Soome 2

Olla üks Valdur Liivi poistest on nagu olla üks Wikmani poistest

6. mai 2015 Hannes Võrno - Kommenteeri artiklit

„Valdur Liiv oli minu meelest inimene, kes sarnaselt Lennart Meriga suhtles ja ajas asju nendega, kelle silmad olid tema omadega ühel kõrgusel. Mina õppisin Valdur Liivilt, et kui vajad arstiabi, tuleb minna arsti juurde, kui hingeabi, näiteks kirikuõpetaja juurde,” meenutab Hannes Võrno kooliaegset näiteringi juhendajat, keda peab üheks olulisemaks inimeseks oma elus.

„Valdur Liiv on väga karismaatiline isiksus. Noor, õrnas eas inimene alles õpib karismat märkama. Aastaid hiljem näed, et see, mis tundub kellegi puhul liigse agaruse, liigse emotsionaalsuse või isegi liigse südamlikkusena, on karisma,” iseloomustab Hannes Võrno pildil olevat meest. Foto: Heino Köss / Virumaa Muuseumide kogu

Oma esimest kohtumist Valdur Liiviga mäletan eredalt. Olin siis 5. või 6. klassis. Kaks väga toredat klassiõde käisid Rakvere kultuurimajas näiteringis (Rakvere noorte teatristuudios – toim), mille juhendaja oli Valdur Liiv. Ühel päeval kutsusid need tüdrukud ka mind truppi. Valdur Liiv tahtis tulla välja uue näidendiga, milleks oli Moskva dramaturgi Aleksander Hmeliku „Ta pöörleb siiski”, ning vaja läks rohkem lapsi, kui trupis parasjagu oli.

Pidin tund või pool enne proovi algust Valdur Liiviga kokku saama, nii-öelda katseteks. Liiv on väga hea teatriharidusega, Moskvas GITIS-e lõpetanud. Ju tal oli oma metoodika, kuidas truppi lapsi valida. Pidin kõigepealt raamatust teksti lugema. Teost küll ei mäleta, sest närv oli väga sees. Mul tuli ka etüüdi teha, siis hakkasid teised juba kogunema. Küll see oli piinlik ja ebamugav – eks mängi „vanade kalade” ees, kes istuvad, jalg üle põlve, tindipotti ja porgandit. Aga Valdur Liiv ütles: väga tore, mis sa arvad, kui mängiksid niisuguses etenduses naasugust poissi.

Valdur Liiv ei olnud pedagoog, aga pean teda kindlasti enda õpetajaks. Kas pedagoogitöö oleks talle sobinud? Muidugi, aga võib-olla oleks õpetajaamet koolis olnud tema jaoks keerukas. Arvan, et Valdur Liivil polnud sügavat huvi tegeleda koolibürokraatiaga ning Makarenko ja Suhhomlinski teemadega. Ta oli tol ajal väga laia haardega mees ja aktiivne kultuurivedur. 80. aastate Virumaa kultuurielu edendamisel – kontserdid, näitused, külalisetendused ja nii edasi – tegi Valdur Liiv tohutu töö ja selle eest peaksid Virumaa inimesed olema talle väga tänulikud. Ka vabariiklik kooliteatrite festival on tema lapsuke.

Valdur Liiv on väga karismaatiline isiksus. Noor, õrnas eas inimene alles õpib karismat märkama. Aastaid hiljem näed, et see, mis tundub kellegi puhul liigse agaruse, liigse emotsionaalsuse või isegi liigse südamlikkusena, on karisma. Minagi sain Valdur Liivi karismast hiljem aru.

Valdur Liiv õpetas mulle selgeks väga olulise asja: lapsed on pisikesed täiskasvanud. Neilt on palju õppida ning neisse tuleb suhtuda nagu endaga võrdsetesse, erinevalt ninnu-nännu õpetajatest, keda ma õnneks pole eriti kohanud. Valdur Liiv suhtus meisse kui võrdsetesse. Ta andis andeks selle, mis tulenes meie noorusest ja uljusest, ja tegi alati märkuse, kui nägi, et on tarvis juhtida meie tähelepanu – kui miski ei olnud väärikas või mingi arusaam polnud õige. Ta ei näidanud näpuga, et nii on õige ja nii vale, nii on inetu ja nii ilus, vaid oskas väga peenelt juhtida meid õigesse rööpasse.

