Ulf Stark: Kirjaniku esimene raamat ei tohi olla (liiga) hea

Kirjandusfestivalil Head Read oli võimalik kohtuda kolme välismaise lasteraamatute autoriga: Ulf Starki, Ulf Nilssoni ning Edward van de Vendeliga, kelle kõigi teosed viimasel ajal ka eesti lasteni jõudnud on. Rootsi lastekirjanik Ulf Stark jutustas prantsuse lütseumi, Westholmi gümnaasiumi ja Vanalinna hariduskolleegiumi õpilastele oma lugusid nagu ehtne muinasjutuvestja ja vastas ka Õpetajate Lehe küsimustele.

Mainisite oma esinemisel, et teie lemmikkirjanikud on – nagu ka paljudel eestlastel – Tove Jansson ja Astrid Lindgren. Milles seisneb nende fenomen?

Nad on alati lapse poolel. Kui nemad oma kirjanikukarjääri alustasid, koosnesid raamatud põhiliselt sellest, mida tohib ja mida mitte – neis kõlas täiskasvanu hääl. Lasteraamatu keel oli kunstlik – nagu täiskasvanu räägiks lastega. Need kaks autorit võtsid last väga tõsiselt. Kuigi näiteks Tove Janssonil on mõned raamatud pigem täiskasvanutele mõeldud, on tema raamatud head ettelugemiseks. Praegu soositakse ise vara lugema hakkamist – ettelugemine hakkab kaduma. Minu arvates on ettelugemine tore nii lapsele kui ka vanemale. Eriti keerukamate tekstide puhul, mida lapsed ise lugeda ei saa.

Teie raamatud on üldiselt väga realistlikud, aga oma viimases (eesti keelde tõlgitud) raamatus („Helin ja Suur Mõtleja”) olete sisse toonud fantaasiamaailma. Miks lapsed seda vajavad?

Ma ei ole küll kursis, kui palju neid on eesti keelde tõlgitud, aga võib öelda, et osa neist ongi sümbolistlik ja osa fantastika. Raamatud, mis põhinevad minu lapsepõlvel, on ju lugeja jaoks ka fantastika – nemad pole seda kogenud. „Helini ja Suure Mõtleja” kohta öeldakse, et see pole ju Ulf Starki raamat – aga minu meelest on teema sama, mida ma käsitlen teistes raamatutes. Omal moel on see palju realistlikum kui teised mu raamatud, sest minu eesmärk seda kirjutades oli peegeldada tarbimisühiskonda, mis on kõikjal meie ümber. Perfektsed kehad … Õuduslood, mille peale naerdakse, sest seda ei ole kunagi juhtunud – see on ju seesama, mismoodi praegu lõbutsetakse laupäeva õhtuti õudusfilme vaadates. Ükskord kodus pikutades võtsin kätte Astrid Lindgreni „Karlssoni Katuselt”, mis on ka puhas fantastika – see on võib-olla selle taustaks. Fantaasia on noortele aluseks, et nad saaksid luua midagi täiesti uut.

Millised on Rootsis probleemid laste ja lugemisega?

Praegu on aktuaalne loetud teksti mõistmise teema. PISA testist on tulnud välja, et loetud teksti mõistmine on tunduvalt halvenenud. Osaliselt on põhjus immigrantides – ühes ja samas koolis võib käia lapsi 70 rahvusest. Ka keeleõpe võib siis muutuda keeruliseks. Eriti kui sisserändajad elavad eraldi linnajagudes ja nende vanemad ei räägi rootsi keelt.

Ma kuulun Lesrörelse [Lugemisühing – M. K] ühingusse, mille abil käivad kirjanikud palju koolides esinemas. Probleem on see, et paljud lapsevanemad ei käi oma lastega sellistes „raamatulossides” nagu see siin [Rahva Raamatu Viru keskuse pood – M. K.] Me küsime, kuidas peaks siis raamat lapseni jõudma? Oleme kümme aastat teinud koostööd McDonaldsiga, nende väikeste mänguasjade asemel on lapsed saanud raamatu, mille valib välja Rootsi tuntuim lastekirjanduse kriitik. Need on olnud väga populaarsed. Populaarsemad kui mänguasjad. Alguses arutleti palju selle üle, miks peaks seda tegema. Nüüdseks oleme jaganud laiali kuus miljonit raamatut. Nende seas on olnud ka minu „Vilista mulle, Johanna”. See on olnud võimalus anda uuesti välja vanu raamatuid, tutvustada Põhjamaade lastekirjandust. Kui koolides käin, näen neid raamatuid kõikjal.

Rootsis ilmub aastas 2600 lasteraamatut ja pool neist on tõlked. Sellest 80% Inglise või Ameerika algupärand. Asi on anglosaksi kirjanduse poole kaldu. Kõike seda juhib kirjastuste kasusaamise tahe.

