Õpikäsitus ja koolikultuur
Pille Slabina
Eesti elukestva õppe strateegias sisalduv sõnaühend „muutunud õpikäsitus” (ka „uus õpikäsitus”) on ringlusse läinud ning koos sellega arusaam, et Eestis seni valdav õppimis- ja õpetamispraktika vajab muutmist. Seda kahel põhjusel. Esiteks – elu on koolil eest ära läinud, elu ootab rohkemat, kui praegune kooliharidus pakkuda suudab. Elule jääb päheõpitud tarkustest väheks, elu ootab õpitu rakendamist, võimekust iseenda ja teiste inimestega hakkama saada, oskust tööturul ja ühiskonnas läbi lüüa. Elu ei oota pelgalt kitsa valdkonna spetsialisti, vaid tahab kirjus maailmas toimetulevat inimest.
Teiseks – kooli ning seal toimuva maine on langustrendis, seda kogu maailmas. Globaalsete haridusuuenduste pikaajaline eestvedaja Michael Fullan pani 2014. a jaanuaris MG Timesile antud intervjuus koolile sellise diagnoosi: „Traditsioonilist kooli, ka suhteliselt eduka haridussüsteemiga riikides, iseloomustab õpilaste huvipuudus ja tüdimus, mida vanemad klassid, seda suurem tüdimus. See teeb õpetaja elu keeruliseks, võimatu on õpetada neid, keda miski ei huvita. Toimunud on nii õpetajate kui ka õpilaste demoraliseerumine, mis lükkab nii ühed kui ka teised koolist eemale, nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt.”
Lootus on, et uus õpikäsitus aitab kooli elule lähemale tuua, muuta kooli nii õpilasele kui ka õpetajale meeldivamaks ja tänapäevasemaks. Samas on vastused küsimusele, mida see muutunud käsitus praktikas tähendab, senini ebalevad ja vasturääkivad. Järgnevalt pakume oma vaate sellele, kuidas muutunud õpikäsitus tavalise kooli tavalises klassiruumis välja võiks näha ning mida selleni jõudmiseks teha saab.
Muutunud õpikäsitus – mis see on?
Mati Heidmets
Traditsioonilisest, frontaalsest ja õpetajakesksest koolipraktikast erinevaid õpetamisviise ja -võtteid on pakutud ja katsetatud ammu, selles mõttes pole strateegias väljaöeldu midagi revolutsioonilist. Uudne on soov, mille kohaselt teistsugune õpimudel peaks kujunema Eesti koolis valdavaks praktikaks. Üritades vastata küsimusele „Mis see on?”, pakume alustuseks mõned näited eri riikide koolipraktikas levivatest õppevormidest, mis võiksid „muutunud õpikäsituse” sildi alla sobida.
Projekt- või probleemõpe. Õppevorm, kus õppimine pole ehitatud üles tavapäraste tunnis läbitavate teemade kaupa, vaid lähtub tavaelus tekkivatest küsimustest ja probleemidest. Sageli tähendab see õpilaste rühmatööna läbiviidavat nn projekti, mis hõlmab koolis õpetatavaid õppeaineid ning mille sisu on otsida vastuseid kõige erinevamatele küsimustele: „Kust tuleb prügi ja mida sellega peale hakata?”, „Kas kiusamine teeb tugevamaks?”, „Kuhu ehitada tuulepark?” jne. Projektõppe eesmärk ei ole teadmisi mehaaniliselt omandada, vaid neid „avastada”, olukord, kus õpetaja räägib, muutub situatsiooniks, kus õpilane tegutseb. Näiteks koostati ühes koolis projekt „Sparta uurijad”, kus õpilased selgitasid välja spartalaste ja kreeklaste konflikti põhjuseid, siis disainiti ajamasin ning leiti GoogleMapsi kasutades kohad, mida külastada, loeti ja interpreteeriti Kreeka müüte, tehti end tuttavaks Sparta kultuuriga jne. Disainimine ja töö kaardiga andsid uusi teadmisi pikkuse, laiuse jt mõistete kohta, ajamasina kasutamine tõi silme ette eri ajalooperioodide iseärasused, rühmatöö pakkus koostööoskusi, õpetas aega planeerima, osutas kompromisside tegemise olulisusele. Küsimust „Miks mul seda vaja on?” ei tekkinudki.
