Mis me teeme vihakõnega?
ETV saates „Vabariigi kodanikud” küsis 8. septembri õhtul üks saatekülalisi, näitlejanna Kersti Kreismann: mis on meiega juhtunud, et me vajame uudissõna vihakõne – mida aasta tagasi tõenäoliselt veel olemaski ei olnud. Küsimuse esitamise ajaks oli saatest kulunud napilt veerand, kuid vihakõne läbi käinud juba mitu korda. Saatele järgnenud nädal oli vihakõnest tiine. Seda, et saab siiski ka teisiti, näitab vaid loomeinimeste avalik kiri „Avatud ja rahumeelse ühiskonna eest”. [1] Selles kirjas – kui otsustada 14. septembri Postimehes ilmunu põhjal – ei ole vihakõne sõna nimetatud mitte kordagi.
Minu vaade vihakõne sõnale on lingvisti ja keelekorraldaja oma. Lingvistina näen, et vihakõne on uus tõlkelaen, tehtud inglise hate speech’i eeskujul, keelekorraldajana lisan, et mitte kõige õnnestunum laen. Uusi sõnu tuleb keelde iga päev, osa neist on üürikese elueaga, osa jääb meie mõttemaailma peegeldama ja õigupoolest ka kujundama aastateks. Nüüd, kui räägitakse juba vajadusest vihakõne kriminaliseerida, tasuks selle sõna eluõigust põhjalikumalt kaaluda.
Peale selle, et vihakõne on tõlkelaen ja uudissõna, on ta ka liitsõna, ja eesti liitsõna peaks enamasti suutma end ise ära seletada. Kas vihakõne tähenduse saab kokku panna tema osade tähendusest? Oma kogemuse põhjal arvan, et mitte, sest esimest korda vihakõnest kuuldes pidasin seda hoopis eufemismiks, poliitiliselt korrektseks asendajaks sõnale sõim. Või nagu ütleb Postimehe arvamusliider Madis-Ulf Regi: muutus on vaid terminoloogias, voorimehesõim on asendunud voorimehe vihakõnega. [2]
Miks just vihakõne? Inglise sõnaühendi hate speech esimene pool hate ei viita ju mitte vihale, vaid vihkamisele, vihavaenule. Seda on märganud, ehkki mitte täiel määral arvestanud meie terminiloojad ning Euroopa Liidu asutuste ühtsest terminibaasist leiab hate-sõnade eesti vastete hulgast peale viha-sõnade ka vihkamise sõnu: vihakuritegu ehk vihkamiskuritegu ehk sallimatusest tulenev kuritegu (inglise hate crime, bias-motivated crime, hate crime incident) ja vihakõne ehk vihkamist õhutav avaldus (inglise hate speech). [3] Viha ei ole aga sama mis vihkamine. [4]
Euroterminite loojad on läinud kaasa üldise vooluga, pannes esikohale vihakõne (ja vihakuriteo), kuid seekõrval on nad siiski seadnud meie silme ette ka tunnuse, mis näib vihakõne mõiste määratlemisel olevat tähtis: vihkamise õhutamine. Sõnakestad hate speech ega vihakõne õhutamist otse ei kajasta. Vihakõne mõiste seda külge on rõhutanud ka mitu sõnavõtjat: vihakõne sisaldab üleskutset, olgu vihkamisele või vägivallale [5], on aktiivne [6]. Aktiivsus vajab verbi ning president Ilves ja Mart Raudsaar on võtnud ette velmata seks puhuks uudissõna, Johannes Aaviku loodud verbi herjama. Vihakõne sõnast head tegusõna ei tee, sest vihakõnet pidama või vihakõnelema ei tule ilmselt arvesse.
Uut sõna on vaja harilikult siis, kui on uus mõiste. Kas vihakõne taga on uus mõiste? Inglise keele veebisõnastikes hate speech’i seletuseks öeldu võib kokku võtta järgmiselt: sõnavõtt, mis halvustab mõnd inimrühma või selle liiget. Eesti määratlejad toetuvad Vikipeediale, kus seisab: avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest orientatsioonist. Kuid kui võtame võrdluseks kõrvale karistusseadustiku § 151 „Vaenu õhutamine“, kus on kirjeldatud, mis juhtub, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga“, näeme, et suurt vahet ei ole ning vihakõne on lihtsalt vaenuõhutuse uus nimi. Ehk nagu arvamusliider juba eespool ütles: muutus on vaid terminoloogias.
