Miks ma eelistan lasteaiale lastehoidu?

30. jaan. 2015 Irina Kalso ettevõtja ja lasteaiaõpetaja - 12 kommentaari

Minust sai kutseline lapsehoidja 2006. aastal ja see töö inspireeris mind lapse arengu seaduspärasusi edasi õppima. Valisin koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekava. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin munitsipaallasteaias asendusõpetajana ja sain väärtusliku kogemuse, milline peab hea lasteaed olema. Praegu olen õpetajaharidusega lastehoiuettevõtte juht. Kokku olen töötanud väikelastega üheksa aastat.

Kord tõi üks haridustöötaja oma artiklis lastehoidu ja munitsipaallasteaeda võrreldes esile, et viimase puhul saab rääkida kvaliteetsest alusharidusest, sest see põhineb riikliku õppekava täitmisel. Ametnik möönis siiski, et arendavaid tegevusi tehakse ka lastehoius. Minu arvates pakuvad lastehoiud vähemalt sama heal tasemel alusharidust kui lasteaiad. Kuna keegi lastehoide õppetegevuseks ei kohusta ega saa ka õppekava täitmist kontrollida, arvataksegi ametkondades, et lapsehoid on lihtsalt koht, kuhu saab lapse nagu pagasi jätta. Nii see siiski pole. Lapsed on aktiivsed, tunnevad asjade ja nähtuste vastu loomulikku huvi, mistõttu hoidja peab tahes-tahtmata lapsi arendavaid tegevusi läbi viima.

Kõigil peredel on õigus anda lapsele alusharidus kodus. Huvitav, miks seda võimalust Eestis alahinnatakse? Paljud vanemad viivad lapse juba enne kaheaastaseks saamist sõimerühma, uskudes, et just lasteaiast saab laps tugeva ettevalmistuse ja eeldused eduks. Paraku ei tea vanemad lasteaedade tegelikku olukorda. Munitsipaallasteaia õpetajana tajusin juba esimestel kuudel, kuidas muud kohustused mind lastest eemale sunnivad. Seda teadvustada oli väga ebameeldiv, kuna emana olin omal ajal samuti veendunud, et nii hästi kui kasvatajad mina oma lapsi kasvatada ei oskaks. Ma ei teadnud tollal, et kodust saadud turvatundest lapsel suures lastegrupis toimetulekuks ei piisa. Ta ei saa piisavalt õpetajate tähelepanu ning pärast lasteaiapäeva ei saa ta seda tööpäevast väsinud vanematelt ka kodus. Rühmad on turvatunde tagamiseks liiga suured.

Õpetajatöö see pool, mida vanemad ei näe

Lapsed on varasemaga võrreldes palju muutunud. Suurel osal neist on käitumisraskused või nõrk tervis. Munitsipaallasteaias ei olnud minu rühm kahe aasta jooksul päevagi 100% kohal. Rühmapildile lisasime osa lapsi Photoshopi abil. Lapse kojujäämise põhjus võis muuhulgas olla, et lapsevanem ei jõudnud kodus lapsega lasteaeda tulekus lihtsalt kokkuleppele. Meil oli viis käitumisprobleemidega last, kellele kulus peaaegu kogu meeskonna tähelepanu. Kuigi nõustajad, kellega kokku puutusin, palusid mul väljendit „käitumisprobleem” mitte kasutada, ei oska ma teisiti nimetada seda, kui laps ei allu ühelegi reeglile, on püsimatu ja kaaslaste suhtes agressiivne ning reageerib keelamisele hüsteeriliselt. Liiga tihti tuli ette olukordi, et päevakava tuli muuta ja tegevuskavasse plaanitud üritusi ära jätta, kuna õppetegevuseks kavandatud aeg kulus lapse probleemi lahendamiseks. Õhtuti töölt koju minnes hindasin päeva selle põhjal, kas keegi sai tülide käigus viga või mitte. Tahtnuks hinnata selle põhjal, kas õpieesmärgid on täidetud.

Õpetajana pidin iga päev valima, kas tegelda konfliktsete lastega või keskenduda tublidele. Mõlemat korraga teha ei ole kellegi võimuses. Kuigi tublisid lapsi on rühmas rohkem, otsustasin rühma turvalisuse huvides ennekõike probleeme ennetada ja vähendada. Analüüsisin, millisest oskusest on lapsel puudu, et ta halvasti käitub, ning asusin teda aktiivselt toetama. Kui olukord nõudis, hoidsime teineteisel ümbert kinni, ja kui õnnestus olukord kontrolli alla saada, siis rõõmustasime koos. See on õpetaja töö see pool, mida lapsevanemad ei näe. Ometi pean seda esmatähtsaks, sest grupis (lasteaias, koolis ja hiljem tööl käies) on see toimetuleku vundament.

