Informaatikaõpe koolis – kas ja kuidas õpetada?

5. juuni 2015 Eno Tõnisson, TÜ informaatika lektor; Külli Kori, TÜ haridustehnoloogia keskuse nooremteadur - 2 kommentaari

Infotehnoloogia on seotud väga erinevate eluvaldkondadega ja inimene puutub sellega teadlikult või teadmata sageli kokku. Et valdkond on väga mitmekesine ja muutub pidevalt, tekib paratamatult küsimus, kuidas haridussüsteem peaks IT-d käsitlema. Mida saab ja tuleb koolis õpetada? Milliseid valikuid võimaldada? Kas panna rõhku olemasolevate vahendite mõistlikule kasutamisele ja või keskenduda uute vahendite loomise võimalustele?

Need ja paljud keerulisemadki küsimused ootavad vastust, sest nõudlus IT-oskustega inimeste järele aina kasvab. Uuringute kohaselt võib Euroopa Liit aastaks 2020 vajada juurde pool miljonit kuni miljon IT-töötajat, samal ajal kui IT-erialal kõrghariduse saajate arv väheneb juba 2006. aastast.

Just informaatika õpetamine koolis annab noortele infotehnoloogilise mõtteviisi ja kujundab digipädevuse, toetades innovatsiooni loomist kõigis eluvaldkondades ja pannes aluse noore võimalikule IT-karjäärile. Seetõttu viis Tartu ülikool koostöös Tallinna tehnikaülikooli, infotehnoloogia kolledži, Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu ning teiste partneritega läbi uuringu, mis analüüsis arvutiõpet koolides ja aitas formuleerida soovitusi, kuidas laste IT-arengut parimal võimalikul moel toetada.

IT-tudengeid palju, lõpetajaid vähe

Esmapilgul võib tunduda, et IT-tuden­geid on Eestis päris palju – kokku oli eelmisel sügisel kõrgkoolidesse infotehnoloogiaga seotud erialadele astujaid umbes 800. Näiteks Tartu ülikoolis on informaatika sisseastujate poolest üks ülikooli suuremaid erialasid, Tallinna tehnikaülikoolis ja Eesti infotehnoloogia kolledžis on selle valdkonna tudengeid veelgi rohkem kui Tartus.

Juba sisseastunute puhul on aga tähtis, kui edukalt nende õpingud sujuvad ja lõppevad. Välja langetakse nendelt erialadelt paraku väga palju – juba esimesel õppeaastal kukub Eesti ülikoolide IT-õppest välja iga kolmas tudeng. Et ülikooliõpingud on aga tihedalt seotud koolis varem toimuvaga, uurisime, kuidas on koolis korraldatud informaatika õpetamine ning mil moel seda tõhustada.

Igas koolis omamoodi

Kui räägime informaatikaõppest koolis, siis paistab silma suur mitmekesisus. Olukorra teeb segaseks see, et riiklikud õppekavad ei näe kohustuslikku arvutiõpetuse või infomaatikatundi ette. Põhikooli riiklikus õppekavas on valikainena küll välja pakutud informaatika ja gümnaasiumis valikkursustena rakenduste loomise ja programmeerimise alused, mehhatroonika ja robootika või arvuti kasutamine uurimistöös, ent tegelikkuses on koolidel vabadus ise otsustada, millises vormis infotehnoloogiat õpetada, ning seda vabadust nad ka kasutavad. Taseme ühtlustamiseks ei eksisteeri neis ainetes ka tasemetöid ega üldlevinud õppematerjale.

Vähemalt 85% põhikoolides on arvutiõpetuse või informaatika aine, ent erineb näiteks see, millistes klassides seda õpetatakse. Nii on koole, kus arvutiõpetust või informaatikat antakse praktiliselt kõigis klassides, samas on ka koole, kus ainet õpetatakse teatud klassides või ainult ühes konkreetses, nt 3. klassis.

Gümnaasiumides lisavad mitmekesisust õppesuunad, mis sisaldavad valikkursuste komplekte. Info­tehnoloogia või reaalteaduste suunal on IT-ga seotud aineid mõistagi rohkem kui humanitaaridel või loodussuundades. Gümnaasiumid on üsna agarad enda loodud kursusi välja pakkuma – vaid alla poole õpetatavatest kursustest lähtuvad riikliku õppekava soovitustest.

Kui väga eri tüüpi ja sisuga ainetele lisada fakt, et õpetajatel on erinev ettevalmistus ja nad ei ole ise sageli kõrgkoolis informaatikaõpetajaks õppinud, siis läheb pilt veel kirjumaks. Näiteks programmeerimise õppeained on sageli õpetaja nägu, õpetatakse tosinat programmeerimiskeelt ja seda õpetaja enda koostatud õppematerjali alusel.

Arvutiteaduse suund koolidesse

Üldiselt võib koolide informaatikaõppes eristada kolme suunda: arvutiteaduste suund tegeleb programmeerimise ja robootikaga, tavakasutaja suund on keskendunud tekstide, tabelite ja esitluste kokkupanemise oskustele ning teiste õppeainete suund seostub õpiprogrammide kasutamisega. Nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklikus õppekavas tuuakse välja digipädevus, mis tähendab eelkõige igapäevaelus digivahendite kasutamist. Samuti toetab tavakasutaja suunda põhikooli informaatika valikaine ainekava.

