„Reis ümber maailma” kooli eri

5. juuni 2015 Ede Schank Tamkivi ajakirjanik - 4 kommentaari

Eestis on viimasel ajal palju juttu talentide koju ja riiki meelitamisest. Suur ja n-ö ametlik narratiiv jutustab avatud riigist, mis ootab töökäsi ja ajusid, eriti neid, kes on varem Eestist ära kolinud. Paraku selgub toredate algatuste, nagu näiteks „Work in Estonia” puhul ootamatu kitsaskoht: töö kõrvalt eluks hädavajalik abivõrgustik – koolid, lasteaiad jms – on nõrk. Isegi Eestis sündinud, kuid siit mõnda aega eemal elanud lapsed ei näi mahtuvat kodumaistesse koolidesse. Võib-olla suutis programm „Talendid koju” tuua kodukamarale tagasi vaid 27 kõrgelt haritud noort seepärast, et nad ei näe omakorda oma laste koolitamiseks siin piisavalt võimalusi?

Alles hiljuti arutleti ka ETV saates „Vabariigi kodanikud” selle üle, kas riik peaks maksma erakoolidele tegevustoetust võrdsena riigikoolidega, ning jõuti lõpuks välja laiema tõdemuseni, et eelkõige tuleb koolivõrku korrastada. Olen päri saates Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri suust kõlanud mõttega, et haridusteemale peab lähenema eelkõige „vajaduspõhiselt”, kuigi riik võiks erivajadustena näha lisaks alumisele ka ülemist otsa. Ehk teisisõnu, kui lapsevanem soovib midagi ebatavalist, siis maksab ta selle vahe ise kinni. Kuid seejuures peab igal lapsel olema põhiseadusest tulenev õigus haridusele ehk Rocca al Mare kooli juhi Rein Rebase sõnu kasutades „saada maksumaksjana vastu ka teenust”.

Arutelu selle üle, mis on baasteenus ja mis erisus, kajastab hästi ka minu enda muret, mida võivad jagada sajad välismaal veedetud aja järel Eestisse tagasi pöörduvad pered: kas koolid, olgu era- või munitsipaalomandis, on üldse valmis lapsi vastu võtma? Kui laps ei astu esimesse klassi, kuhu vastuvõtuks tehakse tavaliselt katseid, siis milline vastuvõtuvorm on rahva väljavoolu pärast muretsevas Eestis vanemate elitaarne kapriis või mis väärib lahendamist osana põhiteenusest? Kas oleks väga keeruline teha nii, et ka eesti.ee riigiportaalis oleks peale „Esimesse klassi astumise” valida ka võimalus siseneda koolisüsteemi mõnest kõrgemast klassist?

Meie perel on uude koolikeskkonda sisenemise kogemusi nüüd kolme aasta jooksul juba kaks: suunaga Eestist välja ja nüüd tagasi Eestisse. See meenutab veidi lauamängu „Reis ümber maailma” versiooni haridusmaastikul, kus täringuga topeltkuue veeretamisel võib saada mitu sammu edasi, kuid kehva kombinatsiooni korral võid jääda vahele või kukkuda hoopis algusesse tagasi.

Ajal, mil üha rohkem inimesi valib endale elu- ja töökoha mõnes teises riigis, peaks ka Eesti ametnikud ja muud teenusepakkujad kriitilise pilguga üle vaatama kohad, mis võiks olla oluliseks argumendiks kojujäämisel või siia naasmisel. Kooli- ja lasteaiakohtade kättesaadavus on sellise valiku tegemisel sageli otsustava tähtsusega. Et aidata teisi sarnases olukorras peresid ja anda praktikast sündinud tagasisidet eri tasandil ametnikele ja koolijuhtidele, panen alljärgnevalt kirja oma kogemuse ja katsun teha selle põhjal mõned ettepanekud.

2012: eestlastest immigrandid Californias

Ükski mu kolmest lapsest pole seni veel käinud koolis Eestis. Kaks vanemat alustasid oma kooliteed USA läänerannikul.

