Töö- või looveestlus?

8. mai 2015 Jürgen Rooste kirjanik - 1 Kommentaar

Kui mitmes riigis – nt Soome – on õpetajatel kohutuslik kontaktiväline aasta, st aastake, kus nad peavad end arendama, leidma miskit, mida juurde õppida, reisima jne, kaotamata seejuures sissetulekut … siis Eestis nimetaksime seda vist liigseks luksuseks. Et on kallis, kole kallis ja me oleme liiga vaesed, et seda endale lubada.

Kuigi ma mõtlen, kas me pole mitte liiga vaesed, et lubada endale … viletsamat kooli ja stressis, ületöötanud, üleväsinud õpetajaid? See tulususeasi ajab mind alati närvi, mu arusaam tulust on täiesti teine …

Majanduses on ju enamasti nii, et pikaajalised hästi planeeritud investeeringud hakkavad lõpuks ka paremini tagasi tooma. Kui tahame majandust kasutada tsivilisatsiooni, inimkultuuri metafoorina, ühe olulise kirjelduskeelena, siis saame seda muidugi teha, see on imelihtne. Majanduse keel ja mõistestik suudab kirjeldada inimsuhtluse põhivorme, aga me ei tohi unustada, et see on kõigest keel, arenenud metafoorika, kujutlusviis, mitte aga „reaalsus”.

Niisiis, paljudele meeldib mõte, et riiki tuleb hallata nagu firmat (aga me teame, et suurt jagu firmasid ei hallata loovalt ja „jätkusuutlikult”, „heaperemehelikult”, seega peaks riik olema ikkagi … ideaalfirma, et me kogu rahvaga ei mängiks?). Igasugune kulutuste minimeerimine ja optimeerimine on sageli ettevõtte lühiajaliste eesmärkide – nt kriisiaja üleelamise – teenistuses. Noh, ilmselge on, et koolides jääb lapsi vähemaks ning õpetajaskond on üsna vana – nende palkadega ei „osta” ambitsioonikamat tööjõudu turult kokku. Ja firma allesjäämine ohverduste kaudu teenib muidugi ka pikema sihiga huve.

Muide, see pole alati see üks asi, mida õpetaja saab anda, eks. Mõni on nii range ja nõudlik ja samas loova selgitamisandega, et me mäletame eluotsa ta õppeaine nüansse. Teine ei vii meid kuigi sügavale ainesse, aga annab mingi inimliku, humanistliku pulsi ellu kaasa. Kolmas on joviaalne, õpetab hoidmist, kamraadlust, elulusti. St ka õpetajate andetüübid on erinevad.

Nagu inimestel ühiskonnas üldse. Ja see ongi võib-olla Eesti üks suurem sisim hõõrumine praegu, sest anne planeerida, majandada, kasu teenida, raha hallata ja „luua” on väärtussüsteemis kõrgemal nt andest maailma vaikselt kõrvalt vaadelda, inimesi inspireerida, teravdatud kriitikameelega mõelda või … Muidugi on needki anded kõik kombineeritavad, aga tänane väärtusmaailm kipub eelistama toda üht inimomaduste plokki. Mis kuulub vabaturumajanduse ja eduühiskonna mudeli juurde.

Samas: kui investeerida nüüd mingitesse teistesse väärtustesse, nt mitte kaotada maakoole ja väikeste paikade vaimseid/füüsilisi keskusi, vaid restruktureerida nii, et lapsed saaksid ka tillukestes kogukondades õppida (rändõpetajad, e-õpe, ainelaagrid jne) – siis võib see pikaajaliselt luua meile avatuma ja intelligentsema ühiskonna. See oleks vastupidine samm kõige lihtsamale kärpimis- ja kasumimõttele.

Sest ka soov, et kõik allutatakse samale massõppele – olgu üldhariduskoolides või ülikoolides – on teatud liiki väärtuste ja põhimõtete pealesurumine kõigile, ühetaolistamine. Aga kas ühetaolisi inimesi-väärtusi-põhimõtteid on meil vaja? Kas selles ei peitu eeldus autoritaarse ühiskonna tekkeks?

Et üksik peaks end nii või teisiti allutama ühiskonna soovidele ja vajadustele? No aga nii on see ju niikuinii, kogu olemine – lasteaiast, koolist, ravisüsteemist, maksudest alates – on ikka kompromiss ja enese painutamine, mõned erand­inimesed seisavad sellest väljaspool. Üksiku hundina või paariana või heidikuna või vabamehena või röövlina või …

Aga selle nii ehk naa domineeriva-kujundava süsteemi sees on just väikesel ühiskonnal-kogukonnal võimalik sallida noid loovuse eri tüüpe, eri liiki andeid. Mis pikas perspektiivis tooks ühiskonnale ka otsest kasu, kui tahta nõnda utilitaarselt mõelda.

Tööeestlus ja looveestlus ei peaks olema põhimõttelised vastandid. See, et oma edumudeli säilitamise nimel on väikesed huvigrupid meile müünud oma väärtussüsteemi nüüdseks edukalt juba pea veerand sajandit, on ka majandusajaloos vaid üks väike etapp, mil pole määratud kesta. Aga seda, mis asemele saab, kui sidrunipigistamine iseendal silmast vett välja hakkab võtma, peaks juba praegu planeerima. Lühiajalised efektid, lühiajaline kasu, lühiajaline edulugu on olnud me mootorid. Aga see lühike aeg hakkab otsa saama …


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Töö- või looveestlus?”

  1. Anu Sepp ütleb:

    Lp. Jürgen Rooste,

    kommentaari korras, et asi oleks õige: Soome õpetajatel sellist KOHUSTUST ei ole, küll aga on selline VÕIMALUS.

    Parimad soovid,

    Anu Sepp,
    kasvatusteaduste doktor,
    EMTA/ Helsingi Ülikool

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!