Katrin Nielsen: Pükstekandmise õigust me koolis välja ei võidelnudki
Katrin Nielsen lavakunstikooli 10. lennu tudengina Merle Karusoo lavastuses „Meie elulood”. Noormehed tema kõrval on kursusekaaslased Elmar Trink ja Andres Lepik. Numbrid noorte ees näitavad nende keskkooliaegset keskmist hinnet. Foto: erakogu
Ma ei ole kõige parem meenutaja, mälu loob oma pilte, aastaarvud tuhmuvad ja nimed kaovad. Käisin Tallinna 10. keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis esimesest klassist keskkooli lõpuni 1976. aastal. Olime esimesed kaheksa aastat kooli suurim klass – 41 õpilast. Mahtusime ainult kõige suuremasse klassiruumi, mis asus esimesel korrusel lõunatiivas. Teised klassid liikusid korruseti – vanemad ülespoole –, meie pidime jalutama koos esimeste klassidega koridoris ringiratast, niikaua kui me ennast jalutada lasime. Hiljem hajusime õue või majanurkadesse, et segamatult oma elu elada.
Vahetund muutus põhikooli lõpus tähtsamaks kui tund, keskkoolis sai sellest ühtlasi koduste tööde vorpimise aeg. Nimelt võeti minu keskkooliajal riiklikuks kohustuseks, et kõik peavad saama keskhariduse, mis tähendas, et õpetajatel läks tundides kogu aur kolme- ja kahemeeste utsitamiseks ning neil, kel pea lõikas, jäi aega üle. Hiljem kahetsesin, et ei läinud mõnda teise kooli, näiteks Tallinna 2. keskkooli. Tõsisemalt hakkasin õppima alles viimases klassis, sest siis oli vaja head keskmist hinnet.
Meie esimesed klassijussid olid karmi olekuga, enamikus keskealised naised, aga tänu sellele said nad 41 isepäisega ka hakkama. Noored õpetajahakatised panime kõvasti proovile – mäletan eesti keele tundi, kus mul õpetajast kahju hakkas. Paraku olin põhikooli ajal korra ka ise kiusaja rollis, õnneks jäin vahele. Miks üks üldse mitte pahatahtlik laps pidi klassiõe välismaalt toodud mütsil tuti ära rebima, ei tea, aga meeles on magus tunne teistega koos kedagi narrida. Pärast oli häbi, on praegugi!
Tagantjärele võin öelda, et käisin üksjagu võõrandunud koolis, 70-ndatel valitsesid topeltelu ja topeltstandardid. Kuigi meie vanemad ja vanavanemad ei rääkinud kodus oma pere ega eesti rahva saatuselugusid, imbus vaikne vastasseis ikkagi verre ja kooli käsitasime kui sotsialistlikku/kommunistlikku survemehhanismi.
Samas oli meil õpetajategagi vaikiv kokkulepe. Meie põlvkond enam ei kartnud, meile oli see pigem seiklus. Koolialbumis on kõik meie klassipildid alates 3. klassist pildistatud ilma punarättideta (kaltsudeta, nagu neid kutsusime). Ainult viiendas klassis sai mingil põhjusel tehtud ka punarättidega pilt. Kuuendas klassis aga lasime end pioneerimalevast hoopiski välja visata, sest läksime kaelarättideta ülelinnalisele pioneeride paraadile.
Meie protestid jäid põhikooli lõpus riietumisvabaduse (õmblesime tööõpetuse tunnis endile ülimini koolivormiseeliku, lõikasime pealaelt juuksed siili jne) ja keskkoolis puudumise pinnale ning tipnesid pükstekandmise mässudega keskkoolipäevil.
Leppisime teiste klasside tüdrukutega kokku, et tuleme kõik ühel talvenädalal kooli pükstega, ja nõnda tegimegi. Garderoobist üles meid aga ei lastud, õppealajuhataja seisis trepil kui Kerberos, kooli pääsesid ainult seelikutes tüdrukud. Saime kaasatulijatega priid veebruarihommikud, mida polnud kusagil mujal veeta kui Nõmme kohvikus või linnaraamatukogus. Pükstekandmise õigust me välja ei võidelnud, küll aga sai seda nippi hiljem puudumise eesmärgil kasutada.
Kuldmedal ega kiituskiri polnud eesmärk, pigem häbiplekk. Kogusime külma kõhuga hindeid ja üritasime etteantud raamides võimalikult huvitavat elu elada. Kõrgkoolis oli mul kahju, et keskkooli õppimispotentsiaal läks raisku. Kuigi mul oli Merle Karusoo lavastusse „Meie elulood” võtta keskkoolist kaasa kõrge keskmine hinne, kahetsesin, et kooli ei vahetanud – oleksin võinud palju teadlikumalt ja paremini end kirjandusse ja kultuuri sisse lugeda, õppida keeli, isegi seda vastumeelset vene keelt, milles suvetööle jäämine oli seitsmendas klassis uhkuseasi. Tõelise õpetaja võrdkujuks sai mulle alles 11. klassis keeltekoolist Lauri Leesi, kellega laulsime, lugesime luulet, musitseerisime ja pidasime maha mitmed soiree’d. Ühe aastaga rääkisin prantsuse keelt paremini kui 2. klassist õpitud vene keelt!