TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Lugemiselamus: Raamat, mis paneb mõtlema

20. nov. 2015 Ilmar Tomusk Keeleinspektsiooni peadirektor, kirjanik - Kommenteeri artiklit

Paar korda kuus võtan ette käigu raamatupoodi. Teadusraamatute riiulist olen leidnud palju huvitavat, kuid loomulikult ei leia sealt kõike. Näiteks Newtoni „The Principia” pidin tellima internetipoest. On üllatav, et teadusajaloo üht tähtsamat teost Eesti raamatupoodides ei ole. Koolis on meile sellest räägitud, kuid hoopis teine asi on raamatut käes hoida ja lugeda, mida Sir Isaac oma käega kirja on pannud. Nii saame lisaks sellele, mida Newton mõtles, teada ka seda, kuidas ta mõtles. Teaduse tegemise ja teaduse arengu seisukohalt on see väga oluline.

Hiljuti hakkas mulle näppu teadusajakirjaniku ja toimetaja John Brockmani koostatud kogumik „The Universe: Leading Scientists Explore the Origin, Mysteries, and Future of the Cosmos”. Teadusmaailma helgemad pead räägivad üpris lihtsas ja arusaadavas keeles (mis kahjuks on inglise keel, sest vaevalt keegi seda eesti keelde tõlkida võtab, kuigi võiks?!), mida me teame universumi sünni, ehituse, arengu ja tuleviku kohta. Sõna saavad uurijad ise ja nende nimekiri äratab tõsiselt aukartust.

Alan Guth ja Andrei Linde räägivad paisuva universumi teooriast, Lee Smolin arutleb selle üle, mis on aeg. Samuti tutvustab ta oma darvinistlikku CNS-teooriat (Cosmological Natural Selection e kosmoloogiline looduslik valik; teooria, mille kohaselt uued universumid sünnivad mustades aukudes).

Paul Steinhart räägib tsüklilisest universumist, Lisa Randall aga kõneleb stringidest, braanidest ning 11-mõõtmelisest ruumist. On täiesti võimalik, et me elame paberilehe taolisel kahemõõtmelisel braanil (lühend sõnast membraan), mis hõljub paljumõõtmelises ruumis. Pean tunnistama, et hiljuti ajakirjandusest loetud ning esmapilgul täiesti jaburana tundunud lapiku maa teooria ei tundugi enam nii tobe, sest selgub, et ka universum ise on lapik.

Sean Caroll arutleb selle üle, miks universum näeb välja just selline, nagu see välja näeb. Kui lugeda veel Leonard Susskindi stringiteooria artiklit ning Martin Reesi mõtisklusi universumist kui Matrix’ist (mäletate filmi, kus Keanu Reeves’i kehastatud häkker Neo mõistab, et kõik, mis meid ümbritseb, on näiline?), tekib lõpuks tunne, et see, mida ütleb maailma kohta meie aju, ja see, milline on maailm tegelikult, on kaks täiesti erinevat asja.

Mitmed autorid toovad esile, et meile tuntud, st aatomitest koosnevat ainet, millest kogu füüsiline maailm koosneb, on universumis vaid 4%. Umbes 26% ainest on salapärane tumeaine, mille olemasolust me teame, kuid me ei tea, mis see tegelikult on. Ning ülejäänu moodustab tume energia, mis täidab kogu universumi. Mis see on, sellest pole meil õrna aimugi, on vaid oletused.

Ka Martin Rees, kosmoloog ja astrofüüsik, Londoni kuningliku seltsi president 2005−2010 (300 aastat enne teda pidas sama ametit Sir Isaac Newton) üritab aru saada, miks universum on just selline, nagu see on. „Võib-olla on olnud mitmeid Suuri Pauke, võib-olla on need maailmad arenenud erinevalt ja neid on valitsenud erinevad seadused. Ning meie oleme sattunud sellisesse, kus on meie jaoks sobivad tingimused.

Martin Rees pole ainus, kes annab mõista, et meie universum ei pruugi olla ainuke. Leonard Susskind oma stringiteooria ning kosmilise maastikuga (The Landscape) teeb asja ainult keerulisemaks. Universumeid võib olla mitukümmend, mitu miljardit või lausa lõputu hulk, igaühes valitsemas erinevad füüsikaseadused ning seetõttu ka erinevad tingimused kas või elu tekkimiseks.

Susskind annab ka lühikese ülevaate stringiteooria sünnist ja kuulsast „musta augu sõjast”, mida ta pidas Stephen Hawkingiga ning millest lõpuks võitjana välja tuli. Võitis seisukoht, et informatsioon, mis satub musta auku, ei lähe lõplikult kaduma. Samuti vaidleb Susskind Lee Smoliniga selle üle, kas antroopsusprinstiip on teaduslik või ei ole. Antroopsusprintsiip tähendab seda, et universum on selline, et seal saaks eksisteerida mõistuslik elu, sest vastasel korral ei oleks kedagi, kes selle kohta midagi öelda oskaks. Tegemist on põneva mõttevahetusega, mis aitab mõista, millised tuuled teaduskorüfeede peades puhuvad. Newton ei teinud vahet teaduse ja religiooni vahel ning arutlused antroopsusprintsiibi üle ainult hägustavad seda piirjoont.

Lisaks juba nimetatutele saavad sõna teaduse propageerijana tuntud füüsik Brian Greene, Nobeli füüsikapreemia laureaat Frank Wilczek, füüsikateoreetik Lawrence Krauss ning mitmed teised tippteadlased.

„The Universe” on raamat, mis paneb mõtlema. Globaalselt, selle sõna kõige laiemas tähenduses. Inimesed tegelevad päevast päeva kõiksugu tähtsate probleemidega: sõdivad ja teevad rahu, koguvad ja kaotavad raha, reostavad palehigis loodust ja võitlevad kliimasoojenemisega, tekitavad ja lahendavad pagulaskriise jne jne. Kas aga kõik see väärib küünlaid, arvestades, et meid ümbritsev maailm võib olla vaid superarvuti genereeritud simulatsioon või hiiglaslik hologramm?

Ilmar Tomusk


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!