Hea algatus võib kohata vastuseisu

Teisel aastal sama rühmaga töötades märkasin, et rühmaruum hakkab laste jaoks ammenduma. Arvestades, kui liikuvad on pered ja kiire laste elutempo, planeerisin kaks korda kuus elamustegevust ehk õuesõpet väljaspool lasteaiamaja. Sain vanemate heakskiidu ka neile käikudele, mille eest tuli paar eurot tasuda. See oli hea otsus, sest hakkasin nägema lastes muutusi. Nad said õpitubades palju kiita ning see motiveeris neid hästi käituma. Õppekäigupäevi ootas pikisilmi kogu pere.

Juhtus, et head algatust püüti ka takistada. Näiteks hakkas mõni kolleeg, kes õuesõpet ei tähtsustanud, väitma, nagu mõjuks see laste käitumisele halvasti. Teine leidis, et arvestades laste vanust (3–4-a) käin nendega liiga palju lasteaiast väljas. Kõige hullem on see, kui su tööd hakatakse saboteerima: õuesõppe päeval kärgitakse ja karjutakse laste peale, virisetakse häälekalt halva ilma üle, kuni lapsed muutuvadki pahuraks. Või siis ei tegelda-suhelda õppekäigul lastega, vaid lastakse käed rippu. Üks õpetaja kõigega nii hästi toime ei tule, eriti kui laste arv grupis nõuab vähemalt kolme täiskasvanut. Nii on hiljem hea parastada, et näe, mis ma ütlesin. Lasteaias võib olla 80% suurepäraseid õpetajaid, aga ülejäänud 20% rikkuda teiste töövaimu.

Tihe õppekava ei jäta mänguaega

Lapsel, kes ei saa lasteaias piisavalt mängida, vaid kes seatakse akadeemilise õppija rolli, jääb puudu ahhaa-elamustest ning tema õpihimu võib kaduda. Kui tiheda ajakava tõttu ei ole aega arutleda, luua, mängu valida ja seda korralikult lõpetada, ei õpi ta keskenduma. Laps, kes ei saa rahulikult mõelda ja oma tegevust mõtestada, ei õpi aru saama, miks ta midagi teeb. Iga lapse õpitempo sõltub tema arengutasemest ja temperamenditüübist, kuid individuaalseks lähenemiseks on lasteaias vähe võimalusi.

Õpetajate indu laste õpetamisel ei hinnata enam ammu piisavalt. Seevastu turvanõuded on munitsipaallasteaedades kõrgeimal tasemel ning seatud sageli õpioskustest tähtsamaks. On täiesti mõistetav, et lasteaia juhte hirmutavad mainet kahjustada võivad sündmused, kuid nii võib juhtuda, et ei toetata õpetajaameti tegelikku eesmärki, ammugi mitte laste mitmekülgset arengut.

Õpetaja peab tõepoolest suutma luua turvalise arengut toetava õpikeskkonna, kuid see tähendab palju enamat kui lapse kaitsmist ohtude eest. Liigne kaitse võib arengut pärssida, seda teavad kõik psühholoogid. Lapsele tuleb jätta teatud asjades vastutus, et õppimine üleüldse aset leiaks.

Kõige tähtsam on sotsiaalne areng

Lasteaias peaks laps arenema ennekõike sotsiaalselt tugevaks, mis tähendab soovi koos teistega tegutseda, avastada ja saavutada, osata teha koostööd ja abi paluda. Selles vanuses pole nii oluline, kas ta suudab vihikusse ühesuuruseid tähti kirjutada ja soravalt lugeda. Need oskused ei tohi tulla sotsiaalse arengu arvelt. Lasteaed ei tohi arendada last konkureerivaks, võimukaks ja teisi alandavaks. Kui rühmas on aeglasem laps, kes vajab tegutsemiseks rohkem ruumi, vaikust ja aega, saab kiirem ja kärsitum laps temast rohkem tunnustust, kuna jõuab asjad kiiremini valmis. Aeglasemale lapsele jääb seevastu teadmine, et ta ei saanud jälle hakkama. See ei ole õige. Õppekava on lasteaias tihe isegi õpetaja jaoks, rääkimata lapsest. Meie tegime nädalasse selliseid päevi, mil saime pikemalt mängida, meisterdada või maalida, ilma et seda katkestaks vahepeal liikumis- või muusikategevus. Teisel päeval oli jälle liikumist ja muusikat pikemalt ning me ei alustanud uut õppetegevust, vaid lõpetasime poolelioleva või mängisime tuttavaid õppemänge. Lapsed muutusid sellest rahulikumaks.