Selleks aga, et tekitada noortes huvi IT-ga seotud karjääri vastu, on oluline hoopis arvutiteaduse suund. Õnneks puutuvad mõned lapsed programmeerimise ja robootikaga kokku juba algklassides, kooliväliselt või huvi­alaringis – mullu ja tänavu ülikooli IT-erialadele sisse astunud tudengitest olid programmeerimisega varem kokku puutunud ligi pooled.

Näiteks on SA Vaata Maailma algatatud IT-huviringide projektis „NutiLabor” viimase kolme aasta jooksul erasektori toel osalenud üle 2600 lapse. Umbes 700 õpilast on osalenud Tartu ülikooli programmeerimiskursustel, väga tähtis roll on ka olümpiaadidel ja võistlustel, nagu „ProgeTiigri” konkurss, „First Lego League”, „Robomiku” jt.

Andekaid tuleb suunata

Teised lapsed aga jäävad sellistest võimalustest kõrvale, kuna kool ei paku vastavaid ainetunde ega huviringe ning lapsevanemad ei julgusta arvutit põhjalikumalt kasutama. Nii satuvad ülikoolipinki kõrvuti need, kellel on juba teatud pädevus, ja need, kellel puudub igasugune varasem kontakt IT-ga. Meie uuring näitas, et programmeerimiskogemus annab kõrgkoolis esimesel õppeaastal selge eelise – paremad hinded ja hõlpsama edasijõudmise. IT-tudengid olid üksmeelel, et parim viis enne ülikoolis informaatikaõpingute alustamist programmeerimise kogemust saada on gümnaasiumi informaatikatund.

Seetõttu julgustame koole leidma võimalusi IT ja programmeerimise ning süsteemse mõtlemise õpetamiseks, sest kvaliteetne IT-õpe peaks tänapäeva muutuvas maailmas jõudma kõigi noorteni – ka nendeni, kes ei otsusta IT-karjääri kasuks. Kui aga tõesti vajalikke õpetajaid või vahendeid ei leidu, tuleks andekad õpilased suunata mujale, näiteks kõrgkoolide juures pakutavatele kursustele.

IT-koolitused õpetajatele

Õpilaste huvi infotehnoloogia vastu aitaks kasvatada ka see, kui kool toetaks ja osaleks IT-d populariseerivatel võistlustel ja võtaks vastu koolikülastusi. Õnneks muutub näiteks robootika Eesti laste seas aina populaarsemaks – rahvusvahelise „First Lego League” võistluse Eesti poolfinaalides osales märtsis enda ehitatud ja programmeeritud legorobotitega 500 ja finaalis 350 õpilast vanuses 9–16. Eesti on sel võistlusel osalejate arvu poolest suisa neljas riik, kui võtta aluseks osalejate suhe rahvaarvu.

Lisaks vastavate tundide loomisele ning õppetöövälise huvitegevuse korraldamisele peaksid koolid väärtustama ka IT-õpetajate täienduskoolitusi. Neil on võimalik osaleda näiteks ülikoolide korraldatavatel kursusel, „ProgeTiigri” projektis, „Programmeerimine huviringis (Scratch)” ja „Programmeerimine huviringis (Python)” koolitustel, kus õpitut saab oma tundides edukalt rakendada.

Nutiseadmed tundidesse

Samuti peaksid IT-koolitustel praegusest julgemalt osalema teiste ainete õpetajad, et infotehnoloogiavahendeid rohkem ka ainetundides, näiteks matemaatikatunnis kasutada. Sageli on õpilastel oma nutiseadmed, mida võiks laialdaselt kasutada pea igas tunnis, suurendamaks õpilaste isetegemist ja huvi IT õppimise vastu. Paraku kasutatakse seda võimalust vähe ning probleemiks on ka vaba interneti puudumine koolis. Seega tuleb üle vaadata koolide reeglid ja suunata vahendeid vabavõrgu arendusse ning nutiseadmete soetamisse õpilastele, kel endal seadet pole.

Need on vaid mõned soovitused, mida põhikoolides ja gümnaasiumides muuta, et saaksime anda oma lastele koolist kaasa piisava digipädevuse elus hakkama saamiseks ning vajalikud alustalad potentsiaalseks karjääriks IT vallas neile, kellel selleks huvi ja eeldused.

Mis saab Eesti IT-haridusest?

Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli, infotehnoloogia kolledži, Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu uuringu põhjal välja töötatud soovituste ja edasiste sammudega saab põhjalikumalt tutvuma tulla 8. juunil Tallinnas rahvusraamatukogus peetavale konverentsile „Mis saab Eesti IT-haridusest?”.


2 kommentaari teemale “Informaatikaõpe koolis – kas ja kuidas õpetada?”

  1. […] Tõnisson, E. (5.06.2015). Informaatikaõpe koolis – kas ja kuidas õpetada? Kasutatud(9.06, 2015), loetud aadressilt https://opleht.ee/23475-informaatikaope-koolis-kas-ja-kuidas-opetada/ […]

  2. […] Informaatikaõpe koolis – kas ja kuidas õpetada? 5. juuni 2015 Eno Tõnisson, TÜ informaatika lektor; Külli Kori, TÜ haridustehnoloogia keskuse nooremteadur  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!