Mitmes Eesti koolis on projektõpe juba kasutusel, tavaliselt siiski vaid nn tunnivälise ettevõtmisena. Projektõppe sisseviimine igapäevase koolipäeva osana oleks oluline nihe nii õpilaste kui ka õpetajate mõttemallides. Häid näiteid pakuvad selles osas IB-õppekava järgivad koolid, nt Eesti rahvusvaheline kool ja Tallinna inglise kolledž.
Pööratud klassiruum. Õppevorm, kus õpilased on juba enne koolitundi omandanud vastava teema kohta käivad põhiteadmised (kasutades eri allikaid: õpikud, õpetaja videoloengud, netiavarused) ning koolitunnid toimuvad nn seminari vormis, kus reflekteeritakse iseseisvalt õpitut, arutletakse selle üle, mis jäi arusaamatuks, ning püstitatakse küsimusi ja tõstatatakse uusi probleeme. Iseseisvat õppimist toetavad seejuures abistavad lugemis- ja vaatlusülesanded, mis aitab õppija tähelepanu suunata ja õigeid asju märgata. Pööratud klassiruum arvestab õpilaste taseme ning eripäradega, võimaldades õpilasel valida talle sobiva tempo ja huvipakkuvad ülesanded. Vägagi levinud on Moodle’i või mõnele teisele digiplatvormile toetuv õpe, kus õpetaja koostab kõigepealt uue teemaga tutvumiseks materjale ja eri tüüpi ülesandeid, alates videomaterjalidest ja simulatsioonidest, lõpetades ristsõnadega. Iseseisva töö tegemise perioodil hoiab õpetaja õpilaste edusammudel õpikeskkonna vahendusel silma peal, toetab õpilasi, annab jooksvat tagasisidet. Kokku saades toimuvad n-ö õpikohvikud (ei pruugi toimuda klassiruumis), kus omandatud teadmisi üheskoos järgmise taseme probleemide püstitamiseks ja lahendamiseks kasutatakse.
Õppimine õpiülesannete koostamise kaudu. Õpilased mitte ei kasuta õppematerjale, lahenda ülesandeid ega tee kodutöid, vaid koostavad ise õppeülesandeid ja loovad kodutöid. Kasutades selleks digimaailma võimalusi. Näiteks High Tech High’ innovatsioonikoolis koostasid õpilased San Diego lahe taimestiku ja loomastiku käsiraamatu, mis nõudis õpilastelt põhjalikku ja mitmekülgset uurimistööd. Projekti disainisid ja seda juhendasid bioloogia-, humanitaarainete ja matemaatikaõpetajad. Selline koostöö on High Tech High’ koolides tavapärane tööpraktika. Oluline on, et eri ainete õpetajad töötavad meeskondadena, nende tööaja hulka kuulub aeg akadeemilist ja praktilist tööd sisaldavate projektide väljaarendamiseks. Alates 2005. aastast on kooliõpilased avaldanud lahe kohta kolm raamatut (!), keskkonnakaitsjad kasutavad nende uurimistööd lahe seisundi hindamiseks, nende raamatud on kättesaadavad ka Amazonis.
Uurimis- või avastusõpe. Peamiselt loodusteadustes kasutatud meetodi abil avastavad õpilased teadmisi ise, n-ö käed-külge-viisil. Õpilastel on võimalik kehastuda teadlasteks (oluline on ka kodust kaasa võetud valge kittel!), uurida, katsetada ja leiutada. Õpilased püstitavad hüpoteese, väitlevad, otsivad probleemidele uudseid lahendusi, teevad katsete tulemuste põhjal järeldusi. Kes siis poleks vaadanud krimiseriaalides valgetes kitlites põnevat tööd tegevaid kriminaliste ning lootnud saada sarnaseks geeniuseks, just avastusõpe pakub õpilastele sarnaseid elamusi, arendades loovust, otsustusvõimet, suhtlemisoskust.