Valdur Liiv oli inimene, keda me usaldasime. Ta teadis täpselt, millest me omavahel võime rääkida, millised on meie omavahelised suhted ja pahed. Keegi tegi võib-olla juba salaja suitsu, keegi võttis väljasõitudel natuke napsi. Aga me teadsime, et ei tohi Valdur Liivile häbi teha ja selle vastuseks ei kitu ta meie vanematele ära, millised me oleme väljaspool kooli. See oli väga suur usalduse märk. Tänu sellele õppisime mina ja kõik minu kaaslased selgeks, et kusagil on alati piirid. Kui sa nendes püsid, oled sa usaldusväärne, ja Valdur Liiv oli seda. Seepärast oli ta meile ülioluline inimene.

Mäletan üht kõnekat vahejuhtumit. Käisime Haapsalus esinemas. Õhtul läksime trupiga vaatama „Valge daami” etendust. Ma ei tea, mis kurat meile sisse läks, aga mina ja veel kaks sõpra hankisime vahepeal kuskilt pudeli viina ja jõime selle kolme peale ära. Valdur Liiv sai meie seisukorrast juba kaugelt aru, ükskõik kuidas me püüdsime seda varjata. Ta ütles lihtsalt: „Minge bussi.”

Niikaua kui teised vaatasid „Valget daami”, magasime meie ennast kaineks. Kõige suurem hirm oli muidugi, et ta kaebab vanematele ära, aga see jäi meie vahele. Vestlus, mis ta meiega bussi ukse juures pidas, ei lähe mul aga kunagi meelest. See oli meestevaheline jutt, nagu isal ja poegadel. Ei mingit itsitamist ega kärkimist, vaid konkreetne ja rahulik: „Poisid …” Ja me saime väga täpselt aru, kus me mööda panime.

Ma ei oska kirjeldada, et ta oleks kunagi vihane olnud, ta ei kärkinud meiega iialgi, aga paaril korral nägin, et ta oli väga pettunud ja õnnetu. Täiskasvanuna tahad pakkuda lastele parimat, mida suudad, ja kui sa näed, et need kadjakad ei oska seda hinnata ja vastu võtta, vaid teevad sigadusi, siis, jah, mäletan paari korda, kui Valdur oli nördinud.

Olime trupiga ringreisil, kui suri Valduri isa. Mäletan senimaani hetke, kui saime teada, et Valdur Liivil on peres raske sündmus. Me kõik mõtlesime, mis nüüd saab. Sest lapse jaoks tähendab see, kui kellelgi on isa surnud, midagi katastroofilist. Sa kujutad kohe ette oma isa, ennast … Mäletan, kuidas Valdur meid, lapsi, säästis, ta ei löristanud oma leina meie kaela, vaid jäi tugevaks nii oma pere kui ka meie jaoks. See on tagantjärele mõeldes üks õppetunde. Kui ma oma isa kaotasin, siis mõtlesin selle peale.

Valdur Liiv tegi meie, noortega, väga palju asju nii, et alles aastaid hiljem jõudis kohale tõdemus, milline inimene ta oli siis, kui meie olime „kutsikad”. Mul on alles kõik raamatud, mis Valdur Liiv kinkis. Ükskõik, kas lõpetasin siis Rakvere lastemuusikakooli, 7. või 8. klassi, või oli mul mõni esinemine. Kuigi Valduril ei olnud sellega otseselt pistmist, pidas ta oma õpilasi meeles ka nende muudel elutähistel. Ta tuli kohale, kinkis raamatu ja surus kätt.

