Üks, kaks, kolm ajalugu. Või siiski üks ja terviklik?
Mitu ajalugu meil siis õieti on? Kohalikus kontekstis räägitakse teinekord kahest-kolmest ja vahest isegi neljast ajaloost: üks eestlastele, teine venelastele pluss kosmopoliitiline euroajalugu, kusjuures sellelgi on loomulikult mitmeid variante.
Öeldavasti saab minevikke olla ainult üks, mineviku tõlgendusi aga on paratamatult palju. Kuigi ega see või olla väga kindel – sest kui ikka täpselt ei tea, mis asi on aeg kui niisugune, ei saa kindlalt määratleda ka ajaloo olemust. Vaatleja mõjutab väidetavalt vaatlusobjekti. Kuivõrd sündmused omandavad tähenduse ajapikku, muutub loomuldasa ka ajaloo olemus.
Väga võimalik, et minevikke on tõepoolest ainult üks, aga et minevik elab, muutub ta omatahtsi oma muutumist. Klassiku sõnul on minevik ainuke elav ja eluline aeg inimeste ja rahvaste saatuses, sest ainult minevik võimaldab arenemise (Tammsaare, 1935). Nõnda et kui minevik muutub ja muutub, on määratud läbikukkumisele üritus kehtestada ühte ja ainuõiget mineviku tõlgendust.
Akadeemilise ajalooteaduse seisukohalt on asi selge: Eestil nagu igal teiselgi maal või rahval ei saa olla rohkem kui üks ajalugu: „Eesti ajalugu on kõik see, mis Eestimaa pinnal on toimunud“ (Toomas Karjahärm). Kuhu peaks sujuvalt mahutuma ka vähemusrahvuste ajalugu. Kusjuures igaüks võib oma ajaloost arvata mida tahes. Teisalt aga öeldakse ka nii, et Euroopal on palju ajalugusid, minevikke ja tõdesid, ei saa sundida teisi omaks võtma oma seisukohti, sest omal kombel on eri pooltel õigust küllaga. Pole kuigi mõttekas langeda seega masendusse põhjusel, et teised ei mõtle nii nagu meie.
Süüvides ajalukku
Ajaloolane Enn Tarvel on sedastanud, et süüvides ajalukku, tunnetades oma olematust lõputus ajas ja ruumis, hakkab pea ringi käima, otsekui augustikuu tähistaevast vaadates. Temale kuuluvad ka sõnad, et ajalugu on kui kaunis muinasjutt. Ajaloolane ei saa seega palju muud olla kui lihtsalt üks jutuvestja. Aga muinaslugu pole tingimata kaunis, tihtilugu on ta hoopis jube, tõdeb Tarvel.
Ajalooteadvus on tähtis osa identiteedist. Suurriikide puhul rajatakse rahvuslik identiteet poliitilisele vundamendile ja rahvusühtsuse tunne sünnib keskvõimuga riigi rüpes. Väikerahvuste puhul tugineb identiteedi loomine aga ühisele keelele ja kultuurile, alles siis järgneb riikluse loomine. Emakeele ja kultuuri kaitsmine võrdub Eesti riikluse kaitsmisega, on sedastanud Toomas Karjahärm ja Marek Tamm. Eelnevast johtubki suuresti suur- ja väikeriiklike arusaamade erinevus, sh tuntud tõdemus, et kui Prantsusmaal on kõik prantslased, siis Eestis elavad eestlased, kes teinekord räägivad küll juhtumisi teist keelt. Suurrahva esindaja ei saa hakata kunagi jagama väikerahva arusaamisi ajaloost. Eri arusaamad, eri vaated ajaloole on loomulikud. Ajalugu ongi niisugune. Nõnda et pole parata: eestlaste ja venelaste kui väike- ja suurrahva ajalootaju on erinev.
Tasakaalustatud teavet
Ajalooõpetuses peetakse oluliseks teadvustada, et ühte või teist sündmust saab mitut moodi tõlgendada; et ajalugu on oma loomult paljutine, mitte ainuline. Parima ajalooõpiku arvatakse kirjutavat praktiseeriv õpetaja pärast katsetamist õpilaste peal. Üks väheseid võimalusi ajaloo käsitamiseks ja koolitunnis käsitlemiseks on jagada tasakaalustatud informatsiooni. Faktid rääkigu ise enda eest. Vene ja eesti keeles on välja antud üks väga asjalik dokumendikogumik: „Eesti ajaloo pöördepunktid. Dokumente ja materjale vene õppekeelega gümnaasiumile” (koostajad Toomas Karjahärm ja Andres Adamson). Lisaks samade koostajate „Eesti ajaloo pöördepunktid. Lisamaterjale õpetajale”. Selles jagub hulganisti ka teoreetilist teavet, näiteks „Eesti ajaloo õpetamise üldisi probleeme vene õppekeelega koolis” (Toomas Karjahärm), „Kirjalike allikate kasutamine lähiajaloo õpetamisel” (Robert Stradling, Cardiffi ülikooli emeriitprofessor) ja palju muudki huvitavat ning vajalikku, mis asjakohane mitte ainult vene koolide ja isegi mitte ainult õpilaste jaoks, vaid võib julgelt öelda, et kõigile asjahuvilistele.