Uue õpikäsitusega haakuvaid õpetamisviise ja -võtteid on palju, ülaltoodu on vaid põgus sissevaade uude õpimaailma. Pole olemas uute meetodite ja uue lähenemise lõplikku ega „õiget” loetelu, tegu on pidevalt uueneva „tööriistakastiga”, millest iga kool ja õpetaja saavad valida endale sobiva ja asjakohase.
Mis õpikäsituses tegelikult muutub?
Asjakohane on küsida, mis muutunud õpikäsituse puhul tegelikult muutub. Kas pole see lihtsalt vanade asjade uute sõnadega tähistamine? Üritades üldistada eelkirjeldatud õpikäsitusi ning nende kasutamispraktikaid eri riikides, saab välja tuua neli peamist muutuste valdkonda.
Muutub õppimis- ja õpetamispraktika, see, mida õpetaja ja õpilased koolipäeva jooksul teevad. Tavapärase klassi ees seletava õpetaja asemel tuleb kasutusse mitmekesine arsenal didaktilisi võtteid, mis üldjuhul sisaldavad rohkem õpilase osalemist, õppurite ja ka õpetajate koostööd, iseseisvat otsimist ja otsustamist. Kool pole enam rutiinsete õppetundide jada vaid mitmekesise tegevuse toimumispaik, kusjuures tegevuse eesmärgi üle ei otsusta ainuisikuliselt õpetaja. Hea näide on Lumiar Institute Brasiilias, kus traditsiooniliste õpetajate asemel töötavad pooled kooli pedagoogilise personali liikmed kui nõustajad, mentorid ja treenerid, jälgides õpilaste edusamme ja toetades neid projektides, millega õpilased soovivad igal semestril töötada. Teine pool töötajatest on kindlate oskustega erialaspetsialistid (nt insener, pianist vms), nad töötavad kooli juures osalise ajaga, et disainida ja toetada projektide väljatöötamist ning võimaldada õpilastel arendada spetsiifilisi valdkonnaoskusi.
Muutuvad õpetaja ja õpilaste suhted, aga ka õpilaste omavahelised suhted. Õpetaja nihkub eemale ainsa autoriteedi ja teadja rollist, asetades ennast rohkem partneri, ülesandepüstitaja, julgustaja positsioonile. Projektõppes paneb õpetaja püsti ülesande või pakub probleemi, lahendusteid otsivad ja pakuvad õppurid omavahel arutades ja vaieldes ise. Argielust tulenevaid probleeme ja küsimusi võivad õppimise tuumaks pakkuda ka õpilased ise. Projektõppe eelduseks olev õppijate aktiivsus võimaldab aineõppes kujundada ka sotsiaalset võimekust, harjutada koostööd ja otsustamist, läbirääkimist ja kompromissi leidmist. Õpetaja roll on jälgida, et keegi ei jääks kõrvale ega tõrjutuks. Õpetaja partnerid on ka õpilastuutorid, keda usaldatakse kaaslasi juhendama ja suunama.
Muutub keskkond, kus õppetöö toimub. Lisaks tänastele tehnoloogiavahenditele tähendab see varasemast oluliselt paindlikumat aja- ja ruumikasutust, sageli ka eri vanuses rühmade kokkupanekut. Osa õppetööst viiakse kooliruumidest väljapoole – metsa ja muuseumi, loomaaeda ja kohvikusse. Enam pole vaja sirgete pingiridadega nelinurkseid klassiruume, koolikeskkond peab ennekõike pakkuma võimalusi rühmatööks, aga ka omaette olemiseks ja rahulikuks süvenemiseks. Õppekeskkond saab kõikidest koolis asuvatest ruumidest, sh koridorid, söökla, ka direktori kabinet.
