Kaasavast haridusest ja sobitusrühmadest

25. sept. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - 4 kommentaari

Erivajadustega lapsi on lasteaedades iga aastaga üha rohkem. Kuigi kohti on viimastel aastatel juurde loodud, pole neid siiski piisavalt. Suur probleem on ka tugispetsialistide nappus.

Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna peaspetsialisti Milena Pogodajeva sõnul on Tallinna 129 munitsipaallasteaias praegu 55 erirühma. Esindatud on kõik erirühmade liigid: tasandusrühmad, arendusrühmad, rühmad keha-, nägemis- ja kuulmispuudega lastele ning autismispektriga ja liitpuudega lastele. Lisaks võetakse keha-, kõne-, meele- ja intellektipuude ning psüühika- ja autismispektriga lapsi vastu sobitusrühmadesse, mida on pealinna lasteaedades kokku 21.

Pikad järjekorrad ja spetsialistide puudus

„Kuigi järjekorrad erirühmadesse pole enam nii pikad kui aastaid tagasi, kõigile kohti ei jätku,” tõdeb Milena Pogodajeva. „Eriti on vaja juurde rühmi autismispektri häiretega laste jaoks, kelle arv kiiresti kasvab. Praegu on pealinnas selliseid rühmi ainult neli: kaks eesti ja kaks vene lastele, ühes rühmas on neli last. See on suur mure, millele tuleb lahendus leida. Raske erivajadusega lapsele saab sotsiaalsüsteemi kaudu ka tugiisikut taotleda, aga sellele teenusele on samuti pikk järjekord. Osa lapsi ongi just seepärast kodus, et individuaalse abistajata nad lasteaias hakkama ei saa. Aastatepikkune tõsine probleem on spetsialistide puudus. Eriti keeruline on lasteaedadesse leida logopeede.

Põhja-Eesti Rajaleidja keskuses, mis peab katma nii Tallinna kui ka Harjumaa vajaduse, töötab vaid kolm logopeedi, mida on ilmselgelt vähe. Lisaks avasime jaanuaris aadressil Vilde tee 120 taas Tallinna õppenõustamiskeskuse (TÕN), kus töötab 20 spetsialisti, nende seas kuus logopeedi, mis peaks olukorrale leevendust pakkuma. Lasteasutusi ja lapsevanemaid nõustatakse seal tasuta nii eesti kui ka vene keeles, spetsialistid käivad ka kohapeal. Praegu pakub keskus küll vaid teise tasandi teenust, aga kuna polikliiniku logopeedidele on väga pikad järjekorrad ja paljudes lasteaedades logopeedi pole, töötame selle nimel, et saaksime peagi pakkuda ka esimese tasandi teenust.”

Varane märkamine on väga oluline, rõhutab Milena Pogodajeva, kes ise on samuti erialalt eripedagoog ning viib TÕN-is läbi loenguid ja nõustamisi õhtuti põhitööst vabal ajal. „Olen kogu elu erivajadustega lastega töötanud ja tean, et ka vanematega on vaja tööd teha – nendega palju rääkida, selgitusi jagada, nõustada, sest vanemate toetuseta last aidata ei saa. Õpetajatega kohtudes olen alati rõhutanud, et nende töös on kõige tähtsam armastus. Ükskõik kui tark ja kogenud on õpetaja, kõige tähtsam on, et ta lapsi armastaks, muidu ei tule midagi välja. Teadmistest olulisem on minu arvates lapse emotsionaalne ja tahtesfääri areng, tema sotsiaalne küpsus.”

