Eriline-erilisem-erilisim

20. märts 2015 Kati Saara Vatmann lapsevanem - Kommenteeri artiklit

Viimase aja valitsused jätavad peagi troonile tungivale uuele mitmel elualal viletsuse – lammutatud-hävitatud piirivalve ja erivajadustega laste koolid vajavad otsekohe pärast valimisteatrit rahunemist ja eluterve pilguga ringi vaatamise järel taastamist. Kuni valimiste trikoovoorus puid ja maid kokku lubatakse, on meie valveta piir jumala hooleks ning eripedagoogid valmistuvad mornilt vaikides koolide sulgemise käsku täitma. Õiendada ei saa – riigikogu vahetumise käigus tõenäoliselt lahkuva ministri otsus on tehtud ja vastuhakk võib maksma minna koondamistasud. Teate küll, kuidas nende asjadega on …

Samas näen ümbruskonnas, kui väga on praegu vaja eriliste lastega tegelemiseks pädevaid pedagooge, klasse ja koole. Tuleneb see saastunud keskkonnast, toidulisanditest ja säilitusainetest või evolutsioonilistest vingerpussidest, aga erilistest erilisemaid on iga uue põlvkonna laste seas üha rohkem.

Piirivalve hävitamise tõttu Soome bussijuhiks ja algklassiõpetajaks lahkunud pere kirjeldab, et seal on igas koolis mitu eriliste klassi, mille juurde palgatud eripedagoogid saadavad teisema temperamendiga noori ka vahetunnis, sööklas – kõikjal. Eestis ei saanud lasteaias lapsevanemate tähelepanu nende võsukese iseärasustelegi juhtida, abi otsimisest rääkimata – üldine mentaliteet ei võimalda. Veel?

Kui tavakool on lapsele liig

Kõik me oleme erilised. Nihkes ajukeemia või geneetikaga laste seas on erilisemaid, kes vajavad nii emade-isade kui ka õpetajate erilist tähelepanu ja teadmisi. Ning erilisemad on olnud eraldi koolides, kus nad ei saa haiget, kus neid arendatakse professionaalselt ning nende vanematel ja õdedel-vendadel lastakse ka millelegi muule kui erilisimale elada.

Tavakoolides on erilisemate protsent iga aastaga üha suurem. Suure kooli paabelis ei joonistu protsessid ja põrkumised üldises kaoses nii selgelt välja kui väikese kooli soojas-sõbralikus peres. Küll aga kinnitab ühe Tallinna kombinaatkooli väikeklassi õpetaja, et ka tavaklasside lapsed tahaksid väikeklassi, sest see on kujunenud humaan-elitaarseks oaasiks.

Väikesed maakoolid nagu meil Valtus liigituvad elitaarseteks tulevikukoolideks. Ent neiski on lapsed, õpetajad ja lapsevanemad erilisematega hädas. Pidevad konfliktid ja korrarikkumine, väsinud ja keskendumatu lapse allumatus määrab kogu õpetajate aja nende taltsutamisele. Neile, kes tahaksid ja suudaksid õppida, ei jätku pärast kolmandat tundi enam õpetajate aega ega tähelepanu – suutlikkuse piirid ületanud lapsed ületavad ka kõik ülejäänud piirid.

Teised lapsed, õpetajad ja lapsevanemad saavad olukorda kurta vaid omavahel – rääkida saab sel teemal kõigiga peale erilisema lapse vanemate. Õnnetutele emadele-isadele on omane totaalne eitamine. Eripedagoogid kinnitavad, et nii nagu erilisemate klassidesse ja erilisimate koolidesse ei saa ühtki last vägisi saata, pole võimalik ka oma probleemi eitavat vanemat veenda.

Erilisemas lapses avalduks otsekui lapsevanema piinlik saladus – temas paistab välja miski soovimatu, mis on tema vanemates peidus. Sellest kõnelemine ja abi pakkumine võib lõppeda krahhiga.

Üks mu lähisõprus lõppes, kui külaliste seas olid korraga nii erilisem oma emaga kui ka eripedagoog oma perega. Erilisem väsis tunniga, nagu ikka. Läks agressiivseks, nagu ikka – ja tungis teistele lastele kallale, nagu ikka. Eripedagoog ütles emale tasakesi, et sellise diagnoosiga laps üle tunni hoogsalt mängida ei suuda, adrenaliini tekitavaid mänge ei talu, batuudil hüpata kategooriliselt ei tohi ning tal peaks olema õigesti valitud ja doseeritud ravimitega kergem. Ups! Ema oli otsekui teolt tabatud – teatas, et hoopis minul on diagnoos, mida eripedagoog ravida võiks, ning ütles mulle sõpruse üles. Nii sügav valu. Ja eitus, mis abi leidmise asemel on muutnud lapse koolis tülikiskuja ja ohuallikana paratamatult paariaks.

