Retk isamaa ajalukku

20. veebr. 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Vabariigi aastapäeva eel viivad mõtted ikka ajalukku. Nii püüdsin minagi rännata läbi Eestimaa eri etappide, mõistagi nende kõige raskemate, pöördeliste, võitluslike, mis on pälvinud piisavalt tähelepanu, et jõuda raamatulehekülgedele. Rohkem või vähem juhuslikult jäi pihku ja silma kolm teost, mis võimaldavad lugejal tagasi vaadata muistsele usuvõitlusele 16. sajandil ja hilisemale vabadussõjale 20. sajandi alguses ning heita pilk ajalukku läbi tagasivaate vähem või rohkem vanadele asjadele.

Mihkel Aitsam "Hiislari tütar" (Hea Lugu)Usuvõitlus meie õue all

Kronoloogiliselt korrektne on alustada ajast, mil meie esivanemad pidid võitlema mõisasulaste tule ja mõõgaga, vahel pühades hiiepaikadeski. Kriminaalromaanilikult värvika ülevaate tollest ajast annab kirjanik ja ajakirjanik Mihkel Aitsami (1877–1953) romaan „Hiislari tütar”, mis taasilmunud mullu sügisel, kuid antud algselt välja juba möödunud sajandi esimesel poolel.

Valdavalt Pärnumaal Vigala kandis toimuva tegevusega ro­maani üheks eripäraks on sel põhjusel omaaegne keel ja stiil, mis teose sisuga hästi haakub ning mida tänapäeval omamoodi värskendav lugeda. Sellega kaasnevad põiked ajalukku ning tolleaegsed fotod, mis kujundatud pisut teisiti kui tänapäeval harjunud oleme.

Esmakordselt 1940. aastal ilmunud lugu ise leiab aset 16. sa­jandi paiku ning keerleb ümber maausuliste pealiku, pühapaiga hoidja hiislar Lemmiku ja tema tütre Aasa, keda võõrusulised ühelt poolt vanemate pattude eest nuhelda ehk vahetuskauba ja mõjutusvahendina kasutada tahavad, teisalt jagub kaunile neiule nii pealetükkivaid ja vägivaldseid kosilasi kui ka korralikke kaitsjaid.

Paralleelse ja haakuva liinina rullub lahti ristiusu sisevõitlus, mille jalgu jääb maarahvas. Lobeda loo taustal, mis kord kiiremini, kord aeglasemalt kulgeb, tilgub lugejale teadmisi omaaegsest hierarhiast ja eluviisist, meenutades kohati pisut Vilde ajaloolisi romaane Tallinnas käinud Anija meestest või Mahtra sõjast.

„Hiislari tütar” on, küll ajalool põhinev, aga ikkagi ilukirjandus. Kindlama teabe lembesemad ajaloohuvilised leiavad rohkem huvipakkuvat tõenäoliselt Aitsami teisest, samuti hiljuti taas välja antud teosest, mis algse pealkirja „1905. aasta Läänemaal” asemel sai vahepeal tehtud filmi alusel uueks nimeks „Jõulud Vigalas”.

Alo Lõhmus "Priius, kallis anne" (Hea Lugu)Vaade Vabadussõja telkide taha

Tallinna ülikooli ajaloodoktorandi ja ajakirjaniku Alo Lõhmuse koostatud teos, mille alapealkirjaks on „Elu ja surm Vabadussõja kõige raskemal ajal” viib lugeja sellesse sõna-sõnalt. Paljuski seniavaldamata allikatel, kirjadel ja päevikukatketel põhinev lugu, mis jookseb oma (aja)kirjanduslikus ilus sujuvalt loetavana, on vaieldamatult vapustav, püüdes näidata läbi vahetult kogenute kirjelduste kätte ajaloo armutuma ja sõja süngema poole. Ja rebides seejuures kahe(tise)ks ka lugeja, kes ühelt poolt tahaks rõõmustada vendade võidu üle, kuid peab jääma vaoshoituks nii valus kui leinas, ja pisut piinlikkuseski.

„Priius, kallis anne” kirjeldab pikkade värvikate väljavõtete kaudu ilustamata seda, millele ajalootunnis pelgalt fakte tuupides ei mõelda ja millest ei räägita. Olgu näiteks toodud kohatine tohutu kaootilisus, mis valitses rindel, kasuaalsus kellegi elusaatuse määramisel, sisemässud või sõjasaak, nn soomuse võtmine. See on valusalt realistlik ajalooline ülevaade, mis annab sisu üha enam literatuurseks kuluvale väljendile „vennatapusõda“, mille taga aja edasi kulgedes enam tõelist valu ei aimatagi, paneb mõtlema, mida see tegelikult tähendas ja kui palju sõltus selles juhusest.