Sobitusrühma head küljed

Tallinna Meelespea lasteaias on kaks sobitusrühma. Üks on loodud rohkem kui kümme aasta tagasi, teine alustas tööd sel sügisel. Õppealajuhataja Ülle Paisi hinnangul oleks vajadus veel kolmandagi rühma järele, sest nõustamiskomisjoni suunamisega lapsi on üha rohkem. „Olen 38 aastat lasteaias töötanud ega mäleta, et neid oleks olnud nii palju. Sobitusrühmas on neil lastel lihtsam hakkama saada, sest tavarühmaga võrreldes on seal laste arv väiksem – iga erivajadusega last loetakse kolme lapse eest. Samuti tuleb eakohase arenguga kaaslastega ühes rühmas käimine laste arengule kasuks. Meie majas on ühes rühmas kolm, teises viis n-ö sobitatud last. Õpetajatel, kes sobitusrühmas töötavad, on eripedagoogikaalane ettevalmistus. Palk on neil kolleegidega sama, kuid puhkus pikem, 56 päeva.”

Ülle Pais räägib, et enne sobitusrühma avamist tuli lapsevanemate seas päris palju selgitustööd teha. „Eks vanemad ehmatavad esimese hooga ära ja kardavad, et nende tubli laps seetõttu vähem tähelepanu saab. Pärast on kõik rahul olnud. Sageli ei ole lihtne veenda ka erivajadusega lapse vanemaid, et just see rühm on lapsele parim. On vanemaid, kes ei taha probleemi tunnistada, sest sellest teada saada on valus. Lisaks kardetakse, et laps saab sildi külge.”

Lapse erilisust märkavadki Ülle Paisi sõnul sageli esimestena just lasteaiaõpetajad. Koostöö perearstidega aga jätab staažika pedagoogi hinnangul palju soovida. „Seda juhtub pidevalt, et perearst lapse probleeme ei märka. Ometi, mida kiiremini laps erispetsialistide abi saab ja mida rohkem spetsialiste temaga tegeleb, seda suurem on võimalus teda aidata. Sobitusrühma lastega tegelevad sobitusrühmas rühmaõpetajatele lisaks logopeed ja eripedagoog, laste eripära arvestavad nii muusika- kui ka liikumisõpetaja. Sellest aastast on meil ametis ka kunstiõpetaja ja keraamikatund on õppekava osa. Õpetajatele on nende töös toeks koolitused. Põhjaliku koolituse HEV-lastega tehtava töö iseärasustest korraldas kevadel Tallinna haridusamet. Kuna see toimus meie majas, said osaleda paljud õpetajad. Koolitusi on korraldanud ka lasteaednike liit ja Tallinna lastehaigla psühhiaatria osakond.”

Gerli Aasa noorimast aiarühmast sai sobitusrühm sellest sügisest. Ukse kõrvalt jälgib laste mängu õppealajuhataja Ülle Pais, kellega õpetajatel on tihe koostöö. Fotod: Tiina Vapper

Gerli Aasa noorimast aiarühmast sai sobitusrühm sellest sügisest. Ukse kõrvalt jälgib laste mängu õppealajuhataja Ülle Pais, kellega õpetajatel on tihe koostöö. Fotod: Tiina Vapper

Lapsed, kes vajavad lisatähelepanu

Anneli Aasamets on Meelespea lasteaias sobitusrühmas õpetajana töötanud selle loomisest alates, üle kümne aasta. Tema rühmas on praegu 14 last, neist viis erivajadusega. Õpetaja võrdleb, et kui tavarühma õpetaja teeb õppetegevusi kogu rühmaga koos, siis temal on individuaalset tööd ning kordamist-seletamist rohkem. „Sellised lapsed vajavad kindlat rütmi ja rutiini ega talu hästi muutusi. Mõnel lapsel on sotsiaalsed oskused nõrgad, nad lähevad kaaslastega kergesti riidu ning õpetaja ülesanne ongi panna lapsed niimoodi gruppidesse, et konflikte ei tekiks. Samas on meie rühma lapsed kõik sellised, kes omavahel suhtlevad ja mängivad. Leian, et raske puudega laps sobitusrühmas käima ei peaks, või siis peaks tal kõrval olema tugiisik, sest muidu ei jagu õpetajal teiste laste jaoks aega ega tähelepanu.”