Sõpruse lõpp tõi teatud mõttes kergenduse – õpetajad ja lapsevanemad, kes seni selle erilisema lapse igapäevaste kakluste-hüsteeriate-äparduste tõttu minu poole pöördusid, kuna ema ei võtnud toru, taandusid. Minul polnud iga koolipäeva teiseks pooleks kõigiga tülli läinud, kõiki rünnanud, kontrolltöid ribadeks rebivat ja ulguvat last vaja koolist koju viia. Ema keelas tal minu autosse tulla. Seal ta nüüd päevast päeva kodu poole lentsib. Rusikad rullis, nägu üksildast kurba viha täis, teeperved pisaratega kastetud. Sest tavakool on talle ilmselgelt liig, erikoolid aga pannakse kinni.

Ikka kordame teiste vigu

Mu teine sõbratar juhendab suurlinna kombinaatkoolis väikeklassi, kuhu on koondatud keskendumisraskustega, hüperaktiivsed ja autislikud lapsed. Igaühel ses käputäies on erinev õppekava ja lähenemine – ning kuuldavasti peab riik ka selliseid eriklasse liigseks luksuseks, nii et ülimalt keerukale tööle keskendumise asemel peavad õpetajad muretsema, kas neil ikka lastakse kaduvväikese palga eest seda ränka, aga armastatud tööd teha. Või suletakse erilisemate laste väikeklassid koos erilisimate laste koolidega.

Õpetajate väitel kukkusid erikoolid-klassid maha ühest küljest sotsiaal- ja haridusministeeriumi omavahelise grillimise, teisalt võimatuse tõttu keskiga koostööd teha. Väikeklassidele hädasti vaja olnud raha kulutasid pealinna kesikud 350 000 pluss n määral oma valimiskampaaniale.

Mis argument see küll on: juba otsustati, kallis pidada, norm ja kõrvalekalded kokku panna, integreerida, assimileerida … No andke andeks! Niimoodi ei arene ega õpi ei kõrvuti kannatav erand ega reegel.

See on Inglismaal juba läbitud etapp – seal pandi ajalooliste kogemustega erikoolid eksikombel kinni – ja tehti taas lahti. Suurte kulude ja vigade tunnistamisega. Meil on ikka vaja teiste vigu korrata. Ning kui erilisimad lapsed surutakse lootusetult assimileeruma-integreeruma, on eripedagoogidel veel üks põhjus koos oma hinnalise haridusega Eestist lahkuda – mitte Soomedesse koristama, vaid erialatööle. Kuni Eestis saadakse aru, et erilisus tellib ka vastavad koolid, kus on tunnid ja päevad lühemad – et üleväsinud laps õppimise asemel ei laamendaks, nii et keegi ei õpi, vaid kõik tülitsevad. Lapsevanemate sõprused aga purunevad: sina sildistad ja solvad minu last – aga sinu laps ei lase minu lapsel normaalselt õppida ega areneda …

Mida enam on väikeses klassis või koolis erilisemaid, seda vähem tahetakse korraldada ühiseid pidusid-väljasõite – nende tulemuseks on kindlasti tagajärg. Milleks perepidusid ja piknikke korraldada, kui kogu raha eest nutta saavad garanteeritult nii pöördes erilised kui ka kõrvalkannatajad.

Ning laiemas plaanis on tagajärje nägu tulemus vaesuse ümberjagamisest tingitud. Meil on alatasustatud nii õpetajad ja teadlased kui ka kultuurirahvas ja loovisiksused, alamakstud ja ära käkerdatud on ka politsei ja piirivalve, kellega juhtunu liigub kursil enne-lammutame-siis-taastame-kangelaslikult. Mis on arukast käitumisest kordades kulukam. Selline kingitus siis peatselt pukki tõusvale uuele valitsusele. Meie arvel. Võtke heaks!

Mina ei oska nautida purunenud sõpruse järel jäänud tühja kohta, mida poleks tekkinud, kui erilisematel lastel oleksid sobivad ja jõukohased tingimused. Siis ei häbeneks vanemad üle võlliviskavaid võsukesi ega ründaks abistajat. Nii erilisemast kui ka tema emast on kahju. Endast ka. Kui aidata ei saa, tekib süütunne. Aitamiseks on arenenud ühiskonnas humaanne elukorraldus ja tööjaotus. Meie oleme riigiga tükkis veel erivajadusega abivajaja seisundis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!