Eesti teaduskeel paneb muretsema
Meie põhiseadus kinnitab, et Eesti riigikeel on eesti keel, kuid kui jälgida riigis aset leidvaid protsesse, siis seda riigikeelt jääb järjest vähemaks. Nõukogude ajal avaldati eesti keelele survet väljastpoolt ja paljudes valdkondades sai põhiliseks töö- ja suhtluskeeleks vene keel. Olgu niisuguste valdkondadena ära märgitud sõjandus, lennundus, raudtee- ja meretransport. Pärast riigikeeleseaduse vastuvõtmist tuli nendes valdkondades hakata kõigepealt eesti keelt arendama, sest terminoloogia oli jäänud suuresti sõjaeelsele tasemele.
Nüüd, kus oleme elanud ligemale veerand sajandit iseseisvas riigis, puudub meil otsene väline surve siseriiklikult võõrkeelt kasutada, kuid mitmesugustel kaalutlustel on seda tehtud vabatahtlikult seaduste või omaalgatuse korras, kusjuures vene keele asemel etendab järjest suuremat osa inglise keel. Näeme seda tänavareklaamis, Eesti lauluvõistluse ingliskeelsete lauludena, õppeasutustes ingliskeelse õppe järjest laialdasemas kasutuselevõtus, riigieelarvest teadusraha taotlemises inglise keeles, värske näitena peab seaduse alusel Eesti lendur lennujuhiga Eestimaal suhtlema inglise keeles, seda loetelu võib veelgi pikendada. Ühe mitte-eestlase selgituse kohaselt on taoline nähtus tingitud asjaolust, et Eesti omariikluse ajalugu on liialt lühike ja läbi sajandite on harjutud kummardama võõrast võimu ja keelt. Sellest põlvest põlve edasi kantud harjumusest ei ole paljud suutnud veel vabaneda.
Järgnevalt peatun põhjalikumalt ühel kitsal valdkonnal – teadusel. Nagu juba märgitud, tuleb Eesti riigieelarvest teadusraha taotleda mitte eesti, vaid inglise keeles. Väga paljud uurimistööde aruanded kirjutatakse inglise keeles, sest viidatav teaduskirjandus on ingliskeelne. Siseriiklikus teaduse hindamise süsteemis on ingliskeelne artikkel oluliselt suurema kaaluga kui eestikeelne. Ja ega eestikeelsete teadusartiklite avaldamiseks olegi erilisi võimalusi. Kuna teadustöö on suures plaanis ingliskeelne, on teadustööl põhinevad doktoritööd enamasti ingliskeelsed. Ingliskeelsetel doktoritöödel on küll enamasti eestikeelne tiitelleht koos pealkirjaga ja paarileheküljeline eestikeelne kokkuvõte, kuid kui tutvuda nende eestikeelsete osadega, torkab sageli silma armetu eesti keel. Osa teadlasi suisa häbeneb neid eestikeelseid pealkirju ja kokkuvõtteid. Niisuguse olukorra tekkimisele on aidanud kaasa järjest laieneva ingliskeelse bakalaureuse-, magistri ja doktoriõppe rakendamine, millega pole kaasnenud eesti keele erialaterminoloogia areng. Oleme jõudnud teaduses ja hariduses eesti keelega kohati analoogsesse olukorda, nagu oli Nõukogude ajal mitme valdkonnaga.
Mida ette võtta?
Eestis tuleb hakata välja andma eestikeelset ajakirja või kogumike seeriat, kus on võimalik avaldada kirjutisi teadustööst, sh doktoritööst. Niisugustel väljaannetel oleks kaks eesmärki: need soodustaks eestikeelse teaduskeele arengut ja oleks meie ettevõtjatele hea infoallikas Eestis tehtavate teadusuuringute kohta. Valitseb meil ju teaduse ja ühiskonna teiste valdkondade vahel suur lõhe.
Loomulikult kerkib küsimus, kes peaks niisuguse väljaande korraldamisega tegelema. Näen siin ühte kahest võimalikust organisatsioonist: esiteks haridus- ja teadusministeeriumi süsteemis olev teadusagentuur ja teiseks Eesti teaduste akadeemia.
Võiks kaaluda ka järgmist varianti: kui teadlasele eraldati riigieelarvest teadusteema rahastamiseks raha, peab tal rahastamisperioodi lõpuks olema ilmunud eestikeelne teemat käsitlev artikkel, muidu uut rahastamistaotlust vastu ei võeta. Analoogselt doktoritöö kaitsmiseks peaks olema ilmunud vähemalt üks eestikeelne artikkel. Ega keegi teine eesti keelt ja teadusterminoloogiat arendama tule, seda peame tegema ikka ise.