Sõjateaduslik raamat kõigi elualade inimestele
Küberrünnakud ja internetipropaganda on saanud meie igapäevaelu harjumuspäraseks osaks.
Kolm aastat tagasi tegi üks Lääne-Viru õpilane rumala nalja – 9. oktoobril 2012 ehmatas Eesti avalikkust maskitagune robotihäälne ähvardaja. Poliitiliselt motiveeritud internetirünnakute aktivistide ehk häktivistide kaubamärgi Anonymous nimel sarjati YouTube’i videos Eesti valitsust Kreeka aitamise ja meie madalate palkade pärast ning lubati kättemaksu. Paar päeva varem olid Anonymouse arvutivõrguründed teinud mõneks ajaks kättesaamatuks mitmed Rootsi riigiasutuste veebilehed. Eesti meedias video avaldamisele järgnenud paari päeva jooksul toimunu võttis kommunikatsiooniekspert Raul Rebane kokku järgmiselt: „Nagu ma rõhutasin, peab lolluse ja inimese vahel olema filter, ja kui meedia seda rolli ei täida, siis hakkab keegi teine seda üle võtma.”
Sotsiaalmeedia teatud piirkondades käis reaalse küberrünnaku organiseerimine. Eesti meediakajastusele viidates prooviti kaasa tõmmata häktiviste üle kogu maailma, jagati praktilisi õpetusi ja ründetarkvara, interneti jututoas pandi paika rünnaku sihtmärke. Üheks korduvalt pakutud sihtmärgiks oli eKool. Riigiasutuste kodulehtede ja eKooli vastu rünnakud toimusidki, ent tänu kaitsjate korralikule ettevalmistusele olid häired lühiajalised. Kampaania algataja selgitati välja ning Väike-Maarja kandi koolipoiss lubas, et ta enam nii ei tee. Anarhistlikuma meelelaadiga avalikud arvajad pakkusid, et võrgu kaudu riigiasutuste ja taristu ründamine ei tohiks olla karistatav, vaid seda tuleks pidada nüüdisaegse kodanikuaktivismi tunnustatud väljendusviisiks.
Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas ning terrorirühmituse Daesh/ISIS värbamistegevusega Euroopas on aga välja tulnud, et oskused sotsiaalmeedia võimalusi tänapäeva karmides konfliktides enda kasuks pöörata võivad olla koguni edu pant. Taani teadlase Thomas Nisseni värske raamat „Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused” just seda kirjeldabki.
Oma uurimuses näitab Nissen, kuidas üleilmastumine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng teeb potentsiaalselt igaühest tahes-tahtmata osalise käimasolevates relvakonfliktides. Tänapäeval on konflikti osalistena põimunud relvajõud, juhupartisanid, aktivistid ja tsiviilisikud. Konfliktidel puudub selge algus ja ots. Võitluses kasutatakse relvana häbematult kõike, millega on võimalik vastaspoolele või teistele olulistele osalistele mõju avaldada. Niisugused on neljanda põlvkonna sõja mõned omadused. Nissen seletab pikemalt lahti ka käsitluse, mille järgi sõda ei pea vaenupooled niivõrd iseenda pärast, vaid pealtvaatajate jaoks – sõjatandri asemel rullub lahti teater ühes tegelike osaliste, kunstlikult loodud karakterite ja publikuga.
Teoreetilise raamistiku kõrval pakub teos sotsiaalmeedia kasutamisest hämmastavaid näiteid. Näiteks seletatakse, miks näevad hukkamisvideotega kuulsust kogunud Daeshi terroristid vaeva kassipiltide levitamisega ja mobiilimängude tootmisega, kuidas katastroofipiirkonnas rohujuure tasandi info abil abi andmist korraldatakse (sarnaselt „Teeme ära” talguteks prügikohtade kaardistamisega) ja kuidas piiritagused „hooandjad” väljaõpetamata võitlejat lahingu ajal Skype’i teel Gradi raketiheitjat edukalt hävitama juhendasid.
Peatükis „Diktaatori dilemma” kirjeldatakse tänapäeva autoritaarsete režiimide raskusi internetisõltuvuses kodanikuühiskonna mahasurumisel. Ühelt poolt on lihtsam jälitada ja represseerida, teisalt ei ole võimalik täielikku tsensuuri kehtestada ega protestijate organiseerumist tõkestada. Internetti „seinast välja tõmmata” ka ei saa, sest riigi toimimine sõltub sellest liiga palju.
Kuna uurimus on kirjutatud monograafiana, käsitletakse nii ühiskondade konfliktiaegset toimeloogikat, lugude jutustamist eri meediaplatvormide koostoimes isemasskommunikatsiooni abil, praktilisi luure- ja propagandaküsimusi kui ka õiguslikke ja eetilisi kaalutlusi õõnestustegevuse tõkestamisel.
Raamatut võib soovitada eri valdkondade õpetajatele ja õppejõududele aktuaalsetel teemadel enesetäienduseks ja osade kaupa lisaõppematerjalina kasutamiseks. Ühiskonnaõpetuse ja riigikaitseõppega on sel raamatul vahetu seos. Samas võiksid ristmeedia ja ilma lõputa narratiivide näited huvi pakkuda kirjandusainetes ja meediaõpetuses. Rahuajal kasutatud ning ennustatavad sõjalised praktikad pakuvad mõtteainest filosoofia ja ajaloo teemade käsitlemisel. Ühest vastust küsimusele, kas massiliselt ise levivate meemide käitumine sarnaneb rohkem geeni, parasiidi või viiruse toimemehhanismiga, raamatust küll ei saa, ent õpilastele tuttavate infosüsteemide analoogid võivad aidata selgitada mõnda abstraktsemat teemat.
Autor on kirjutanud eestikeelsele väljaandele põhjaliku eessõna, kus käsitleb Põhjamaades ja Eestis toimuvaid avalikke arutelusid psühholoogilise kaitse üle ja Venemaa hübriidsõja avaldumisvorme. Toimetaja järelsõnas on täpsemalt kirjeldatud sotsiaalmeedias läbiviidavaid psühholoogilisi operatsioone ja arutletakse võimaluse üle sotsiaalmeedia abil sõdu ära hoida.
Uku Arold
kapten, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja, sisekaitseakadeemia koosseisuväline õppejõud