Sügisel avatud sobitusrühma õpetaja Gerli Aasa lisab, et laiemalt võttes on iga laps eriline ja vajab isemoodi kohtlemist. „Diagnoosiga lapsed vajavad muidugi lisatähelepanu. Mõnele lapsele on hästi oluline füüsiline kontakt, ta suudab keskenduda siis, kui ma tal käest kinni hoian. Mõnda ma ei haaragi grupitegevusse, vaid tegelen temaga pärast individuaalselt.”

Viimasel ajal on silmatorkavalt paljudel lastel kõneprobleemid, mille üheks põhjuseks peab õpetaja tehniliste vidinate üleküllust ja lapse üle­stimuleerimist. „Laps lihtsalt ei jõua kõike pakutavat vastu võtta ja läbi tunnetada.”

Meelespea lasteaia logopeedil Kristi Kääril ongi praegu käsil laste kõne arengu uurimine. „Sobitusrühma lastest vajavad abi pooled, kuid selliseid lapsi on igas rühmas. Lasteaias oleks tööd terve kohaga logopeedile, aga kuna mina töötan poole kohaga, kohtume mõne lapsega paar korda, mõnega kord nädalas. See tähendab, et lapsevanemal tuleb ka muid võimalusi leida ja kindlasti ise lapsega kodus tööd teha.”

Töö, mis nõuab järjepidevust

Eesti lõunapoolseimas linnas Valgas loodi eelmisel aastal sobitusrühm Kasekese lasteaias, tänavu ka Buratino lasteaias. Erivajadusega lapsi käib ka linna ülejäänud kahes lasteaias, kusjuures raskema diagnoosiga lastel on rühmas kõrval tugiisikud. Valga linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja Anneli Rants ütleb, et kui tugiisikut on võimalik leida, siis logopeediga on probleem väga tõsine. „Valga linnavalitsuse juures on kolm logopeedikohta – praegu on ainult vene suhtluskeelega logopeed, eesti logopeed läks lapsehoolduspuhkusele ja üks koht on täitmata. Oleme logopeedi otsinud aastaid, kuid hoolimata sellest, et pakume ka korterit, ei taha keegi tulla. Tean, et paljudel mu kolleegidel teistes omavalitsustes on sama mure. Koostöös Tartu ülikooliga oleme leidnud sellise lahenduse, et võimaldame kõigile õpetajatele kõnearengu teemal koolitusi, et nad oskaksid märgata puudujääke ja nõustada lapsevanemaid. Esimene 24 õpetajast koosnev grupp alustab oktoobris, kursuse viivad läbi Tartu ülikooli eripedagoogika ja logopeedia õppejõud.”

Valga Kasekese lasteaia direktor Maila Rajamets arvab, et ehkki iga koolitus tuleb õpetajatele kasuks, on logopeedi töö niivõrd spetsiifiline, et seda ei ole võimalik mõne kursusega õpetada. „Väga palju on kõnepuudega lapsi ja õpetajad on mures, kuhu nad saata, sest Valga haigla logopeed töötab suure ülekoormusega, Rajaleidja keskuses aga pakutakse teise tasandi nõustamisteenust ja pidevat logopeedilist ravi lapsed seal ei saa.”

Maila Rajametsa teine mure on seotud tugiisikuga. Kasekese lasteaia sobitusrühma neljast erivajadusega lapsest on kahel kergem diagnoos, kaks last on autismispektri häiretega ja kõigile neljale on rühmas toeks tugiisik. „Meil on ääretult tubli tugiisik, kes tegutseb lastele tehtud arengukava järgi ning otsib ka ise arendavaid mänguasju ja mänge. Kuna tugiisiku saab tööle võtta vaid aastase töölepinguga, on ebakindlus nii lasteaial kui ka inimesel endal, kas ta saab järgmisel aastal jätkata.”