Näiteks leiame sealt infot Vene valgete eitavast suhtumisest Eesti ja Läti iseseisvusse (Pariis, 1919). Vene valged olid veendunud, et Eesti iseseisvus pole majanduslikult põhjendatud ning et Eesti ei suuda eraldumise korral maksta kinni oma osa Venemaa riigivõlast. Nende arvates ei suutnuks Balti provintsid elada iseseisvat elu mitte ainult majanduslikel, vaid ka poliitilistel põhjustel (strateegiline platsdarm Venemaa vaenlastele); et sõltumatud Balti riigid muudaksid Venemaa poliitilises plaanis keskaegseks Moskooviaks (Venemaa on eluliselt huvitatud vabast väljapääsust Balti merele).
Dokumendikogumikus on ära toodud näiteks kaart koos arvandmetega sakslaste ümberasumise kohta Nõukogude mõjusfääri loovutatud Ida-Euroopa aladelt Saksamaale 1939–1941. Võime lugeda, mida ütles Lenin Tartu rahu kohta: „See rahu on aken Euroopasse. Sellega avanes teil võimalus alustada kaubavahetust lääneriikidega.”
Bresti rahu kohase Eesti staatuse kohta on aga öeldud, et Eesti- ja Liivimaa puhastatakse viivitamatult Vene vägedest ja Punaarmeest ning et Venemaa vabastab koheselt kõik arreteeritud ja äraviidud elanikud.
—
Paralleelajaloolist
Paralleelselt nii eesti kui ka vene õppekeelega gümnaasiumile on välja antud Lauri Vahtre, „Eesti ajalugu gümnaasiumile”, 2004; „Eesti ajalugu vene õppekeelega gümnaasiumile”, 2010. Paar näidet tekstierinevuste kohta. Kui esimese Nõukogude aasta kohta saavad eesti lapsed teada, et 1940. aasta keskpaigast kuni aasta lõpuni kadus jäädavalt umbes 1000 inimest ning et kokku vahistati esimese Nõukogude aasta jooksul 7700 isikut, siis vene lastele pole vajalikuks peetud seda teavet esitada. 14. juuni 1941 küüditamise kohta puudub vene õpikuvariandis tekst „Ära saadeti esmajoones Eesti ühiskonna juhtiv osa, nagu haritlased, sõjaväelased, riigiametnikud jt”
—
Multiperspektiivsest ajalooõpetusest lühidalt
Kersti Kivirüüt
HTM-i üldharidusosakonna peaekspert
Multiperspektiivse ajalooõpetuse eesmärk on õpetada ajalugu kui teadusdistsipliini, mitte kasutada ajalugu ideoloogilise tööriistana. Õppeprotsessi rõhuasetus baseerub mitte teadmise ülekandmisel valmis narratiivi vormis, vaid õpikeskkonna loomisel, kus õpilane kujundab teadmise ise. Kahtlemata eeldab see õpetajalt metoodilist meisterlikkust, ent suureks abiks on ka õppevara koostajate loodud allikakogumikud või mitteformaalse ajalooõpetuse metoodikakäsiraamatud. Heaks eeskujuks toon siin Euroopa Nõukogu eestvedamisel välja töötatud „Shared Historiesi” õpetajaraamatu, mida praegu tõlgitakse ka eesti keelde. Õpetajate kompetentsuse tõstmiseks hakkavad Euroopa Nõukogu ja Euroopa Wergelandi keskuse toel igal aastal toimuma multiperspektiivse ajalooõpetuse suveakadeemiad Eesti, Läti ja Leedu koolimeeskondadele, kuhu kuuluvad ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, koolijuht, kogukonna esindaja ning õpilaskonna esindaja. Sel aastal oli akadeemia Eestis, järgmisel aastal toimub Leedus.
Oluline on, et õpilane omaks kolmandaks kooliastmeks arusaama, et ajaloonarratiiv ei ole mitte ajalugu ise, vaid selle käsitlus. Seetõttu on multiperspektiivne ajalooõpetus asendamatu viis käsitleda ajalootunnis tundlikke ja vastuolulisi sündmusi, mis eri etniliste või sotsiaalsete gruppide vaates on saanud diametraalselt erineva hinnangu. Eesti kontekstis aitab see tasakaalustada 20. sajandi ajaloo tundlikke teemasid eesti ja vene õppekeelega koolides.
Ka praegune riiklik õppekava on loonud soodsa eelduse multiperspektiivse ajalooõpetuse viljelemiseks ainetunnis. Põhikooli ajalooõpetuse üks eesmärk on, et õpilane mõistab ühiskonna mitmekesisust, kujundab ning põhjendab oma arvamust, analüüsib ja hindab oma tegevust ning näeb ja korrigeerib oma eksimusi. Lugude ümberjutustamisega ajalootunnis sellist õpitulemust kindlasti ei saavutata. Kõne all on, kas mitte pühendada teises kooliastmes senisest rohkem aega ajalooteaduse spetsiifiliste oskuste omandamisele seoses tööga allikatega ning eepilise minevikuhüppe asemel liikuma lähemalt kaugemale. Ehk siis selle asemel, et alustada ajalooõpetust eepilise minevikuhüppega muinas- ja vanaaega, tutvuda alguses kodukandi ajalooga ning pühendada ka õppekavasuuniste tasandil rohkem tunniaega Eesti ajaloole.
Karl Kello
Ajalugusid on ikka ainult üks. Erinevad on ainult vaatnurgad ajaloole.
Koolis tuleks õpetada seda ühte õiget ajalugu aga lisada juurde erinevaid vaatenurki. Iga sõja puhul tuleks mainida miks keegi osapool sõdis kuigi kõik tahtsid rahu.