Siit võib leida kohutavaid kirjeldusi, mida inimmõistus tõrgub vastu võtmast (tapatalgutest Rakveres Palermo metsas või Tartu Krediitkassas); jõhkraid valearvestusi ja pöördumatuid eksimusi (omade vastu relva tõstnutelt). Aga ka ülimat vaprust (mida näitasid üles tule all raudteed parandanud sõjamehed), ning sõjaväljal ja -ajal kaaslaste vastu ilmutatud empaatiat ja usaldust (näiteks arst, kes peatas linnatänaval tundmatu sõduri ja viis ta oma koju, et anda rindel haavatute tarbeks üle kogu sidemetagavara).

Siin on pikalt juttu soomusrongidest ja nende ajaloolistest tegudest, Tartu vabastamisest, Narva vallutamisest ja tagasi võtmisest, Kuperjanovi pataljoni sünnist kuni juhi langemiseni Paju lahingus. Viimast paljuski Alice Kuperjanovi mälestuste kaudu. Just nendest koorub välja üks vääramatu tõde sõja kohta. Ühelt poolt nendib väejuhi kaasa sõja algupäevil esimesi hukkunud vaenlaste surnukehi nähes valusat tundmust, et ka nood on kellegi lapsed, keda emad-isad kusagil leinama jäävad. Nähes hiljem aga oma langenud sõdureid, keda väga hästi tundis, tõdeb kibedalt tõusvat kättemaksuhimu: „Kui sina ei hävita teda, hävitab tema sind.”

Õpilaste pataljon ja õpetajate rood

Naistest on selles teoses juttu enamgi. Olgu siinkohal mainitud eesliinil olnutest Soomusrongi-Mari ehk ainuke soomusrongis elanud naine; rindetagusesse tavaellu vaadatuna aga linnakoju jäänud pereema Lully, kes meest sõtta saates oli äkki ühelt poolt väikelastega nelja seina vahel vangis, kuid teisalt pidi võtma üle ka perepea rolli, ning sellega koos ainsa leivateenija ameti. Üks kahest pikast kirjavahetusest raamatu lõpuosas annab aimu sellest, mida ema säärasel juhul läbi ja üle elas – kuidas müüs, ise lagunenud jalavarjude tõttu paljajalu, majast voodilinad ja peegli, et hoida oma ja laste suu kõrvalt hinge sees eelkõige lehmal ja hobusel, kelle abil oli lootust teenida piskugi raha. (Ääremärkusena haakub sellega hästi kõrvalolevast, etnoloog Piret Õunapuu raamatust pärit lause: „Eestlane on ikka enne looma kui iseenda eest hoolitsenud.”)

Ikka ja jälle tulevad selles teoses sisse õpilased ja õpetajad, alustades ja lõpetades vapra Julius Kuperjanovi enesega. Vägisi väkke viidutest vabatahtlikult astunuteni. Oma rood oli kooliõpetajatest, oma pataljon koolipoistest. Oli õpetajaid, kes läksid ja tegid sõjaväelist karjääri; oli neid, kes püüdsid jätkata maarahva harimist, ent viidi vägisi. Oli õpilasi, kes läksid vabatahtlikult põnevust otsima; oli neid, kes läksid kõheldes ja keda sunniti tapma või saadeti eesliinile. Siin leidub mälestuskild, kuidas õppur sai hoobilt ohvitseriks, sest tal oli juhuslikult seljas vanema venna tagant näpatud munder. Leidub kild, kuidas koju jäänud ja õpetajaametit jätkata üritanu viidi kaasa kui väejooksik.

„Priius, kallis anne” heidab vääramatut valgust ka sellele, miks olid mõisad, koolid ja muud kultuursed hooned pärast vägede lahkumist lagastatud, ja alati mitte võõrvägede poolt – katsuge ette kujutada, et tütarlastegümnaasiumisse majutatakse ilma ettevalmistuse ja juhita üleöö kokku saanud hulk eri vanuses ja taustaga noori mehi, kellest paljud pole ehk varem kodust eemal viibinudki, aga janunevad seikluste järele.

Just noid seiklusi janunevaid noori mehi iseloomustab omakorda hästi teoses trükitud lause Jüri Kotsari 1919. aastal sõbrannale saadetud kirjast: „Kuid ma raiskan üleüldse vähe kuulisid – mina siis laskma ei hakka kui midagi ei näe, kelle poole lasen. Suurem jagu poisse on meil aga niisugused, kes just siis paugutada armastavad, kui vaenlast näha pole.” (lk 325) Nii nagu sõja kui tapatalgute mõttetust ja mõistusele mõjumist annavad hästi edasi tema sõnad: „Muidu elame kui sõjamehed kunagi – muutume varsti lammasteks, kelledel mõistuse tagavara just üleliiga ei ole. ” (lk 308)

Kott avamata kirju

Kilde ja killukesi, mis viivad mõtted uitama, on siin kamalutekaupa. Olgu või kellegi märgatud pildike, kuidas linnatänaval vedeles langenu kõrval kott ja palju avamata kirju. Kellele need olid saadetud? Kas mõni neist ka adressaadini jõudis? Või mälupilt teeserval lebavast tapetud taluperest või väikelastega emast – mille puhul jääb igavesti saladuseks: Kes? Kuidas? Miks? Kui paljud meist sõidavad Tallinna ja Tartu vahelist teed, tänapäevase kiirteekempluse keskel, mõeldes, mida see tee tegelikult aegade jooksul näinud on, sajand tagasi, vähemgi veel… kui palju on verd, mida vihm sealt maanteekraavi on uhtunud, ja mitte ainult liiklusõnnetustest. Ja mitte ainult see tee.

