooni.

Õppija autonoomia on praeguseni ühese mõistega defineerimata. Kaks tuntuimat õppija autonoomia uurijat ja propageerijat võõrkeeleõppe kontekstis, rakenduslingvistika professorid David Little ja Phil Benson nendivad mõlemad, et iga õppija võib olla autonoomne omal moel sõltuvalt eelnevast õpikogemusest, vanusest, eesmärkidest. Uurijad on ühel nõul kolme põhilise alusväitega: inimesel on vajadus juhtida oma õppimist ehk vajadus autonoomia järele; autonoomne õppimine pole kaasasündinud, vaid omandatakse õppimiskogemuse käigus ning autonoomne õppimine on tõhusam kui mitteautonoomne.

Võõrkeelse sisekõne arendamine – väljakutse õppija autonoomiat toetavale pedagoogikale

Kui autonoomiavajadus ise on tunnistatud õppeprotsessis keskseks, siis seda, milliste pedagoogiliste võtetega õppija autonoomiat toetada, üheselt ei mõisteta. Minu eesmärk on tutvustada põgusalt David Little’i ideid. Little toetub ühelt poolt vene psühholoogi Lev Võgotski teooriale kõne, sisekõne ja mõtlemise suhetest ning inimese arengu sotsiaalsest olemusest ja teisalt juba mainitud ameerika psühholoogide Deci ja Ryani enesemääratlemise teooriale. Ta rõhutab igasuguse õppimise sotsiaalset olemust. Little argumenteerib, et keeleõppes ei tohi kommunikatiivse aspekti kõrval unustada keele tunnetuslikku funktsiooni inimese elus: keelt ei kasutata mitte ainult suhtlemiseks, vaid ka mõtlemiseks ja maailma tajumiseks kõige laiemas mõttes. Keeleõppes saab seda rakendada oma õpieesmärkide seadmiseks ning arengu hindamiseks ehk teisisõnu oma õppimise üle mõtlemiseks, mis on õppija autonoomia põhilisi tunnuseid. Võõrkeele väga hea valdamise tunnus on tema järgi võime pidada õpitavas keeles sisekõnet, milleks metakognitiivsed ülesanded õppijat ette valmistavad. Võõrkeelse sisekõne arendamine peaks Little’i arvates olema võõrkeeleõppe pedagoogika üks sihtmärkidest.

Sellistest seisukohtadest lähtub aastal 2001 Euroopa Nõukogu tellimusel koostatud Euroopa keeleõppe raam­dokument, mille eesmärk on aidata nii õpetajal kui ka õppijal sõnastada oma eesmärke ja oskusi, teisisõnu arendada metakognitiivset võimet oma õppimist analüüsida ja juhtida. Lisaks on töötatud välja Euroopa keelemapp, mille koostamine lähtub raamdokumendis esitatud põhimõttest, et keeleõppe protsessi mõtestamine ise on üks viis keelt autentselt kasutada. Mõlemad dokumendid on oma ametliku ja kuiva keelekasutuse pärast igapäevases pedagoogilises töös aga raskesti rakendatavad.

Raamdokumendis kesksele kohale tõstetud metakognitiivsete oskuste arendamist toetavad nüüdisaegsed keeleõpikud, mille koostamise aluspõhimõte on samuti õppija autonoomia kujundamine; õpikutes sõnastatakse selgelt ja õppijasõbralikult, mida parajasti õpitakse, kuidas seda väljaspool klassiruumi kasutada saab. Peatükkide lõpus on välja toodud enesehindamisega seotud ülesanded. Õpikutega sageli kaasas käivad õpetajaraamatud on kui õpetaja autonoomia õpikud, mõeldud treenima õpetaja oskust sõnastada oma intuitiivse tegevuse teoreetilisi põhimõtteid ning nendest lähtudes suunata õppijat ise ohje haarama: olema õppimisprotsessis teadlikult kohal ning mitte keskenduma kontrolltööde ärategemisele ja eksamitel läbisaamisele. Autonoomne ehk oma tegevust teadvustav õpetaja kombineerib oma õppijate eesmärkidest lähtuvalt metoodilisi võtteid, kaasab õppimisse digimaailma võimalusi ja julgustab õppijaid klassiväliselt õpitavat keelt praktiseerima.

Õppija autonoomia toetamine on usalduse ja austuse küsimus

Õppija autonoomia toetamine on suuresti seotud usalduse ja austusega: õpetaja usalduse ja austusega õppija vastu, õppija usalduse ja austusega õpetaja vastu ning õpetaja ja õppija eneseusaldusega. Sellise mõtteviisiga, et ühelt poolt vastutab enese arengu eest igaüks ise ja ainult inimene ise tunneb ennast ja oma potentsiaali; teiselt poolt, et õppimine on ühteaegu sotsiaalne ja individuaalne, aga alati vahendatud protsess, kus õppijal ja õpetajal on mõlemal oluline roll. Õppija autonoomia ja autonoomne õppimine ei ole sünonüümid. Õppija õpib muidugi alati ise, aga õpetajate toetava suunamiseta jätaks suur osa õppijatest õppimata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!