Direktor selgitab, et kuigi lasteaias käib elu õppeaastapõhiselt, tuleb iga kalendriaasta lõpus sotsiaalosakonnale tugiisiku rahastamiseks uus taotlus teha. „Sellist korda tuleb muuta. Tugiisiku töö nõuab järjepidevust, lapse huvides on, et see toimuks päevast päeva. Kaasava hariduse põhimõte on iseenesest suurepärane, aga selle elluviimiseks tuleb luua tingimused. Et meil erivajadustega lapsi ühel päeval enam lasteaias pole, on üsna roosiline unistus. Praeguse prognoosi järgi tuleb neid juurde. Et erivajadustega laste märkamine ei jääks üksnes sõnadesse, tuleb kõik sellesse valdkonda puutuv põhjalikult läbi mõelda.”

Tiina Vapper


4 kommentaari teemale “Kaasavast haridusest ja sobitusrühmadest”

  1. Õpetaja123 ütleb:

    Nii – probleem on tuvastatud. Haigeid ja erivajadusega lapsi on järjest rohkem. Õpetajate kohus on märgata – samuti selge, tugispetsialiste ei jätku, abi ei saa kusagilt, logopeede Tallinnas ei koolitata, ainult Tartus ja nende defitsiit hakkab juba naeruväärseks muutuma. Raha eest samuti teenust osta on peaaegu võimatu, sest logopeedid on üle koormatud jne. jne. jne…
    Minu mure – kuidas saame lapsi ja õpetajaid aidata? Sõnadest on üksi vähe? Logopeede, sotsiaalpedagooge, eripedagooge tuleks julgelt juurde koolitada, teha seda ka Tallinnas ning reaalselt selle läbi astuda samme, et saaksime edasi! Õpetaja võib ju märgata, aga edasi??? Kirjutab selle märkuse päevikusse või? Teha pole selle märkamisega kahjuks edasi midagi, kui lasteaias spetsialistid puuduvad!

  2. ilona ütleb:

    Olukord on väga tõsine ja mitte ainult lasteaias, koolis ju sama lugu. Kahju,et Tartu ülikool, kes annab tõesti väga hea hariduse eripedagoogide ja logopeedide ettevalmistamisel, kaotas ära logopeedia kaugõppe ja võttis sel aastal magistrisse ainult 12 !!! õppijat, kuigi soovijaid oli rohkem. Milles asi? Kas tõesti reaalne vajadus logopeedide järgi ning ülikooli arusaamine spetsialistide vajadusest on nii erinev??

    • Eva ütleb:

      Tartu Ülikool võttis nii vähe logopeediks soovijaid vastu?
      Kuigi tahtjaid oli rohkem?
      Võib-olla aga kaaluti neid soovijaid põhjalikult ning leiti ülejäänud “kerged” olevat?
      Tartu Ülikool peb ikkagi tahes-tahtmata seadma kvaliteedi ettepoole kvantiteedist!
      Näiteks Tallinna Ülikooli eripedagoogidega on üks lõputu segadus. Kellena siis ikkagi Tallinna Ülikooli bakalaureuse kraadiga lõpetanud eripedagoog töötada tohib?

  3. Peep Leppik ütleb:

    Väga päevakohane teema!
    Merike KUSLAPUU minu uurimisrühmast ÜPUIs tegi juba 2005.aastal selgeks, et 21.sajandi algul suurenesid järsult koolieelsete laste kõneprobleemid. Kuid siin pole tegemist patoloogiaga, vaid valdavalt labaste arenguhäiretega – paljud vanemad lihtsalt ei tegele (resp ei räägi) oma lastega – ja neid ei suuda logopeedidki enam aidata… Nii J.Piaget` kui ka Harvardi ülikooli uuemad uuringud on näidanud, et lapse kõne eriti kriitiline aeg on 1. ja 2.eluaasta vahel, hiljem on raske kõnet arendada, logopeed saab teha tööd just erinevate häälikutega. Aga lapse kuulmis- ja kõneaparaadi üldarenguks on tähtis lapsega rääkida juba alates esimestest elunädalatest… (vt ka – Avatud loeng Peep Leppikult – lüüa see Googlesse).
    Lapse arendamiseks pole imevõtteid – tuleb koolitada vanemaid endid, sest osaliselt on mõnuainete maailmas kustumas ka noorte vanemate endi looduspärane ema- ja isainstinkt…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!