Arvo Kruusement: Kui ma kuuvalgel orelit mängisin

4. sept. 2015 - Kommenteeri artiklit
Eestlaste jaoks tähenduslike filmide „Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” režissöör Arvo Kruusement meenutab oma kooliminekut.

Eestlaste jaoks tähenduslike filmide „Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” režissöör Arvo Kruusement meenutab oma kooliminekut.

Läksin Koigi 6-klassilisse kooli 1936. aastal. Vanem õde ja vend juba käisid koolis, nii et lugemine ja rehkendamine olid mul selged ja koolitee tuttav. Mäletan esimest koolipäeva hästi. Oli ilus soe sügisilm ja ema küpsetas tähtsa päeva puhul maitsva saia. Kaks suurt saiakääru, paks kiht võid vahel, andis ta mulle kooliteele kaasa.

Koolini oli neli kilomeetrit, karjas käinud maapoisi jaoks oli see tühiasi, ainuke häda, et tee viis mööda Wunderbaumi talust. Seal valvas kohe aia ääres kartulikeldri katusel suur bernhardiin, kes haukus tigedalt. Mul oli hirm, et nüüd hüppab üle aia ja paneb mu nahka. Koolist tulles võtsin poolel teel koju, Parmumäel, oma võisaia välja ja hakkasin seda nosima. Kui ma uuesti talust möödusin, hakkas koer lõrisema, siis jäi järsku vait, ronis keldrimäelt maha ja pani nina aialippide vahelt läbi. Murdsin talle saiatüki ja nii saime sõpradeks. Hiljem, kui ema vahel sülti keetis, võtsin kooli minnes koera jaoks ikka mõne kondi kaasa, tundis mu juba eemalt ära ja liputas saba.

Koolis olid mul head hinded, laulmine ja usuõpetus olid alati viied. Olin musikaalne poiss, millele aitas arvatavasti kaasa see, et isal oli kodus grammofon ja palju plaate. Kui õde ja vend koolis olid ja minul üksi kodus igav hakkas, pani ta tihti grammofoni mängima. Hakkasin laule järele laulma ja viimaks olid mul need kõik selged.

Kuna mul oli kõrge hele lauluhääl, pandi mind igale poole esinema. Emadepäeval pidin koolis, rahvamajas ja tuletõrjepeol laulma „Ema südant”, naised võtsid taskurätikud välja ja pühkisid silmi. Jõulude ajal olen isegi Ambla kirikus laulnud. Vanaema arvaski, et minust tuleb kirikuõpetaja. Ta armastas kirikus käia ja võttis meid vennaga kaasa. Mulle orelimuusika meeldis ja läksin hea meelega.

Iga koolipäev algas palvusega. Koolipere kogunes kõige suuremasse klassi, kus oli orel. Jakob Kuuskand, kes oli kooli direktor, läks oreli taha, mängis natuke aega, ütles mõned õpetussõnad, luges meieisapalve ja kõige lõpuks tuli lõpulaul. Kõik see kokku kestis kümme-viisteist minutit. Direktor ise andis meile ka usuõpetuse tundi.

Kui ilmad külmaks läksid, ei läinudki ma enam nädala sees ööseks koju, vaid jäin internaati. Poiste tuba oli koolimajas teisel korrusel. Elu internaadis oli huvitav, aga mind tõmbas kogu aeg oreli juurde. Üks kuuenda klassi poiss oskas juba kenasti mängida ja tal lubati orelil harjutada. Olin tal hea meelega abiks orelit tallamas ja jätsin meelde, kuidas ta klahve vajutab. Kange himu oli ise ka proovida. Oli märtsikuu, kui ma ükskord tõusingi öösel üles ja läksin vaikselt alla klassituppa. Kuu paistis klassiakendest sisse, ilus valge oli. Klassitoa kõrval oli õpetajate tuba ja selle taga direktor Kuuskandi eluruumid. Sain mängida viis-kuus minutit, kui äkki nägin, et läheneb üks roheline lamp. Direktor! Küsis, mis ma seal teen. Nurka! Pani mu nurka seisma ja läks minema. Seisin paljajalu ja pesuväel ning mõtlesin, et küll ta varsti tuleb ja laseb mul minna. Ootasin, ootasin, aga kedagi ei tulnud. Vaatasin, kuidas kuuvalgus liigub mööda ruumi: Jakobsoni, Koidula ja Kreutzwaldi portreed rippusid seinal, viitsingi aega piltide vahtimisega. Varsti hakkas väljas valgeks minema. Kuulsin, kuidas õpilased tulid kooli ning kooliteenija käis ringi ja keetis teevett. Hommikuti tehti internaadis elavatele õpilastele kuuma vett, teepuru ja söögikraam pidi endal kaasas olema. Mina seisin endiselt nurgas ja ootasin, et saaks ära minna. Teised tulid ja itsitasid, keerasin näo nurka ja tihkusin nutta. Veidi enne tundide algust tuli direktor. Sina ikka veel siin! Käratas mulle, et mine ruttu üles ja pane riidesse. Jooksin nutuga trepist üles. Aga Kuuskand oli nii tore mees, et tuli pärast tunde minu juurde ja küsis, kas mul suuski on. Vastasin, et ei ole. Ütles, et mine võta minu ukse kõrvalt – tema korterisse oli eraldi sissekäik –, seal on suusad lumehanges püsti. Võta ja sõida nii palju kui tahad. Eks ta tundis, et tegi lapsele liiga.

Läksingi põllu peale sõitma. Vanasti tehti suusakepid pilliroost, sidusin nende vahele voodilina, see võttis tuule alla ja nõnda ma kihutasin üle hangede. Oli kevadine aeg, mõnes kohas oli lumi juba põllult ära sulanud ja künd välja tulnud. Ükskord sõitsingi künnivagude otsa partsti pikali. Suusad jäid terveks, aga lina sai mustaks. Rohkem ma enam ei läinud, aga nädal aega käisin sõitmas. Direktori poolt oli see tore žest, et ta mulle lepituseks selliseimaluse pakkus.

Koigi koolis sain käia kaks aastat, siis kolisime perega Hulja alevikku. Kolmandasse klassi läksin juba Kadrina algkoolis. See oli suurem kool, kus oli rohkem õpilasi ja igasuguseid üritusi. Seal elasin samamoodi talvel internaadis ja eks sai ka koerustükke tehtud. „Kevade” filmi oligi mul seepärast hea lihtne teha, et paljud asjad olid oma kooliajast tuttavad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!