Ma ei oska vastata küsimusele, mis oleks olnud teisiti, kui minu elus poleks olnud lapsepõlves sellist meest nagu Valdur Liiv. Võib-olla oleks olnud keegi teine, võib-olla oleks kõik olnud teistmoodi, aga ma ütlen alati uhkuse ja rõõmutundega südames, et olen üks Valdur Liivi poistest. See on nagu olla üks Wikmani poistest.

 


Mida kooliteatris käimine õpilasele annab?

Julgen rääkida ka nende kunagiste laste eest, kellest on saanud minu põlvkonna väga ägedad näitlejad. Nad käisid teatristuudiotes Eesti eri linnades: Tallinnas, Haapsalus, Pärnus, Rakveres, Kuressaares … See ei olnud lihtsalt kooli näitering, vaid selge ja süstemaatiline õpetamine, mis on teater, kultuur, esinemiskunst. Sellest põlvkonnast on kasvanud terve plejaad suurepäraseid teatriinimesi: Ene-Liis Semper, Tarvo Krall, Tamur Tohver, Riho Rosberg … Võikski jääda ette lugema inimesi, kes on praeguse Eesti teatri koorekiht.

See on nende ju­hen­dajate ühine võit. Nende panus on suur. Ma ei ütleks, et suunamisel, sest me kõik ei jäänud teatri juurde, aga ühe üliolulise eesmärgi täitsid nad kindlasti. Seda olen üritanud anda edasi ka oma poistele – oskust kuulata ja vaadata.

Kui inimene paneb oma lapse muusikakooli, siis peab ta õppima ise pillimängu kuulama. Laps viiulikastiga ei tohiks olla aksessuaar, millega mööda linna laiata, kuigi ise muusikat ei armasta. Kui panen lapse muusikakooli, käin temaga igal nädalal kontserdil. Kui panen lapse kunstiringi, siis käin temaga pühapäeviti näitusel.

Ma õpin ise ja õpetan last, et muusika tegemise puhul on väga oluline ka oskus muusikat kuulata. Kui tegelen maalimisega, siis on mulle vajalik ka oskus näitustel käia, näha ja hinnata.

Ja veel – kes on korragi inimeste ees esinenud, olgu näidendis või kõnega, sel ei jää telefon teatris sisselülitatuks. Ma tean, mida tähendab olla laval ja mida tähendab olla saalis. Austan inimest, kes mulle esineb, pilli mängib või on maalinud pildi näitusel. Mulle ei pruugi see maal meeldida, aga see ei tähenda, et pilt oleks vilets.

 


Kolmemehest võib saada hea õpetaja

Arvan, et õpetaja kutsumus ei eelda ilmtingimata väga head õppeedukust. Mõnest koerust täis kolmemehest võiks saada väga hea meesõpetaja, aga oma hinnetele ja koolis kogetavale elupagasile tuginedes ei hakka ta õpetajaametile isegi mõtlema. Talle tehakse kool vastumeelseks hinnangutega, mis antakse tema tööle ükskõik kas hinnete või märkustena. See tekitab olukorra, kus inimesed võõranduvad juba lapsena koolist ja õpetajaametist. Sellest on väga kahju.

Mõlemad minu poisid käisid Tallinnas Vanalinna hariduskolleegiumis. Võin olla kellegi meelest tagurlane, aga pean sealset koolisüsteemi väga heaks põhjusel, et poisid ja tüdrukud õpivad eraldi klassides. Seetõttu ei teki olukorda, kus poistel kaob õppimise isu, kuna nad näevad, et tüdrukutel läheb niikuinii libedamalt ja nad saavad nagunii paremaid hindeid. Neil tekib pigem kutsikakarja efekt, omavaheline väike heitlus, kes on parem.

On imetlusväärne näha, et tänapäeva noorte seas ei ole popp olla rumal. Kiidan väga õpetajaid, sest nad on suutnud teha õppimise populaarseks ja seetõttu on praegused õpilased kraad õppimishimulisemad ja kangemad pürgijad kui meie omal ajal.

 

Hannes Võrno jutu kirjutas üles Meeli Parijõgi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!