KOOLILABOR
Kultuurisuvi
opleht-tellimine

Seletuskiri õpetajatele: miks minust ei saanud karu-uurijat

2. okt. 2015 Rainer Kerge Õhtulehe ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Kuigi loo autorist ei saanud karu-uurijat, on tema teed nii mõnegi karuga ristunud. Ta on langenud isegi karupoja rünnaku ohvriks.

Võililled olid juba peast halliks läinud, kui helistati Õpetajate Lehest ja paluti vihmastel puhkusepäevadel voolida sügiseks tänukiri oma headele pedagoogidele. Õnneks suvel vihma ikka sadas. Siin see nüüd on: loodusvaatleja märkmed, kuidas must sai karu-uurija ja bioloogiaõpetaja asemel ajakirjanik.

Karu on mind kaks korda rünnanud. Viimati lõi hambadki kätte.

Esimene kord oli Tartu kesklinnas, Vanemuise kontserdimaja ukse ees. Teate küll: tõusete treppi mööda üles, aga siis ei väära kohviku suunas, vaid liigute otse edasi. Vasakut kätt ja pea kohale jääb kontserdimaja, paremal loksub kusagil sügavuses liiklus.

Kesk astangut, täpselt kontserdimaja ukse ette oli pargitud kaubik. Õhtune aeg ja november. Külm ja tuul ja hämar ja läga. Kiire analüüs veenis, et otsetee läheb kaubiku ja kontserdimaja vahelt.

Jõudsin end just masina ja maja moodustatud kitsukesse prakku pressida, kui kaubikust hüppas välja karu. Märkas mind, ehmatas ja tegi mörisedes ähvardussammu. Meie vahel oli ehk meeter.

Tal on suukorv, panin tähele. Siis ilmus sestsamast kaubikust karu kõrvale dresseerija või tsirkuseartist, eatu daam, kes kandis ilmastikule mittekohaselt napilõikelist, krimpleenist või nailonist või mingist muust umbsest ning ihuvaenulikust materjalist õmmeldud värvilist ja sätendavat, kuid lähivaates üsna määrdunud esinemiskleiti.

Daam hüüdis mulle midagi vene keeles ja mina vastasin midagi pudikeeles. Dialoogi sisuks oli tõdemus, et keegi on väga valel ajal sootuks teises kohas. Tegin suure kaare.

Loodetavasti jõudsid daam ja karu ehmatuse kiuste ikka ettemääratud ajal lavale ja esitasid kavandatud spektaakli professionaalide vääriliselt.

Hea, et karu sülle ei sadanud

Teist korda sattusin karu rünnaku ohvriks kuus aastat hiljem, kevadel 2007. Vägev kiskja põrkas mu poole nagu maksikoer Fik, kui too endale jalgade külge vedrud kinnitas, ja lõi hambad kätte.

Õnneks oli see emakaru neljakuune. Kuidas ta ka ei sikutanud ja väänanud – käsi jäi enam-vähem kasutuskõlblikuks, kuigi nägi lõpuks üsna kriimustatud ja sinine välja.

See karu oli Päntu. Ta leiti Arbavere külast ühe metsatalu aia tagant, inimest ei kartnud ning Nigula metsloomade turvakodus Päntust laaneotti enam ei loodetud.

Mis tast sai, pole uurinud. Võib-olla sõidab temagi praegu kaubikus ühe esinemispaiga uksest teiseni. Prrrr. No vast läks õnneks ja ta teeb ikka midagi karukamat.

Ma räägin karust veel. Olin algklassilaps, vend seitse aastat suurem, kui isa sõidutas meid vaatama karu jälgi: need läksid südasuvises metsavahes kenasti diagonaalis üle liivase tee.

Piidlesime vennaga neid veidi aega aupaklikust kaugusest, siis kiskusime sandaalid jalast ja litsusime teine teisele poole karu jälgi oma jäljed. Karu on meie metsade ainus suur tallulkõndija ehk plantigraad. See tähendab, et erinevalt enamikust kiskjatest, kes tipivad varvastel nagu baleriinid, astub karu täie tallaga. Täpselt nagu inimene.

Vend joonistas oksaga meie varvaste jälgedele küünisejäljed külge.