Laste kooli saamiseks tuleb Palo Altos esitada avaldus kohalikule koolipiirkonnale, mille analoog Eestis on munitsipaalne haridusamet. Palo Alto Unified School Districti haldusesse kuulub 12 algkooli, kolm põhikooli ja kaks keskkooli, mille seast määravad nad elukoha järgi 12 500 lapsele lähima, st nende arvates parima kooli. Kui kodule lähim kool lapsevanematele ei sobi, võib panna lapse kallisse erakooli või kolida piirkonda, mille koolil on riigi edetabelites (mis sünnivad riiklike tasemetööde tulemuste ja mitme muu komponendi põhjal) parem koht. Tasuta avalike koolide kvaliteedivahe peegeldub seejuures selgelt eri linnaosade kinnisvara rendi- ja müügihinnas. Paremasse kooli saamiseks lapse tuttava korterisse sissekirjutamine ei tule kõne allagi, sest pistelisi kontrolle tehakse sageli ja vajadusel pead olema valmis oma reaalset elukohta tõestama näiteks elektri- või muid kommunaalarveid esitades.

Lastel koolis keelebarjääri ei tekkinud, sest kuu ajaga said nad hädapärase keele suhu ning kõikides siinsetes koolides ollakse teisest keelekeskkonnast tulnute järeleaitamisega harjunud. Teisisõnu, inglise keelest erinevat emakeelt – Californias kõlab kõige sagedamini hispaania keel – ei peeta erivajaduseks, vaid haridussüsteemi arvesse võetavaks osaks.

Protsessi kõige tüütumad osad olid eri maailmajagude vahel mitte päris ühilduvad vaktsineerimisplaanid (näiteks peavad kõik koolilapsed läbima kohustusliku tuberkuloositesti, hoolimata tõigast, et Euroopas selle haiguse vastu vaktsineeritakse, samas nõutakse USA-s tuulerõugete vaktsiini) ja igale e-eestlasele kiviaegsena tunduv paberite postitamine-faksimine.

Klassis on kuni 24 õpilast ja peale klassiõpetaja veel kuni kaks abiõpetajat, lisaks käivad tundides, väljasõitudel ning paljudel hariduslikel koolivälistel üritustel vabatahtlikkuse alusel abiks lapsevanemad. Siinse koolisüsteemi eripäradest olen varem kirjutanud nii Õpetajate Lehes kui ka mullu ilmunud raamatu „Minu California” peatükis „Tagasi Ameerikas”.

Lihtne oleks siinkohal öelda, et on kohatu võrrelda vaest Eestit ja rikast Ameerikat. Tegelikult on munitsipaalkoolid suurtest numbritest hoolimata ka siinses mõistes alarahastatud. Lõppeva kooliaasta eelarve tuludeks oli piirkonnas planeeritud 184,6 miljonit ja kuludeks 185,6 miljonit dollarit. Suurem osa koolipiirkonna eelarvest tuleb kohalikust kinnisvaramaksust, 7,6% osariigilt ning vaid 1,8% föderaalkaukast. Kuigi absoluutarvude võrdlemine on ilmselt mõttetu, kulub kogu Eesti üldharidusele sel aastal 97 miljonit eurot.

Samas lunivad valdavalt pool sajandit tagasi ehitatud majades tegutsevad munitsipaalkoolid pidevalt lapsevanematelt annetusi, et maksta abiõpetajatele palka ja soetada tundideks vajalikud pliiatsid-paberid. Kuigi see on kohati piinlik ja tüütu, tundub rahaga toetamine ka õiglane. Esiteks küsitakse seda otse ja avalikult. Teiseks saabki laps kord aastas tehtud „vabatahtliku” annetuse eest kõik koolitööks vajalikud vahendid koolist ja iga kunstitund ei tähenda eraldi raha korjamist pintslite-värvi jaoks. Sisuliselt ei pea vanemad peale koolikoti ise õpilasele enam midagi soetama.

2015: eestlastest immigrandid Eestis

Sel aastal Eestisse naastes peaks olema selge, et 3. ja 1. klassi juba läbinud lapsed ei lange lauamängul „Tere, kool!” tagasi algusesse, vaid võiksid saada oma kunagiste lasteaiakaaslastega sama joone peale. Samas on minu mure lapsevanemana pakkuda lastele võimalikult sujuvat üleminekut emakeelekeskkonda, nii et omandatud kakskeelsus jääks alles ning väidetavalt oluliselt kõrgemate ja karmimate nõudmistega Eesti koolisüsteem ei võtaks neilt õppimis- ja avastamislusti.

