Mida õpetajad tegelikult õpetavad

Fotod: erakogu

Kõik mu õpetajad on mulle midagi õpetanud. Kui mitte ka päris kõike, milleks ainekava neid kutsus ja seadis, siis üht-teist ainekavast olulisematki kindlasti. Jälgisin neid ja tegin eluks vajalikke tähelepanekuid.

Lasteaias ma ei käinud. Esimese õpetajaga kohtusin Kunda 1. keskkooli, praeguse Kunda ühisgümnaasiumi null­klassis. Ta oli väga ilus, õlgadeni lokkis juustega. Ütlesin õpetajale, et meie koer toob varsti pojad ja siis ma kingin ühe kutsika talle. Asja sellest plaanist ei saanud. Tähelepanek: teine inimene ei taha alati seda, mida ta sinu meelest tahta võiks.

Algklasside klassijuhataja oli mulle mõistagi suur autoriteet. 1.a klassis käis meid 41 õpilast. Pärast tundide lõppu võttis samas klassis koha sisse õhtune vahetus 1.c näol. Kord septembris pärast koolipäeva avastasin, et olin unustanud klassi oma kehalise kasvatuse riiete koti. Tõttasin sellele järele, aga ukse taga kuulsin, et klassis käis juba 1.c tund. Jäin murelikult koridori seisma. Kõhe oli minna klassi, kus kõik on võõrad, ja häbi oli segada tundi mingi koti pärast. Kaalusin, et ehk peaks vahetunni ära ootama.

Äkki ilmus kusagilt mu klassijuhataja ning päris, miks ma koju ei lähe. Kurtsin talle asja ära – kott jäi klassi, aga seda sealt ära tuua ei julge. „Mine ikka,” ütles õpetaja. „Elus tuleb ette palju asju, mida ei julge, aga sellegipoolest peab tegema.” Võtsin julguse kokku ja astusin uksest sisse. Unustasin ähmiga koputada, aga vähemalt palusin tunni segamise pärast vabandust. Operatsioon „Koti päästmine” lõppes edukalt. Klassi ees seisnud õpetaja naeratas mõistvalt ning minu kohal istunud tüdruk ulatas, samuti sõbraliku naeratuse saatel, mulle koti. Tähelepanek: julgete ees avanevad uksed ja võõras inimene võib homme olla su sõber. Ära pelga talle naeratada.

Maarika Roosimägist kujunes üks meie lemmikõpetajaid ning paljudele lausa usaldusisik.

Minu koolipõlves kuulus neljas klass juba põhikooliastmesse. Siis saimegi uue eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta oli alles kevadel ülikooli lõpetanud, sügisest tuli meie kooli tööle ja määrati kohe ka paralleelklassi juhatajaks. Ega noorel ja kogenematul inimesel puberteedi künnisel jõngermannidega kerge olnud. Tuleristsed sai ta kohe sügisel esimesel klassiõhtul, kuhu osa poisse saabus, pudel hõlma all ja suitsud taskus. Kuulsin juhuslikult päev hiljem teda ühe poisikesega murelikult vestlemas teemal, kas too juba ammu suitsetab ning et võiks üritada selle kohe maha jätta, pärast olla raskem.

Ei tea, kuidas mujal, aga meie klassis oli tunnis vaikuse tagamine talle esialgu keeruline nagu köie­trikk. Ta üritas meiega hakkama saada mitmel moel. Vahel tegi väga kõva häält, vahel ähvardas kutsuda õppealajuhataja, vahel lahkus mõneks ajaks klassist.

Mingil hetkel saabus murrang. See juhtus varem, kui keerulisest east välja kasvada jõudsime, nii et põhjus peitus arvatavasti tema kogemuste kasvamises ja suures töös. Ühtäkki valitses tema tundides mõnus töömeeleolu. Mulle tundus, et ta nautis klassi ees esinemist.

Temast kujunes üks meie lemmik­õpetajaid ning paljudele lausa usaldusisik, kellele muresid kurdeti ja kellelt nõu küsiti. Õrnas eas inimene, kes püüdleb iseseisvuse ja sõltumatuse poole, tunneb seitsmenda meelega ära täiskasvanu, keda usaldada, ning see on täiskasvanule suurimaid tunnustusi. Me ei olnud üllatunud, kui ta läks taas ülikooli – psühholoogikutset omandama. Tähelepanek: inimesed, keda arvad tundvat, võivad sind meeldivalt üllatada.

Matemaatikaga oli mul keerulisem suhe, lihtsalt ei olnud seda soont. Matemaatikaõpetajatest on mul sellegipoolest ainult head mälestused. Ühele neist meeldis lugusid jutustada. Tagantjärele saan aru, et ta tegi teadlikult pause, et õpilased ajude ragistamisest puhata saaksid. Igas tema jutus oli aga väike õpetuseiva, moraal moraali lugemata, kasvatamine nii, et kasvatatav ise sellest arugi ei saa. Mäletan, kuidas mõtlesin põhikoolilapsena, et kui ta ainuüksi matemaatikatunnis meid niimoodi mõjutab, siis mõelda vaid, kui eetilised inimesed kasvavad veel nendest õpilastest, kellele ta klassijuhataja on. Tähelepanek: sul on vedanud, kui teine inimene muudab sind märkamatult paremaks. Õigemini – tema ei muuda sind, vaid sa tahad ise muutuda.

Teise matemaatikaõpetaja kohta räägiti, et ta on oma erialal väga andekas. Mõtlesin murelikult, kuidas ta suudab taluda minusuguseid mitte just kõige teravamaid pliiatseid. Aga suutis. Ta suhtus asja nii, et kui ei ole seda soont, siis hea seegi, kui õpilane püüab. Ta oli üksiti mu õe klassijuhataja. Eks me püüdsime õega mõlemad ja kui õde keskkooli lõpetades tegi sellise tembu, et palus õpetajatelt koolipluusile pastakaga autogrammi, kirjutas see tore õpetaja: „Matemaatika on teadus, mida igaühe pea ei võta.” Tähelepanek: sul on väga vedanud, kui teine inimene aktsepteerib sind sellisena, nagu oled. Koos kõigi su nõrkuste ja tugevustega.

Meie kool oli mitteametlikult spordikallakuga. Neljandast klassist alates moodustati üks paralleelklass kõige sportlikumatest õpilastest. Tüdrukute kehalise kasvatuse õpetaja oli pühendunud, nõudlik ja naiselikult emotsionaalne daam. Saime igas tunnis nii kõva mahvi, et järgmisel päeval võisid isegi võistlustel kooli esindavad sporditüdrukud kurta: jalalihased on nii valusad, et ei saa trepist üles. Õpetaja ei väsinud kinnitamast, et pingutust ja head vormi on vaja meile endale, juba kui tulevastele emadele, mitte talle. Ja et kui hinded ei meeldi, tuleb rohkem tööd teha. (Polnud tema süü, et tollal pidi lapsi hindama normide täitmise järgi.)

Ta saavutas selle, et nii mõnigi neljanda klassi sügisel kehalises kolmedega alustanud tüdruk kerkis mõne aja pärast nelja-viieliseks. Imestan senimaani, et ma viie peale köit ronisin. Ju siis lihtsalt ei sobinud enne alla libiseda, kui võimla lagi vastu tuli. Tähelepanek: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka tulemus. Kui hästi läheb, siis isegi armastus aine vastu.

Meeli Parijõgi