Archimedes

Eepose uus tulemine

13. veebr. 2015 Rein Veidemann TLÜ EHI professor - Kommenteeri artiklit

Sedakorda leiab „Kalevipoja” kojujõudmine koomiksi kujul ja kirjakeele kõrval aset esmakordselt (!) ka võru keeles. Tegijad Toom Tragel, Raoul Annion, Marek Laimets põhjendavad tõlget kummardusena Kreutzwaldile, kes just Võrus „Kalevipoja” kirja pani.

Küllap tuleb selles näha aga ka lõunaeesti kultuurilise identiteedi Suurt Tegu. Ilmus ju piibelgi 1686. aastal uue testamendi näol (Wastne Testament) Adrian Virginiuse tõlkes kõigepealt lõunaeesti keeles. Ja ollakse ilmselt ühel meelel, et „Kalevipoeg” on meie rahvuse piibliks.

Tõepoolest, kui see on tõlgitud täistekstina kolmeteistkümnesse keelde, lisaks kakskümmend eestikeelset taastrükki, sealhulgas ingliskeelse paralleeltõlkega (tõlkija Triinu Kartus) kakskeelne „Kalevipoeg” (2011), siis jääb üksnes imestada, et seda seni veel võru keeles polnud. Siinkirjutajal puudub pädevus hinnata tõlke kvaliteeti, aga tunnistan, et kui hakkasin seda endale võru keeles kõva häälega ette lugema, saamata aru nii mõnestki sõnast, helises see ometi kirjakeelsest „Kalevipojast” kaunimalt.

Eks emakeele- ja kirjandusõpetajad tea, et Kreutzwaldi lõputuna tunduvad paralleelvärsid väsitavad vapraimagi lugeja ning pole just palju neid eestlasi, kes tunnistavad, et on „Kalevipoja” rida-realt läbi lugenud. Kui nad pole just sunnitud olnud seda eksami sooritamiseks tegema ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppides.

Aga egas kõik ole piiblitki lugenud. Ometi seisavad mõlemad, nii piibel kui ka „Kalevipoeg” nahka köidetuna paljude eestlaste kodudes aukohal. Vähemalt kaks põlvkonda on „Kalevipoja” lugudest osa saanud Eno Raua ümberjutustuse järgi. Ümberjutustuste kõrval on aga liikvel teisigi „Kalevipoja” kirjanduslikke töötlusi.

Kui 1971. aastal ilmus Enn Vetemaa travestia „Kalevipoja mälestused”, siis võttis tundlikum osa lugejarahvast seda pühaduse riivamisena. Aga nüüd on meil võtta nii Kerttu Rakke paroodiline „Kalevipoeg” (2000), Andrus Kivirähki jutukogu „Kalevipoeg” (1997), milles muide pole sõnagi Kalevipoja kohta (!), ja groteskne näidend „Kalevipoeg” (2003) kui ka „eesti rahva moodsaks eeposeks” tituleeritud Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” (2010). Nende kirjanduslike metamorfooside kõrval on aga omaette peatükk „Kalevipoeg” kujutavas kunstis ja muusikas – siingi kujuneks loetelu muljetavaldavaks.

Millest see kõneleb? Aga sellest, et „Kalevipoeg” pole mitte ainult eesti rahvuse tüvitekst, millisena ta hakkas akadeemik Jaan Unduski sõnul tegijatele endilegi ootamatult toimima, vaid ka eesti kultuuri tüvitekst. Niisugune tekst, millele otsekui puutüvele saab selga toetada, imetleda tema võra ja teada juurte sügavust ning haralisust. Ega puutüvi sellest kannata, kui mõni selle koorde oma nime kraabib. Ikka pakub ta varju ja elab selle all istujatest kauem. „Kalevipoeg” on just niisugune eesti kultuuri ilmapuu.

Trageli, Annioni, Laimetsa „Kalevi­poeg” astub tegelikult alles esimesi samme. Kahekümnest lugulaulust on pildid saanud kaks, lisaks soovitus ja sissejuhatus. Mustvalge koomiks jätab küll pisut määrdunud mulje, Salme kosilastel päeva- ja tähepojal on tühjad silmakoopad, aga ju siis on niisugune stiil, mis peab rõhutama „tolle aja ühelt poolt karmi, teisalt jälle regivärsi luuleliselt ilusa muinasaja maailma”.

Väärtuslikuks pean Kalevipojaga seotud muistendite kaarti, mis kinnitab nende piiratud levikut Ida- ja Kirde-Eestis. Jääb üle ikka ja jälle imetleda, kuidas sellest piskust lõi Kreutzwald teose, mis toimis oma aja allegooriana (Sarvik kehastas mõisnikku, raudmehed ristirüütleid) ja samas lootuse manifestina. Stseen stseeni haaval avaneb see nüüd Trageli-Annioni-Laimetsa versioonis ja jätkugu tegijatel jõudu oma suurteos järgmisteks raamatuteks vormistada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!