Selle metsa marjad jäid tol suvel korjamata. Igaüks teab, et kahe pojaga emakaru on nalja mõistmise koha pealt kitsi.

Kuigi päris karu-uurijate kinnitusel pole mõmmikut keeruline kohata – tuleb vaid kenal augustiõhtul minna metsaäärse kaerapõllu serva passima –, õnnestus mul vabaelulist otti näha alles viis aastat tagasi. Tulime Õhtulehe fotograafi Aldo Luuaga kolhoosiaegse kange traktoristi ja kombaineri, nüüdisaegse naismehhanisaatorite kokkutuleku hinge Loniida Bergmanni juurest. Nojah, sõidame siis, kui järsku kargab teele karu, silma järgi hinnates eelmise talve poeg, nii pooleteiseaastane. Vaatab meid korra, ja laseb teisele poole metsa edasi. Hea, et sülle ei sadanud.

Mendel ja Sir Attenborough

No vaat, minust pidi ju saama karu-uurija.

Küllap hakkas see plaan idanema päris pisikesest peast isaga jahil kaasas käimisest. Küllap oli ses oma osa telekas seletaval Mati Kaalul ja raadios jutustaval Fred Jüssil.

Küllap aitas kava vormida tõsiasi, et suguvõsa on loomaarste täis, aga põrsal kohaliku tuimestusega songa opereerimine pole päris minu rida – ja no midagi peab inimene ju tegema.

Küllap kinnistas mõtet riiulis lösutav vana üldbioloogia õpik, kus näidati piltide peal, kuidas vahva munk Mendel herneid ristas.

Kui aga televiisorisse ilmus Sir David Attenborough sarjaga „Elu Maal”, olin lõplikult kadunud, nagu ka pool mu kursust, selgus aastate pärast.

Kõigepealt tuli kursusele aga saada. Tänu juhusele, mis on teadupärast pime, kurt ja lombakas, istusin 28. augustil 1992 kahe klassivennaga Hugo Treffneri gümnaasiumis ja tegin testi. Keegi oli kuulnud: HTG-s on veel mõned vabad kohad.

Õhtupoole läksime luurama, mis sai. Helmer Jõgi tuli, suits näpus, direktori kabinetist, kuulas meie nimed üle, tegi näo, nagu oleks testide tulemustega kursis, ja rehmas midagi stiilis, et noormehed võivad oma 9. klassi lõputunnistused kantseleisse jätta.

Paar päeva hiljem HTG bioloogiaklassi astudes olin pettunud. Tartu 16. keskkoolis käis loodusõpetus ruumis, mis ka ruum oli: akvaarium tagaseinas, aknalaual lilled ja kajaka­topised, tahvli kõrval ilmselt rongi alla jäänud mehe ülemine osa, kus kõht tuli uksena lahti ja sai piiluda inimese värvilisse siseilma; seinu katvatest skeemidest, joonistest ning fotodest rääkimata.

Nüüd istusin klassis, mille mööbel oli ostetud ilmselt Arnold Greeni haridusministriks oleku ajal, käskkirja õpperuumi remondiks oli allkirjastanud aga Nigol Andresen või koguni Johannes Semper.

Milleks mägrale pekipolster?

Uks läks lahti ja sisse astus õpetaja. Lühike. Vimmas. Hallis ülikonnas. R-i põristav nooremapoolne habemik. Stereotüüpne meesõpetaja, kelle klass üldjuhul kiiresti maha hääletab.

Siis hakkas Urmas Kokassaar rääkima.

Mis muudab õpetaja heaks? Kõigepealt mastaapsed teadmised ainest, mida ta annab. Klass tunneb vaistlikult ära oma alal pisutki ebakindla pedagoogi ja paneb ta halastamatult paika. Kokassaarega ei osanud ükski õpilane vaielda.

Ainult teadmistest jääb aga väheks. Nende edasiandmiseks peab õpetaja oma ainet austama ja armastama – samas endale aru andes, et õpilased ei pruugi ega saagi suhtuda ainesse sama suure kirega kui tema. Kokassaar teadis bioloogina, et elu on mitmekesine ning kõik ei vaimustu mikrobioloogiast ühetasaselt.