Muutub õppetöö korraldus koolis. Kohustuslikud ained, nagu matemaatika ja keeled, vahelduvad paindlike projektõppesessioonidega, mis pakuvad teadmisi mitmest ainevaldkonnast ning toimuvad sageli erivanuselistes rühmades. Paindlikumaks muutub ajakasutus, 45-minutilised koolitunnid pole enam ainus ja domineeriv õppetöö korraldamise viis. Väga olulisena kuulub õpetajate tööpäeva ühine mõttetöö – aeg planeerimiseks ja õppimise tagasisidestamiseks. Tavapärane „igaüks oma klassi ees” põhimõttel toimuv õpetamine asendub õpetajate meeskonnatööga.
Muutunud õpikäsitus tähendab kogu koolikultuuri teisenemist, selle tuum on õpiprotsessis osalejate uuenenud suhted. See on koolikultuuri liikumine subjekt-objekt-suhtemaailmast subjekt-subjekt-suhete suunas, liikumine, mille käigus autoritaarne ja hierarhiline koolipilt asendub olukorraga, kus kõik on omamoodi subjektid, kus igaühe seisukohavõtt ja osalemine on oodatud, hinnatud ja toetatud. See on kooli muutumine kontrollitud õpimasinast kaasahaaravaks koostoimetamise paigaks, mis toetab õpilaste motivatsiooni ja õpetajate loomingulisust. Lootus on, et mida rohkem õpilasi ja õpetajaid hakkavad kooli võtma kui põnevat paika ühiseks toimetusteks, seda vähem on seal hirmu ja eemalejäämist ning seda kõrgemale tõusevad kooli mainepügalad.
Sammud
Ükski uus asi pole hea pelgalt seetõttu, et ta uus on. Eesti haridusinimestel ja kogu ühiskonnal on vaja kindlust, et strateegias võetud arengusuund sobib Eestile ja annab oodatud tulemusi. Muutunud õpikäsitus vajab hindamisaluseid ja mõõdupuid, analüüsi ja tõenduspõhist kaalumist. See on paratamatult ülikoolide roll. Nagu ka maailmas juba kasutusel olevate uuenduslike koolipraktikate koondamine, kriitiline läbikaalumine ning Eesti õpetajaskonnale kättesaadavaks tegemine. Kõiki jalgrattaid ei pea ise leiutama, maailmas on neid juba õige mitmeid. Vaja on heade jalgrataste andmepanka.
Ükski muutus ei juhtu fännide ja eestvedajateta. Toetada tuleb uusi lähenemisi juba katsetavaid õpetajaid, nende kogemust tutvustada ja levitada. Nagu on hakanud tegema Huvitav Kool. Võtmetähtsusega tegija kogu loos on koolijuht, koolijuhtidele ja õpetajatele suunatud järgnevate aastate täiendusõppest võiks oluline osa olla seotud just muutunud õpikäsitusega, rääkimaks lahti nii selle olemuse, maailmakogemuse kui ka realiseerimisviisid.
Uus õpikäsitus pole ainult haridusteema, see on väljakutse kogu ühiskonnale. Haridusuuendus saab teoks vaid siis, kui kõik sellega kaasa tulevad – haridusjuhid ja õpetajad, õppurid ja lapsevanemad, meedia ja maksumaksjad. Haridusväliste huvirühmade panustamisest on juba häid näiteid, hiljuti otsustasid Eesti Rotary klubid panna välja mitu stipendiumit Eesti koolijuhtidele, võimaldamaks neil stažeerida maailma eri paikades asuvates innovaatilistes koolides. Igati järgimist väärt algatus!
Kokkuvõtteks
Koolimuutused on osa laiemast hoovusest, tegevusmallid ja suhtemustrid teisenevad kõikjal. Subjekt-objekt-skeemid meie mõtetes ja tegudes murenevad, asendudes veendumusega, mille kohaselt inimeste maailmas objekte polegi, igaüks – ka päris pisikene või rõhutatult eakas – on väärt arvama ja otsustama. Vihjeid sedalaadi muutuste kohta saame tööelust – allumise ja käsutäitmise asemel on siin laual küsimused, kuidas töötajale pakkuda rohkem otsustamis- ja valikuvõimalusi, käivad debatid paindliku tööaja ja tööpaikade mitmekesisuse üle. Ka pereelus pole arusaam „oma laps, ise tean, kui palju vitsa või süüa annan” enam iseenesestmõistetav lähenemine. Isegi poliitikas mureneb asumiseltside, jääkeldrite ja muidu isemõtlejate survel nii tavapärane „suu pidada ja edasi teenida” mentaliteet.