Riigiportaalis pakutavate avalike teenuste seas piirduvad kõik haridusvalikud esimesse klassi astumisega. Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehe alajaotuse „Eestlased välismaal” peatükis „Tagasipöördumine Eestisse” on järgmine julgustav lõik:

„Tagasipöördumine võib keerukam olla siis, kui ära on oldud pikemat aega või kui laps alustas kooliteed välismaal. Kõikide koolivaliku küsimuste üle tuleks kõigepealt nõu pidada kohaliku omavalitsusega, kes aitab valida lapsele kooli. Seejärel saab lapsevanem juba kooliga läbi rääkida ja kokku leppida, millises klassis laps õppima hakkab.”

Nii saatsingi, niipea kui meie kolimisplaanid selged, täpselt pool aastat enne järgmise õppeaasta algust kirja oma koduvalla haridusnõunikule. Kirjeldasin olukorda ja küsisin, kas meie kodule lähimas koolis võiks lastele kohti olla. Kuue aasta jooksul, mil olen olnud sellesse valda sisse kirjutatud, st sinna on laekunud minu maksutulu, oli see mul teine kord omavalitsusega suhelda; kolm aastat tagasi küsisin luba oma aiast paar kuivanud kaske maha võtta ning sain valla keskkonnanõunikult ametliku kinnituse klausliga teostada asendusistutus. Kusagil valla sporditee ääres kasvavad nüüd minu kulu ja kirjadega istutatud dekoratiivõunapuud. Mul on selle üle hea meel. Aga kuidas täidab vald oma kohustust oma elanike ees?

Valla vastusest sain teada, et kohalikku kooli koha saamiseks pean kontakteeruma otse kooliga, „kuna nemad komplekteerivad klasse ning teavad kõige täpsemalt, kas ja millises klassis on vabu kohti”.

Elukohajärgseks kooliks olevat meil aga hoopis kool, mis asub Tallinna linnas ja meie kodust oluliselt kaugemal. „Aga Teil on õigus valida neile ka ükskõik milline teine kool. Seda juhul, kui selles koolis on vabu kohti ja saate ise kooliga kokkuleppele,” lõpetas vallaametnik lootust andval toonil.

Tutvusin meie kodualeviku põhikooli kodulehega, kust sain endale üllatuseks teada, et tegu on erakooliga, mida haldab OÜ, mille omanik on vald. Ausalt öelda tundub väga imelik skeem, kus valla oma kool poeb erakooli sildi taha, mis tähendab minu arusaamist mööda seda, et ta saab soovijaid oma suva järgi valida, samas, kui „joone alla jäävate” laste mahutamiseks ostab vald teenust naaberomavalitsuselt.

Kirjutasin põhikooli direktorile. Tema vastus oli järgmine: „Tänan, et tunnete huvi meie koolis õppimise vastu! Praeguse seisuga nendes klassides vabu kohti ei ole. Lähima kooli ja koolikohtade võimaluste osas palun pöörduge valla haridusnõuniku poole” (lisatud sama inimese nimi, kes soovitas mul pöörduda otse kooli).

Surnud ring. Kirjutasin nüüd teise erakooli, kust sain samasuguse napi vastuse, et kohti pole, aga avalduse täitmisel pannakse lapsed ootenimekirja. Kuidas sellised pimedad nimekirjad aga toimivad, st kuidas saan teada, kas ja millal mu lapsed seal reaalselt ülespoole nihkuvad, jääb mulle selgusetuks. Osta aprillis lotopilet septembriks tundub natuke liiga ebakindel kombinatsioon oma laste tuleviku kindlustamiseks.

Kui valla pakutav lahendus asuks Tallinnas, vaataksin äärelinna kombinaatkooli asemel, mis asub näiteks riigieksamite tulemuste järgi reastatud koolide edetabeli tagumises otsas, pigem juba koole, mis paraku asuvad kõik tiheda liiklusega kesklinnas. Kui sinna töises mõttes asja pole, tundub asjatu linnasüdamesse trügida.

Olles ise kesklinna „eliitkooli” vilistlane, ei meenuta ma oma kooliaega just helge nostalgiaga. Koolis käimiseks pidin iga päev sõitma maha ligi sada kilomeetrit, mis, tõsi küll, tollal ei tundunudki nii hirmus katsumus, sest olin juba põhikoolist saadik harjunud hommikuti rongiga kooli sõitma „kõigest” kümne kilomeetri kaugusel asuvasse maakonnakeskusesse. Ometi näeksin parema meelega oma lapsi sisustamas neid kahte tundi päevast millegi huvitavama ja arendavamaga kui loksumine ühistranspordis.