Ometi oli tema antud bioloogia üks oodatumaid tunde. 10. klassi kevadeks oli Kokassaar tahvli ja kriidi abil teinud meile selgeks ülikooli esimese kursuse biokeemia materjali. Paar korda kasutas ta loengutes projektorit. Paaril korral oli abiks leheke mõne numbriga. Enamasti jätkas Kokassaar aga tunni alguses juttu sealt, kus see eelmisel korral pooleli jäi. Peast.

Õpetaja vaat et kõige olulisem oskus on jälgida auditooriumi: millest õpilased aru saavad ja mida peaks kordama; millega fakte illustreerida ja millal teha paus. Viimaste peale oli Kokassaarel loomulikku annet. Paarikümne minuti tõhusa loengu järel vestis ta mõne loo.

Näiteks sellest, kuidas Nõukogude Liidu viimastel aastatel tulid mägede pojad Tartu ülikooli bioloogiat või arstiteadust tudeerima ning olid põhjani üllatunud, kui lambarümpadest sissesaamiseks ei piisanud. (Nii kui Kokassaar ülikooli lõpetas, istus ta sisseastumiskomisjoni.)

Või siis vestis, mida kõike ülikoolis eksaminandide suust kuulda võis. Kord selgitanud tudengiks pürgija komisjonile rasvade vajalikkust organismis üksnes sellega, et paksul mägral on muhklikus urukäigus pehmem kukkuda, kui lainetav polster ümber. Lipiidide omadustega kursis gümnasistid tundsid end kohe veel targematena.

Oskus jutustada silmale nähtamatu maailm suureks, säravaks ja tähtsaks tegi Kokassaarest hinnatud populaarteaduslikus laadis kirjutaja. (Ülikooli ajal, sisuliselt alaealisena ajakirja Eesti Loodus toimetades õnnestus mulgi paar korda Kokassaarelt kaastöid tellida.)

Kui Urmas Kokassaar ootamatult oma 50. sünnipäeval 5. jaanuaril 2013 suri, mattus Rüütli tänav Tartus nädalaks HTG teklite alla, mille küljes oli leinalint.

Õpetajaks ei saanud

Tänu Kokassaarele pääsesin kenasti ülikooli bioloogiat õppima. Kummatigi oli üsna pea selge, et laboribioloogi minust ei saa. Natukese aja pärast olin kindel, et ka bioloogiaõpetajat mitte – ehkki töökoht olnuks kohe kodu kõrval koolis olemas (ja praegu õpetaks ma oma ning – mis veel hullem – sõprade lapsi).

Kõige kauem petsin end lootusega lõpetada ülikool ulukibioloogina. Karm värk: karud, hundid, ilvesed; testosteroon ja adrenaliin …

Koguni lõputöö teema mõtlesime välja, esimene sõna oli „karude”.

Uhke aeg oli. Kord veetsime krõbekülmal talvel juhendaja Harri Valdmanni ja paari-kolme kaasõppuriga meeleoluka nädala Soomaal. Käisime mööda ilvese jälgi – GPS-seade kaasas, et kaardistada, kuidas loom liigub. Järgmisel päeval, kui olin just Tartusse tagasi tulnud, leidsid poisid ilvese murtud kitsepooliku, mille viivitamatult konfiskeerisid ning loorberi ja pipraga ära keetsid.

Kord läksime Valdmanniga metsa hunte seirama. Lõuna paiku lükkas juhendaja kummikuga lauka pealt kähriku junnid kaugemale, pesi kateloki puhtaks ja pani supi mühama. Metsas teadlastel seda sööki kulub.

Lõpuks läksid meie teed ülikooliga lahku. Tema jätkas teadusetemplina, mina isehakanud ja kõrgharidusdiplomita ajakirjanikuna. Juba esimese kursuse kevadsemestril alustasin lehetööd ja nii see jäigi. Lõppude lõpuks polegi tähtis, kus inimene loodusteaduslikke vaatlusi teeb: metsas või ajakirjanduses.

Valgest ja rohelisest bioloogiast, iseäranis karudest kirjutan, kui vähegi võimalik. Et targemaks saaks ka need, keda Kokassaar või Valdmann pole õpetanud.

Kordamisküsimus: kes on plantigraad?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!