Õppekava täitmiseks ja vanuseliste pädevuste saavutamiseks ratsutatakse lasteaias igal aastal läbi kindlad teemad ja hinnatakse lapse arengut suuresti selle põhjal, kas tegevused jõuti läbi viia või mitte. Harva suutsin jälgida iga lapse saavutust eraldi ning hinnata tema õpitulemuste põhjal õppekava täitmist. Lapse arengu tulemusi meenutasime paarilisega tihti tagantjärele. Tagantjärele ei tule aga meelde, milline oli tegevust läbi viies lapse õpihuvi ja meeleolu või mida ta selle kohta rääkis. Mul oli sellest tohutult kahju ja lootsin siiralt, et lapsevanemad mõistavad, kui vähe sõltub siin õpetajast.

Nokk kinni, saba lahti

Õpetaja kutsestandardi järgi on õpetajaametis olulised omadused ennastjuhtivus, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus. See on suurepärane loetelu õpetajaks sobiva inimese isikuomadustest. Ometi võib juhtuda, et õpetajad pannakse paremusjärjekorda hoopis selle põhjal, kui palju on keegi aasta jooksul täienduskoolitust läbinud. Paraku ei oska kalli koolituse läbinud õpetajad seda alati vääriliselt hinnata või ei rakendagi õpitut hiljem oma töös. Et koolitusel saadud teadmisi oma töös kasutada, on vaja teha meeskonnas teavitustööd, ühtlasi nõuab see põhjalikku ettevalmistust, kuid lõpuks võib ikkagi selguda, et vajalike õppevahendite soetamiseks ei ole eelarves piisavalt raha. Iroonia ongi selles, et õpetajalt nõutakse enesetäiendamist, kuid õpitu rakendamine jäetakse tema isiklikuks asjaks. Nokk kinni, saba lahti. Jääb mulje, nagu oleks koolitustel vaja käia peamiselt õpetajate rittaseadmiseks kogutud EAP-de alusel ja aasta õpetaja tiitlile esitamiseks. Kunagi oli see tiitel ihaldatavam, kuna selle taga oli rohkem tööd ja analüüsitud tulemusi.

Munitsipaallasteaias töötamine andis mulle väärt kogemuse, et rühmas, kus seaduse järgi on õpetaja kohta 8–12 last, ei saa rääkida lapse individuaalsest arendamisest ega tööst lapsevanemaga. Seepärast julgen väita, et kõige paremat alusharidust saab lapsele pakkuda perekond või suurtest lasteaedadest oluliselt lapsekesksemad alternatiivid, näiteks eraõpetajad või lapsehoiurühmad, kus rühmas on mitte rohkem kui viis last täiskasvanu kohta ning õpetajal pole lastega tegelemise kõrval nii palju kohustusi: koolitusi, üritusi, kirjatööd, laste tööde näitusi rühmas, koosolekuid, arenguvestlusi jne jne.

Seetõttu otsustasin jätkata õpetajana lastehoius, kus saan rakendada ülikoolis õpitut nii, nagu iga missioonitundeline õpetaja tahab. Lapsed ja nende pered võidavad sellest kõige rohkem.


12 kommentaari teemale “Miks ma eelistan lasteaiale lastehoidu?”

  1. nõus ütleb:

    Töötan ka lasteaias õpetajana. Olen artikli sisuga vägagi nõus: kriitiline, aga aus.
    Mõtlen juba ammu, et miks lasteaiast on saanud selline vabandage väljendust: karjatamise koht, kus palju energiat kulub käitumisprobleemidele, poolhaigetele lastele, õppekava järje peal püsimisele, arvukatele must- be üritustele.
    Me kõik teame lapse arengu verstaposte, kuid samas oleme kahe kuhja vahel. Mida lasteaialt eeldatakse ja mis seal võiks olla.
    Iga õpetaja unistus: poole väiksem laste arv, avar ruum, korralik õueala, paindlik õppekava ( peaks olema praegugi paindlik, aga tegelikult kontroll nõuab, et oleks kõik tehtud ja dokumenteeritud), mänguaeg- mänguaeg- mänguaeg.