Füüsilisest asukohast olulisem tegur on aga õhustik. Tagantjärele olen veendunud, et häid hindeid ja korrektset käitumist esikohale seadnud koolis tambiti maha loomingulisus ja teistest erinemine. Eliitkoolide spetsialiseerumine tundub palju olulisem gümnaasiumiosas, mil mu lapsed loodetavasti teevad juba ise oma huvidest lähtuvad valikud. Aga algkoolis tahaks leida neile vähem konkurentsile ja pingele orienteeritud koolipere.

Olen kõrvalt jälginud oma sõprade igakevadist ahastamist, kuidas lapsed käisid küll aasta aega lasteaia kõrvalt hoolega eelkoolis, kuid kõigi kuue kesklinnakooli (G6!) katsetel jäid ikka napilt joone alla, sest tegid etteütluses kaks viga (mis siis, et õigekirja hakatakse õppima alles sealsamas esimeses klassis, kuhu katseid tehakse). Tegime enda jaoks ammu selgeks, et kui me millalgi Eestisse tagasi läheme, siis selle drillimise ja grillimisega kaasa ei lähe. Liiati veel võtta märtsis nädal aega koolist vabaks, et sõita 8700 kilomeetri kaugusele koolikatsetele? Mis siis, kui laps jääb haigeks või on tal just sel päeval paha tuju?

Lahendused

Kõigi nende avalike ja erakoolide kadalipu järel jõudsime kolm aastat tagasi Tallinnas avatud Euroopa kooli juurde (Tallinn European School ehk TES). Kooli põhikirja punkt 2.1.4. ütleb selges (inglise) keeles, et kooli saavad avalduse esitada „Eesti kodakondsusega lapsed, kes on õppinud välismaal Euroopa kooli süsteemis või mõnes teises rahvusvahelises koolis vähemalt kaks aastat, kuna nende vanemate töökoht nõudis hariduse saamist teises riigis”.

Haridusministeeriumi loodud sihtasutuse Innove hallatav erakool kõnetas meid ka seetõttu, et loetleb teiste oluliste punktidena oma missioonina tolerantsuse, koostöö, kommunikatsiooni ja teistest hoolimise kasvatamist (sellal, kui mitmed kesklinna koolid nimetavad oma põhiväärtustena eelkõige ajalugu ning vaimset ja füüsilist arengut). Loomulikult on meie jaoks esmatähtis, et lapsed saaksid võimalikult sujuvalt liikuda seniselt ingliskeelselt õppelt emakeele juurde. Samuti ei peaks nad klassikursust kordama, mis neil vanuse poolest Eesti süsteemi üle minnes justkui kohustuslik oleks.

Tundus, et olime leidnud esialgu lootusetuna tundunud olukorras sobiva lahenduse. Kaugeltki mitte ideaalse, sest kool asuks meie kodust üsna kaugel ning koolitee veniks senisest mitu korda pikemaks. Samuti tuleb koolis maksta päris kopsakat õppemaksu.

Täitsime ettenähtud kuupäevaks kõik paberid ära ning jäime vastust ootama. Aeg venis ja venis. Kooli väga abivalmis ja vabandav kollektiiv andis mõista, et otsus seisab haridusministeeriumi taga, kelle ametnike arvates ei peaks TES järgmisest õppeaastast enam eesti perede lapsi vastu võtma, olgu nad Eestist kuitahes kaua või kaugel eemal elanud. Lõpuks tuli meile teade, et lapsed on „tingimuslikult vastu võetud”, st vahetult enne kooli algust, augustis, tuleb läbida veel keeletestid. Keda või miks see ministeeriumis, mis ise on kooli loonud põhikirjaga, mis lubab vastu võtta ka välismaal elanud Eesti kodanikke, häiris, me seni teada pole saanudki.

Mida nende kahe kogemuse võrdlusest õppida?

Kui ma olen oma olukorda sõpradele-tuttavatele kirjeldanud, on paljud siiralt kaasa tundnud ning mitmed soovitanud rääkida selle või tolle kooli hoolekogu esimehe, direktori, omanikuga. Aga on ka küsitud: „Miks sa üldse eeldad, et asjad peavad lihtsalt käima?”