Probleeme on vist ka nn poliitilise korrektsusega raamatutes. Näiteks Astrid Lindgreni (kuri)kuulus neegrikuningas jne.

On olnud intensiivne arutelu selle üle, kuidas raamatutes mustanahalisi kajastada, see puudutab ka illustratsioone. Meil on üsna sõjakad mustanahaliste organisatsioonid. Arvan, et tänapäeval kirjutataksegi neist asjust teisiti. Ei kujutata mustanahalisi rumalate pärismaalastena. Aga ma ei pea õigeks muuta asju raamatus, mis on varem ilmavalgust näinud – tollal nähti asju teisiti, laps võiks seda näha ja mõista. Raamatus peaks saama kirjeldada maailma vabalt, nii, nagu seda nähakse. Lapsed peavad raamatu kaudu mõistma, mis on õige, mis vale. Alati on ohtlik, kui nn Vanem Vend otsustab, kuidas on õige. Kahjuks tundub mulle, Venemaal kipub see aeg tagasi tulema. Ka Ameerika Ühendriikides on soovitatud muuta „Tom Sawyerit ja Huckleberry Finni”, sest seal tegutsevad samuti mustanahalised.

Milline on Rootsis õpetaja staatus?

Õpetaja staatus on madalam, kui oli varem. Võib-olla on see seotud meie natuke liiga vaba pedagoogikaga. Õpetajast on saanud keegi, kes käib klassis ringi ja kiikab, mida lapsed teevad. Õpetaja pole enam see, kes õpetab. Näiteks Soomes on õpetaja autoriteet palju kõrgem.

Õpetajate Leht tänab abiks olnud rootsi-eesti tõlki Kaja Sakki.

—

Mida rääkis Ulf Stark eesti koolilastele

Foto: Anu Kehman (ELK)

Endast

Minu nimi on natuke nagu indiaani nimi: Stark tähendab rootsi keeles tugev ja Ulf tähendab hunt.

Lapsepõlvest

Üks hallipäine onu – Sigmund Freud – on öelnud, et kõik, mis sa teed lapsepõlves, on sulle oluline ka täiskasvanuna. Kui ma kirjutama hakkasin, tundus alguses, et mul ei ole oma lapsepõlvest midagi meeles. Siis hakkas vähehaaval tulema. /…/ Me elasime vanadekodu lähedal – oli inimesi, kes eksisid ära ja sattusid meie maja juurde. /…/ Aga näiteks mu vennal on hoopis teistsugused mälestused kui minul.

Kõik inimesed, kellega me elus kokku puutume, jätavad meisse oma jälje. Minu jaoks on endiselt olulised minu ema ja isa, kes on juba ammu surnud. Vahel on tunne, et praegu on mul isaga palju lihtsam rääkida, et ta saab must palju paremini aru.

Kirjanikest

Minu lemmikkirjanik on Tove Jansson. /…/ Ja oleks Pipi – kui ta oleks raamatuid kirjutanud –, seega siis Pipi autor Astrid Lindgren. Pipi on muide sündinud samal ajal kui mina ise – 1945. aastal. Paar korda õnnestus mul Astrid Lindgreniga ka kohtuda. Astrid Lingren andis mulle üle ühe auhinna. Ta küsis minult mu vanemate kohta ja kui ma ütlesin, et nad on surnud, ütles ta, et võib mulle emaks olla. Ma olen katsunud olla talle hea laps.

Kirjutamisest

Kui ma koolis käisin, olin ma vasakukäeline, aga mind sunniti kirjutama parema käega – seega oli kirjutamine minu jaoks väga raske.

Ma alustasin kirjutamist, kui olin 19 – see esimene raamat oli muide üsna halb. Aga samas on hea alustada kirjutamist halbadest raamatutest. Siis saab minna ülespoole. Oleks ju halb, kui esimene raamat oleks väga hea ja järgmised aina halvemad.

Raamatut kirjutades on kasulik kirjutatud teksti aeg-ajalt kõva häälega ette lugeda. Kiri pole ainult kirjutatud tekst, vaid ka kõla ja toon, mis lugedes ilmnevad. Tavaliselt kutsun ma kuulama meie koera Mårrani, kellel on siis luba lesida minu töötoas sohval ja kuulata, kui ma ette loen.

Tõlkimisest

Maailm oleks palju vaesem paik, kui ei oleks tõlkijaid, kes lasevad raamatutel maailmas ringi rännata. Minu abikaasa on tõlkija – sageli kuulen tema toast, kuidas ta kirub ja vannub, kui peab mõnda sõna ümber panema. Ta vannub soome keeles – siis ei saa meie koer sellest aru.

Raamatutest

Minu arvates ei pea raamatud olema ainult lõbusad. Ja pole üldse halb, kui raamatut lugedes pisarad silma tulevad, sest kurbus on üks paljudest tunnetest, mida me tunneme.

Oma raamatutest

Mulle on oma raamatutest kõige lähedasem „Vilista mulle, Johanna”. Rootsi televisioon on teinud sellest filmi, mida näidatakse juba 21 aastat igal jõuluõhtul.