Võinuna heita pilku sellistele ääretult heitlikele oludele, milles sirgusid meie kõigi vanemad, vanavanemad või vanavanavanemad, ei saa sugugi imeks panna, et me rahvusena oleme kasvanud selliseks, sissepoole pöördunuks, omaette hoidvaks, kahtlustavaks, kinniseks ja usaldamatuks. See ei ole meie süü. See on hind, mida me oleme pidanud maksma oma vabaduse eest. Annaks jumal, et ei tuleks inflatsioon. Ilusat vabariigi aastapäeva!

Piret Õunapuu "101 vana aja asja" (Varrak)Ütle viis vana aja asja, mis esimesena pähe tuleb?

Just nii küsisin endalt, kui võtsin kätte kauaaegse ERM-i teaduri ja etnoloogi Piret Õunapuu koostatud teose „101 eesti vana aja asja”, mis on üks tõeliselt hariv rännak läbi aja.

Minul oli tulemuseks saapasulane, käsikivi, sirp, suga ja vokk. Kui veel poole raamatu peal arvasin, et olen oma valikuga alternatiivne, siis raamatu lõpus pidin tõdema, et esindan üsna peavoolu – 101 seast jäi leidmata vaid üks mainitu. Sõbra alateadvuses ärkasid küsimuse peale ellu aga hoopis leivalabidas, koot, villakraas, pesulaud ja võipütt, millest pole selles raamatus eraldi välja toodud ühtegi. Oleks põnev teada, kuidas teie valikuga läheb. Ja miks mitte teha koolitunnis just säärane äkk-küsitlus ning uurida raamatut seejärel järjepanu koos, lastes igaühel välja otsida ja ette lugeda just oma valiku või valides välja viis enimnimetatut.

Raamatu autor ütleb sissejuhatuses ka ise, et raamatusse minev valik ja selle kriteeriumid tekitasid erisugustes seltskondades põnevaid vaidlusi, mistõttu kõige selle seas, mis hõlmab asju sõrmkübarast rehepeksumasinani, pole sugugi ainult esemed, vaid ka objektid, tähtpäevad ja muud sellist, mis esindab vaimsemaid aspekte, nagu tuhkapoiss, Tõnn (majahaldjas), vanad armastuskirjad või vastlaliug.

Õunapuu kõrgteadmust illustreerib hästi see, et valik ei ole primitiivne (ader, raha või talu), vaid kohati laiendatud, näiteks harkader, kannaga raha ja korras talu. Pakutav spekter on väga lai, nii ajalises kui füüsilises mõttes. Siit võib leida kaerakile, kosjaviina ja kiviaia, aga ka kohvikannu, kalossid ja kiiktooli. Külakiigest ja kruupingist, suitsusaunast ja seinavaibast, verivorstist ja vanavarast kõnelemata. Igaühele pühendatud lehekülg. Huvitavamate leidude hulka kuuluvad näiteks pügalpulk, seppel ja klepper. Ja küllap on 101 seas vähemalt ükski, mis tõeliselt harivat tähelepanu äratab. Minu puhul oli see näiteks veimevakk, mille senine koht minu teadvuses kaasavara(kirstu)na langes müdinal mutta, kui selgus, et tegu on hoopis pruudilt pulmarahvale tehtavate kingitustega.

Tõsi, mõni valik, olgu toodud näiteks mustikas või tunnistus, vana aja asjana teevad pisut nõutuks, aga ju on selgi koostaja jaoks omad põhjused, mida lugeja ehk kohe läbi ei näe. Igal juhul tasub uurida, küllap leiab igaüks oma, aga ehk on vihjeks teistelegi, et näärikroon võib tekitada nostalgiat, piimakann ja pööning aga pakuvad parimat teksti ning kasukas ja vineerkohver lisavad ajaloolistele teadmistele mõne uue detaili, isegi kui tekst sümboolselt temaatikaga sama äkiliselt katkeb. Ka kosjaviina ei tasu peljata – tegelikult kõneleb see kogu kosjakombestikust. Muuseumilill aga avab sajanditaguse ajapildi, millest vast paljud tänapäeval enam suurt ei teagi.

Eriti kiiduväärt on, et enamik jutujuppe ei ole lihtsalt kuiv tekst, vaid sisaldab mõnd tillukest ajaloolist lugu, mis muudab kõnealuse eseme justkui elusaks ning moodustab samas sarjas varem ilmunud 101-le linnule, kirjandusteosele, ajaloosündmusele ja muule väärikalt põneva jätku.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!