Mind hämmastab selline küsimus. Ma küsiks vastu, miks peaks vaikimisi eeldama, et asjad käivad keeruliselt. Loomulikult puudub mul illusioon, et teisest riigist tulles peab Eesti minu perekonda avasüli tervitama. Aga kuna maailma ühest otsast teise kolimine on niigi raske, oleks minu arvates siiski iseenesestmõistetav, et elementaarse põhiõiguse ehk hariduse saamise korraldus on selge ja läbipaistev. Ma olen üritanud meelega mitte „kasutada ära tutvusi”, vaid üritada valge lehena tulla ja teha kõike kirjapandud reeglite järgi.

Siinkohal teen mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas eemal viibinud lastega perede elu tulevikus Eestis lihtsamaks teha.

Ütleme selgelt välja, kas pärast esimest klassi elukohajärgsesse kooli astumine on garanteeritud tasuta hariduse osa või eksklusiivne tasuline erivajadus. Loodetavasti siiski esimene, sest teisel juhul võib paljude perede jaoks Eestisse naasmine osutuda võimatuks.

Standardiseerime kooli poole pealt sisenemist: avalduse vorm, tähtajad jne. Tänane „arutage asja omavalitsusega” ei toimi, kuna ka heasoovlikel ametnikel ei ole eripäraste olukordade lahendamise kogemust ega jõudu. Liiga lihtsalt on tulemuseks „rääkige hoopis kellegi teisega” kirjade lõputu ring.

Samas oleks siiski tore, kui selles standardiseeritud algusega protsessis oleks võimalik inimesega rääkida, et leida mõistmist ja julgustust, et keegi hoolib ja lahendus leitakse. Sagedane vastus „kohti ei ole, aga minge täitke veel vorme” on emotsionaalselt hoolimatu. Miks peaks neid vorme täitma, kui kohti ei ole? Või ikkagi on? Kes otsustab?  Millal? Oleks lihtne ja inimlik, et keegi leiaks aega ja tahtmist seda veidigi lahti seletada.

Koolide täitumuse planeerimisel võiksid omavalitsused planeerida ka väikese puhvri juhuks, kui mõni mujale kolinud laps naaseb. Kui on peresid, kes kolivad ära, leidub ilmselt ka peresid, kes kolivad tagasi või asuvad elama Eestisse. Varem „vabanenud” kohale tagasi ilmuv laps ei tohiks olla täielik üllatus – küsimus ei ole nimeliste kohtade kinnihoidmises, vaid lihtsalt statistikas. Äkki arvestaks näiteks, et 1–5% „radarilt kadunud” lastest võib mis tahes aastal jälle välja ilmuda?

Ilmselt ei oleks ajutiselt Eestist ära viibivatel vanematel midagi selle vastu, et hoida oma laste välismaal toimuva õppe kohta märget ka mõnes Eesti registris, kui neilt seda infot palutaks ja see annaks mingi eelise tulevikus Eesti kooli ümber vormistamisel.

Mida rohkem eesti lapsi leiab tee tagasi Eestisse, seda suurem on n-ö tavakoolide pedagoogide kokkupuude mitmete keelte, kultuuride ja haridussüsteemidega. See eeldab õpetajatelt ilmselt teatavat lisatööd ettevalmistamisel, kuid huvitavate eestikeelsete õppematerjalidega internetis saaks enne kooli tutvuda ka lapsed ja ettevalmistustööd seeläbi sujuvamaks muuta.

Kuigi Eestimaa nurkades avatakse peamiselt lapsevanemate õhinapõhisel eestvedamisel ikka ja jälle pisikesi era- (eri)koole ning Kalamaja avatud kooli idee baasil plaanitakse tervet Eestit katvat nüüdisaegseid vajadusi arvestavat koolivõrgustikku, on aastal 2015 ilmselt kõige kindlam variant kolida Tallinna või Tartu kesklinna ja hoida hinge kinni, et piirkonnakoolina langeb loosiõnn mõnele „heale” koolile. Kui aga lisaks haridusele hindad teisigi väärtusi, nagu võimalus elada vaiksemas ja looduslähedasemas piirkonnas linnast väljas, siis muutuvad valikud juba oluliselt kitsamaks. Sellistes valikukohtades ei konkureeri tänases maailmas enam ühikud vald või linn, vaid laiemad mõisted.