Oli juba juttu, et hate ei ole viha, vaid vihkamine, vihavaen. Kas viha-sõnade asemel võiks olla hoopis vaenu-sõnad? Liisi Laineste on 2008. aastal kirjutanud Mäetaguste ajakirjas vaenunimedest ja nimetanud korra ka vaenukõnet. [7] Mart Rannuti teatel [8] on pooleteise aasta tagusel arutelul inimõiguste instituudis pakutud vihakõne ja teiste viha-sõnade asemele vaenu-sõnu: vaenukõne, vaenumeil, vaenukuritegu.
Riigi Teatajas olevad õigusaktid on praegu veel vihakõne sõnast puutumata. Enne, kui seda olukorda muuta, tasuks hoolega järele mõelda, kas on üldse mingit vahet vihakõnel ja vaenuõhutusel – või vihakõnel ja sõimul. Maailm on rahutu, sõnad nagu vaenu õhutama, vaenu õhutamine, vaenuõhutus, vaenuõhutaja, vaenunimi, vaenumeil, vaenukuritegu, vaenuavaldus, vaenama, vaenaja, vaenulik sõnavõtt, rassivaen, usuvaen jt võivad meile paraku ära kuluda, kuid vihakõne vajalikkuses ma küll kindel ei ole.
Kui tekib tõesti vastupandamatu soov mõnd moesõna lansseerida, soovitan enne üles otsida jaanipäevaeelse Postimehe ja lugeda sealt Mart Juure olupilti „Eesti elu – Estonian life“. [9] Vihakõne huvilised pööraku erilist tähelepanu Nõmmiku Vaike kohta käivatele absatsidele.
Maire Raadik
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja
—
[1] Avalik kiri. Avatud ja rahumeelse ühiskonna eest. – Postimees 14. IX 2015.
[2] Madis-Ulf Regi, Minu päevik 2015. – Postimees 15. VIII 2015.
[3] Inter-Active Terminology for Europe. http://iate.europa.eu.
[4] Tõnu Ots, Viha pole vihkamine. – Postimees 14. IX 2015.
[5] Nils Niitra, Süsteemi sisseõlitamine. – Postimees 12. IX 2015; Karmen Turk, Eesti on naaberriikide seas üks väheseid, kus vihakõne pole keelatud ega karistatav. – Eesti Päevaleht 14. IX 2015.
[6] Toomas Hendrik Ilves, Eestil tuleb näha suurt pilti. – Postimees 15. IX 2015; Mart Raudsaar, Me ei muutu nende sarnasteks. – Postimees 16. IX 2015.
[7] Liisi Laineste, Vaenunimedest eesti internetis. – Mäetagused 38. http://www.folklore.ee/tagused/nr38/laineste.pdf.
[8] Mart Rannuti e-kiri Eesti Keele Instituudi keelenõuandele 9. IX 2015.
[9] Mart Juur, Eesti elu – Estonian life. – Postimees. Juurikas. 20. VI 2015.
Mida teeksin vihakõnega?
Jätaksin selle sõna eriti vihastele mürgistemate mõtete väljendumiseks. Rahvale on teada väljend -küüneviha, mis seostub mürgiga. Umbes nii, nagu eraldatakse mürgiseeni söödavatest ja mittesöödavatest. Riigi põhiseadusse ja juriidikasse ei sobi, on pigem folkloor. Nii saaks leida ajalehtedest ja kõnedest üles ka need suured ässitajad. Ja vaenu õhutamise § on juba olemas.
Herjamine kõlab ka peaaegu nagu kerjamine, vägagi osutav ja halvakõlaline tänases päevas.
[…] Maire Raadik, 30.09.2015, Õpetajate Leht […]