    Jõudu lastehoidude toredatele töötajatele: teil ja lastel on vedanud!

  2. Tuuli ütleb:

    Artikkel koostatud elust enesest. Minagi olen töötanud 24 aastat lasteaiaõpetajana ja momendil töötan õpetajaabina ning pidevalt mõtlen sellele, et kas üldse minna õpetaja tööle tagasi või mitte. See õpetaja tegelik töökoormus, mida lapsevanem ei näe, on meeletu. Olen ka mõelnud lastehoidu tööle asumise peale, kuna olen teadlik, et seal on tõepoolest igasugust mõttetut tööd vähem.

  3. kristi ütleb:

    olen minagi nõus, et see on vajalik arvamus. mind lihtsalt riivas karjuvalt n.ö probleemsete laste ….negativiseerimine. üks lasteaiaõpetaja on kindlasti ka erialaselt pidanud õppima ka seda, mismoodi nende lastele läheneda…. autismiskpektri häirega laps ei ole lihtsal halvasti käituv laps! jne. olen nõus, et koormus on suur, kindlasti. aga asi on alati ka tahtmises, märkamises ja sekkumises. teine asi mis karjus mulle näkku oli: õppekava täitmine. minu meelest saabki seda kõige paremini täita läbi loovuse, õuesõppe, muusika, kokkamise. õpetajal peab olema julgus seda teha! olen muidugi nõus ka sellega, et lasteaias on liiga palju selliseid inimesi…keda ei peaks seal olema:). jällegi, tuleb olla julge ja viisakas ja sekkuda… mitte vaikida ja allaneelata. miks peaks üks õpetaja taluma verbaalselt vägivalda enese töökaaslase poolt.
    minu jaoks on kõige suuremaks probleemiks see, et lastseaias on rohkelt õpetajaid, kes teevad mugavalt 20 aastat sama asja… kelle jaoks tänapäev: inimõigused, loovus, samasoolised vanemad, kodanikujulgus on mingite hullude ja veidrikke teema. ei. lasteaed peaks olema alati veidi oma ajast eest.
    ma olen töötanud nii lastehoius, koolis kui lasteaias. igal pool on kõike, ei maksa üldistada.
    minul näiteks keelati ühes Nõmme lastehoius mähkmeid vahetada ja lapsele süüa anda kui ta oli seal olnud alla 3 tunni.
    ühes lasteaias kus ma töötasin algasid kõik koosolekud sellega, et juhataja KARJUS oma alluvate peale. üleliigne on vist öelda, et lahkusin sealt kohe.
    minu praeguses lasteaias juhtaja usladab oma õpetajaid. ja seda on väga hästi näha. on õpetajaid kes teevad asju hingega, teevad teistmoodi, teevad LAPSELE mõeldes ja on teised õpetajad, kes käivad lihtsalt lasteaias chattimas. nii on.

  4. Õige ütleb:

    Kõik väga õige! Olen juba pikka aega mõelnud millal vanemad teadlikumaks saavad või on neil nii kiire et nad lihtsalt ei näe kuidas munitsipaallasteaedaedes on liiga vähe ruumi, liiga palju lapsi koos ja liiga vähe kasvatajaid võrreldes lastehoiuga.
    Hoius on selgelt ettenähtud et igale 5le lapsele on 1 hoidja ja igale lapsele mänguruumi 4m² – s.o. põrandapind mis peab siis olema ka mööbliga katmata.
    Tallinna rühmaruume vaadates on need ikka armetult väikeseks tehtud seoses kohtade juurde tegemisega- mis tegelikult tähendab et jagati üks rühmaruum julmalt kaheks… Lapsed siis kulgevad terve päeva (u. 10 tundi) nende laudade ja voodite vahel, istuvad ühest tegevusest teise.
    Mis saab lapse liikumise vajadusest? Ilmselgelt mõjutab see ka edaspidist laste tervist kuna õhku toas vähe (ma pole näinud sundventilatisooni lasteaedades) millest tulenevalt levivad igasugu viirused väga kiirelt- neid on lihtsalt ruumis palju.
    Liikuda ei saa- jooksmine mis on lastele loomulik ja arengule igati vajalik tegevus on nii väikeses toas ju võimatu ja keelatud.
    Õues on lapsed aga ainult väga väikese osa päevast. Kui juhtub et on hea kasvataja, saab ka õhtul õue, alati siiski mitte.
    Igati toetan eralastehoidusid ja loodan et vanemad kes on õnnelikud et linn täidab lubadusi ja kohti lastele tagab, mõtleks ka pisut millise hinnaga seda “odavat teenust” neile pakutakse.