Loodetavasti oleme Eestis ühel meelel selles, et Eesti peaks ootama koju iga väikest eestlast, mitte ainult kesklinnalapsi.


4 kommentaari teemale “„Reis ümber maailma” kooli eri”

  1. Kelly ütleb:

    Tuttav, oi kui tuttav on see lugu. Ning tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et proua Eda tuli inglisekeelsest keskkonnast sisuliselt Tallinna. See on naasjatele elu esitatud kombinatsioonidest veel kõige lihtsam! (Sest inglise keelt õpitakse vist küll igas Eesti koolis ning Tallinn on siiski suurem linn rohkemate valikutega.)
    Nüüd tulevad mul hirmujudinad peale, sest minu lapsed oskavad inglise keelt vast paremal juhul nii A2/B1 tasemel (või väiksemad üldse mitte – pole lihtsalt kokkupuudet veel elu pakkunud) ning elama tahkasin asuda Tallinnast veel kaugemale. “Rääkige kellegi teisega” suhtumine on aga *niii* tuttav. Minul on lihtsalt väike soov leida oma lastele sobiv kool ja klass, aga minult küsitakse – millisesse klassi te ta panna tahate? Ja ma tõesti ei tea seda, arutlema teemal pole aga keegi valmis. Ainult mujale ja minema suunama.
    Senine elu on olnud isegi võõrkeeles asju ajades täpes!

  2. Elin ütleb:

    Meie pere on täpselt sama probleemi eest hetkel. Viibisime töö tõttu Eestist eemal 4 aastat, kuid lahkusime Eestist kindla teadmisega, et saabume siia paari aasta pärast tagasi. Seda sai Eestist lahkudes ka lasteaias teatatud, sooviga saada nooremale lapsele tagasi tulles samasse lasteaeda kohta. Nüüd sama probleem artikli autoriga ning meie koolivalikul sai otsustatud erakooli kasuks ka seetõttu, kuna võrreldes munitsipaalkooliga oli juhtkond valmis meiega võimalusi läbi arutama ja kohta pakkuma. Kuid veelgi hullem lugu on meil lasteaiaga, sest kodukoha lähedasse lasteaaeda pole 5a lapsel Tartus võimalik kohta saada. Ainus koht, mida pakuti jääb linna teise otsa, mis on nii kodust kui ka töökohtadest eemal, kuigi laps on olnud alates sünnist kodukoha lasteaia järjekorras. Olen nõus autoriga, et Eestis peaks sisse arvestama võimaluse Eestisse tagasi pöörduvate lastega, et neil oleks võimalik saada elukohajärgsessesse kooli-lasteaeda. Ei usu, et samasse vanusegruppi kuuluvaid lapsi tuleb ühte kooli aastast tagasi hulgim. Ka meie pere jaoks on hetkel olnud laste kooli-lasteaia kohtade leidmine Eestisse tagasipöördumise juures kõige ebameeldivam ja raskem ülesanne.

  3. tiina ütleb:

    Minul on väga positiivne kogemus Viimsi kooliga, olime Eestis eemal olnud 6-7 a (Austraalias) kui otsustasime môneks ajaks tagasi tulla. Laps eesti keelt rääkis tavalise kônekeel tasem. Samamoodi vald soovitas otse kooliva suhelda, kool palus augusti lôpus kohale tulla, kohtusime ôpetajaga ning 1/9 läks laps kooli, samasse klassi oma eakaaslastega (3kl). Palusime ôpetajal eesti keele suhtes natuke leebem olla, ning ingl keele asemel lisa eestikeele tunde anda. Oktoobri vaheajaks oli laps täiesti sissse harjunud, ôppis 4-5tele ja oli väga rahul. Klassijuhataja oli väga tore seega väga positiivne kogemus. Hetkel on laps tagasi Austraalia koolis kuid kindel plaan keskkoolis taas Eestisse tulla.

  4. M-L ütleb:

    Aasta on 2020. Olukord on isegi hullem. Euroopa kool ka enam eriti ei ole abivalmis. Muudest erakoolidest rääkimata. Mis siis teha? Laps on nüüd ilma koolikohata ja varsti on Oktoober.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!