Arvatavasti on õigus analüütikutel, kes näevad kõige selle taga läänemaailmas vaikselt tiksuvat väärtusruumi ja eluviisi muutumist. Näevad liikumist väärtuste ja elukorralduse suunas, kus otsustamine ja vastutus saavad üha rohkem üksikisiku õiguseks ja kohustuseks, eluviisi suunas, mis ei talu inimese objektistamist (allumise nõudmist, vägivalla kasutamist), mis kultiveerib osalemist ja sallivust ning erinevuste arvestamist. Laiem hoovus lükkab meid samas suunas, kuhu uus õpikäsitus tahab Eesti kooli viia. Nii kooliuuenemise kui ka laiema kultuurinihke puhul on tegu pika ja vaevalise muutuste ahelaga, verstapostideks kuumad debatid traditsioonilise iseenesestmõistetavuse ning uue ja seetõttu ka veidi hirmutava üle.
Uus õpikäsitus on seotud otseselt uue inimesekäsitusega. Kui õpetajast saab eelkõige iseenda jaoks uudishimulik õppija ning lapsest (samuti lapsevanemast) saab sealjuures protsessi rikastav partner, on hea algus uue õpikäsituse rakendamiseks olemas. Kuni õpetaja läheb klassi ette peamiselt õpetama, on edu vähene. Õpetajal on raske innustada kedagi avastama, uurima, leiutama, vaimustuma, kui ta kõigepealt ise ei avasta, uuri, leiuta, vaimustu. Seega, kui ühiskonna ootus on uue õpikäsituse täisjõus rakendamine, tasub küsida, millega ja kuidas aidata õpetajal vaimustuda.
Projekt- ja probleemõpe on tõesti uuenenud õpikäsituse ellukutsumisel suurepäraseks õppevormiks, mis a priori paljusid kvaliteettegevusi ning -mõttemustreid käivitab. Lisaks on projektõpe tänuväärne õppeainete lõimimiseks. Veelgi enam – lõimumine on vähemalt osaliselt tagatud ilma suurema pingutuseta. Küll aga eeldab hea projekti ettevalmistus kogu õpetajate meeskonna kõrgetasemelist koostööd. Jällegi – projektõpet, mis nõuab enamasti õpilaste koostööd, saab planeerida ning läbi viia vaid koolides, kus kõigepealt õpetajad ise on suutelised tegema koostööd. See viib taas mõtted ringiga vaimustunud õpetaja juurde…
Õpilaste huvipuuduse ja tüdimuse probleemi lahendus on jõukohasuse loomises ja suurendamises, mida on veenvalt kirjeldanud ja tõestanud M. Csikszentmihalyi juba viimase 40 aasta vältel.
Õppe elulisuse suurendamine ja mitmekesistamine on ka väga olulised, ja selle eest tunnustus autpritele, kuid ilma jõukohasuseta neist suurt kasu pole. Nii et enne uue õpikäsitluse juurde asumist tuleks meil hea vana õpikäsitlus “ära õppida.” Muidu viskame lapse koos vanniveega välja.
Jõukohase õppe kujundamine eeldab seda, et ministeerium (vms) varustab õpetaja õpimaterjalidega, mis sisaldavad eri raskusastmega ülesandeid Anderson-Krathwohli (2001) taksonoomia kõigil kuuel tasemel. Sest iga õpetaja üksi ei suuda seda ka kõige parema tahtmise korral teha.
[…] manifesti lugedes meenus mulle üks Õpetajate lehe artikkel “Õpikäsitus ja koolikultuur”. Otsisin selle uuesti üles ja lugesin veelkord läbi. Minu arvates on selles Godiniga väga palju […]