    • lapsevanem ütleb:

      Lapsevanema teadlikkusega on siin vähe pistmist – lastehoidude eelistest (ideaaltingimustel!) on mõnd aega juba piisavalt juttu tehtud, paraku pole need lihtsalt kõigile erinevatel põhjustel kättesaadavad. Halvemal juhul võib aga lastehoiurühma väiksus olla ka ainus argument selle kasuks. Toon näite ühest suuremat sorti linnast, kus kesklinna piirkonda rajatud mitmel lastehoiul tuleb oma õueala puudumisel külastada erinevaid avalikke haljasalasid. Seal on nad sageli mitme rühma kaupa karjakesi koos, mistõttu ei suudeta nende (sh sõimeealiste) tegemisi-turnimisi jälgida. Hullem lugu on veel kasvatajatega, kellest mitmed on ilmselgelt vales ametis – kas silmnähtavalt ükskõiksed või ärritunud, aga ka vägivaldsed (olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas kasvataja rivist väljaastunud lapse randmest haarates sinna tagasi tõstab või allaumatule vastu pead laksab). Kuni ei ole garanteeritud, et lastehoid oma plussid ka realiseerib, ei julge mina seda pimesi munitsipaallasteaiale eelistada, ehkki viimaste ajast-arust karjatamispõhimõtted (ja paljude “reeglite” arulagedus) pole mullegi meeltmööda. Loodan, et millalgi hakatakse rääkima ka laste emotsionaalsest turvalisusest, mitte vaid sellest, kui pikad tohivad olla kapuutsi paelad või mis vanusest on lapsele käärid lubatud.

  5. Reet ütleb:

    Lahkusin lasteaiast mõned aastad tagasi just artiklis märgitud põhjustel. Lühidalt kokku võttes on lasteaias saanud oluliseks kõik see, mis keerleb küll ümber lapse ja on temaga miskitpidi seotud, kuid laps ise oma probleemidega (või heal juhul ka ilma nendeta, vähemalt alguses)on tõrjutud tagaplaanile ja tundub teisejärgulisena.Oleneb ainult ja ainult õpetajast, milliseks kujuneb lapse lasteaiaaeg. Mõni õpetaja on ehk suutlikum, kiirem, jõuab rohkem ja tuleb kõigega toime. Mina tundsin, et pean pidevalt ja maksimaalselt pingutama, latti ei tahtnud kuskilt madalamale lasta ja see kõik kippus ära sööma mu senist töörõõmu.
    Lahkudes omasin ped. staaži üle kolmekümne tööaasta, neist viimased 19 aastat erivajadusega laste õpetajana.
    Nüüd olen lapsehoidja ja lõpuks ometi üle pika aja olen saanud juba mitu aastat oma tööd lihtsalt nautida. Pole enam rahulolematust iseendaga, lootusetut tühja rabelemise tunnet.Pole enam bürokraatiat laste või oma vaba aja arvelt ega jõuetut küsimist: milleks seda või teist üldse vaja on? Tegin iseenda jaoks õige otsuse.
    Leian, et nii haridusteoreetikud kui otsustusõigust omavad haridusametnikud peaksid 3 tööaasta jooksul vähemalt kuu või paar töötama praktikutena. Usun, et siis oleks nii lasteaia- kui koolipedagoogidel senisest suuremad võimalused tegelda laste ja otseselt nendega seonduvaga. Eks praegugi soovitakse ju parimat, kuid reaalsusest on asi sageli väga kaugel.
    Tore, et ikkagi jätkub lasteaednikke, kes suudavad oma tööd teha selliselt, et kõik nõudmised on täidetud ja lastele jätkub nii rõõmu, armastust, aega, loomingulisust kui ka mängulusti.Parimad soovid neile!.

  6. Suurte kogemustega ütleb:

    Kirjutajal näikse õpetajatööst lasteaias kehv kogemus olema. Selles tekstis on omajagu tõde, aga nii võimatu see olukord lasteaedades ka ei ole. Kõlab kibestunult. Kõik oleneb, eelkõige ikka tegijast endast. Lastehoiud on muidugi ka vajalikud ja toredad kohad

  7. mõtlemist ütleb:

    Olen eelmistega täiesti nõus.