Oma uuest raamatust

See on üks üsna imelik raamat. Selle peategelane on Helin, 10–12-aastane tüdruk, kellele ei meeldi üldse matemaatika. Kui ma väike olin, siis mulle ka ei meeldinud, aga mu isale meeldis väga. Helin püüab lahendada matemaatikaülesannet, mis tal üldse välja ei tule. Aga seda ta ka ei taha, et isa appi tuleks. Lõpuks saab ta nii vihaseks, et rebib õpiku katki, läheb oma tuppa ja paneb ukse kinni. Helini isa ütleb, et mõnikord lahenevad matemaatikaülesanded iseenesest uneajal. Mõnikord on võib-olla teilgi nii, et kõige paremad mõtted tulevad öösel või hommikul. Palju kõige paremaid avastusi on maailmas tehtud uneajal. Äkki peaks ka koolis olema voodid? (Saalist kostab üksmeelne „Jaaaaa!”.)

Oma kõige uuemast raamatust

Parajasti on mul pooleli raamat, mis räägib loomadest, keda olemas ei ole.

—

Ulf Starki raamatuid

• „Täitsapoiss”
• „Võidumees”
• „Vilista mulle, Johanna”
• „Väike ja tugev”
• „Helin ja Suur Mõtleja”

—

Ulf Nilsson

Sarnaselt nimekaimuga andis Ulf Nilsson, kelle sulest on eesti lasteni jõudnud „Hüvasti, härra Muffin”, „Vanaema raha” ja „Maailma parim esineja”, lastekirjanduse keskuses mõista, et kõik tema raamatud on pärit lapsepõlvest.

„Mul on täiskasvanud tütar Mimmi. Kui mu tütar oli väike, oli tal merisiga nimega Nasse. Ükskord jäi Nasse väga haigeks … Nii et tegelikult on härra Muffini õige nimi Nasse,” või „Kui mu ema oli 83-aastane, oli ta natukene sassis … ja siis tuli mulle meelde, et ka mu vanaemal oli omal ajal vanana raskusi tema äratundmisega,” või „Mäletan lapsepõlvest, kui kole tunne on minna lavale esinema … mõned teist või mõni teie sõber võib seda samuti koledasti karta, mõelge selle peale,” jagas Nilsson vihjeid oma raamatute tausta kohta.

Ta lisas, et on Tallinnas esimest korda, ning kiitis siinseid ilusaid maju, häid lapsi ja maitsvaid kooke. Viimastest rääkides tunnistas ta, et on väga maias ning kirjutab igasse raamatusse sisse natuke endast ja kookidest. Tema järgmine raamat kõnelevat aga tema kassist, kelle nimi on Sniff (rootsi k – nuusutama). „Ma üritan aru saada, kuidas tema maailma näeb,” kergitas Nilsson saladuskatet.

—

Edward van de Vendel

Rotterdamist pärit Hollandi kirjanik Edward van de Vendel, kes enne kirjanikuks hakkamist pidas õpetajaametit, kõneles kohtumisel, et kui ta lapsena tegi nimekirja riikidest, kuhu ta kunagi tahaks minna, oli esikohal Eesti ning esikolmikus järgnesid sellele Läti ja Leedu. Nüüd oli ta Tallinnas juba kolmandat korda.

„Mulle meeldivad lood, mis põhinevad täielikult või osaliselt päriselul,” ütles Vendel, kes on kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Oma isikliku läbielamise ja sellele järgnenud tõsieluloo põhjal on ta ise kirja pannud raamatu „Koer nimega Sam”. Vendel kirjeldas oma isiklikku kohtumist Samiga nii värvikalt ja põnevalt, et üks kuulamisest haaratud poiss saalis lausa toolilt pudenes.

Sami seikluste põhjal on van de Vendel kirjutanud ka teise raamatu, mis peaks ilmuma septembris.

—

REPLIIK

Kuidas kirjanik töötab

Kõik kolm lastekirjanduse keskuses esinenud välismaist lastekirjanikku jõudsid eri teid pidi välja ühe mõtteni ning pidasid vajalikuks mainida, et kirjaniku põhitöö ei möödu laua ega arvuti taga.

„Inimesed mõtlevad, et kirjanikud kirjutavad raamatuid arvuti taga. Jah, ka mina kasutan arvutit, aga mulle küll ei meeldi kogu aeg istuda.“ (Edward van de Vendel)

„Minu töö on mittemillestki raamatuid välja mõelda. Kui ma olen hommikul oma 9-aastase poja Frederiku kooli saatnud, siis lähen koju tagasi, viskan voodile pikali, ja kui ma laman voodis, siis on mul aega rahulikult mõelda tähtsatele asjadele.“ (Ulf Nilsson)

„Ka mina ei istu luues laua taga, vaid pikutan.“ (Ulf Stark)