  8. Kroop ütleb:

    Tsiteerin: ” Paljud vanemad viivad lapse juba enne kaheaastaseks saamist sõimerühma, uskudes, et just lasteaiast saab laps tugeva ettevalmistuse ja eeldused eduks. Paraku ei tea vanemad lasteaedade tegelikku olukorda.”

    Muu jutuga olen mööndustega nõus, aga tsiteeriva osa kohta ütleksin küll paar sõna.
    Edu ja ettevalmistuse peale ei mõtle suur osa lapsevanemaid üldse kui nad oma põnni sõimerühma viivad. Nii nagu õpetajadki ei suuda elada ainult õhust ja päikesepaistest, samamoodi pole seda oskust lapsevanematel. Kindlasti on erandeid, kuid reeglina viiakse laps lasteaeda või -hoidu sellepärast et emal on aeg asuda tööpostile. Tihtilugu ka karjuv reaalne rahaline vajadus.
    Eelpool väljatoodud põhjustel võiks lapse viia lasteaeda alles paar aastat enne kooli, mitte varem.

    Elu vaadatakse loomulikult oma mätta otsast, aga haritud inimeselt (kes autor kindlasti on) eeldaks siiski, et tal on oskust ka teise mätta maailma ette kujutada.

    Lastehoiu kasulikkuse vastu ma muidugi vaidlema ei hakka, see oleks rumalus. Sama võib öelda ka lasteaedade halvustamise kohta. Vajalikud on meie lastele mõlemad.

  9. Karin Kōōra ütleb:

    Väga kurb, et pean sellist artiklit lugema munitsipaallasteaia kohta. Olen töötanud lasteaias tunduvalt kauem aega kui artikli kirjutaja. Olen töötanud kasvatajana ja nüüd nimemuutusega ōpetajana. Mina saan oma lasteaia kohta öelda ainult kiidusōnu. Kōik oleneb inimestest, virisejaid on alati. Saab teha väga kenasti tegevusi ilma mingite liikumis- ja muusikaōpetaja segamiseta. Kōik oleneb planeerimisest, kokkuleppest ja tahtest teha head ööd. Leiab aega ka individuaalseteks tegevusteks lastega ja väljasōitudeks.Kōik oleneb meeskonnast. Minu laps käis lasteaias ja praegu käib lapselaps . Ainult au ja kiitust lasteaedadele!

  10. Sander Porohov ütleb:

    Väga vapper sõnavõtt! Sain ka ülevaate, mida tähendab olla tõeliselt pühendunud ja hingestatud õpetaja, trotsides munitsipaallasteaedades lisakohustusi, vastumeelsusi ja vähest fookust individuaalsele arengule. See kõik võtab peatähelepanu neilt, kes on kõige olulisemad- need on lapsed. Ja nende isikupära.

    Oma majanduslike baasteadmistega toon olukorrale analoogi, et kvaliteet vs kvantiteet. Ja Sina valid oma alal kvaliteedi! See on tõeline tegu laste, perede ja üldiselt kogu tuleviku Eesti heaks. Mina olen uhke! 🙂

  11. Märt Männik ütleb:

    Tartust selline näide. Küsimuse peale, kuidas mu tütrel läheb, vastas kasvataja: ta juba tahab parem olla,nii saab eliikoolis hakkama küll. Meie rühma lapsevanematest minu mäletamist mööda mingit “eliitkooli” hüsteeriat ei olnud. Kust siis siuke vzstus?
    Küsisin ka kord väärtuskasvatuse kohta, et kuulda lihtsalt kasvataja seisukohta. Kasvataja arvztes on kõik poliitika, see pidavat olema päriselu ja mind üritati sellega paika panna. Samal ajal saavad mitmed lasteaiad lapsekesksuse ja väärtustel põhinev kasvatusega väga hästi hakkama. Sellesse lasteaeda viimine oli sundseis,sest piirkonna lasteaed ja tööl oli vaja käia. Eesti sittade palkade juures pole ju lapsehoidja palkamine võimalik.
    Lohutage end sellega et lasteaiast võib lapsi koju jätta ja talle puhkust anda, kasutasime seda võimalust lõpuks sagedamini. Laps sai vähemalt vanaema juures olla, kus talle tõesti meeldb.
    Eesti ühiskonnas domineerib võistlus, see on täiskasvanute leiutis, lapsed seda ei vaja!!!!
    Eks see lõpeb ükskord jõuetusest maha kukkumisega,nagu vana-kreeka maratonijooksja, kes võidupärjaga koju jõudes kokku kukkus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!