opleht-tellimine

Esseekonkurss: Mis võib olla ühist haridusel ja hamburgeril?

4. dets. 2015 Krista Kõrgesaar Lustivere põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja - Kommenteeri artiklit

Krista Kõrgesaare kirjatükk „Mis võib olla ühist haridusel ja hamburgeril?” pälvis Õpetajate Lehe toimetuse tähelepanu kui hästi kirjutatud ja komponeeritud ning uudsete mõtteseostega kirjutis. See essee on selgelt eripärane, kutsub lugema ja põimib kogu teksti mõtestatud tervikuks. Kirjutis kätkeb endas inimlikku muret meie hariduse tuleviku pärast. 

Mul on kaks kirge: õppimine ja söömine. See­juures meeldib mulle õppida õpetamise kau-­du ja nautida toitu seda ise valmistades. Kuigi esmapilgul tunduvad need kaks valdkonda – haridus ja kulinaaria – täiesti erinevad, on minu pilgu läbi neil palju ühist.

Olukordades, kus meil palutakse võrrelda üht teisega, on harilikult esimene samm luua võrreldavatest vaimusilmas kujutluspilt: mida täpselt millega võrdlen? Hariduse kui abstraktse mõiste materialiseerimine annab põnevaid tulemusi, kuna igaüks mõtleb sellest isemoodi: mõnel kerkib silme ette kastitäis tühje klaase, mis ootavad täitmist; mõnel vihikutest, raamatutest ja eri sorti paberitest ülekuhjatud laud; üks näeb särasilmset õpetajat, teine äratuskella kui hommikuse ärkamise talumatu raskuse sümbolit.

Nagu eespool kirjutasin, olen lisaks õppimisele ja õpetamisele kiindunud kõigesse, mis seotud söögiga. Koolist ja haridusestki mõeldes ei suuda lakata samal ajal mõtlemast toidule – ja nõnda on need kaks eluvaldkonda mu mõtteis kenasti kokku põimunud nagu elulõnga väädid päikeselisel majaseinal. Tunnistan, et minu meel ainestab hariduse puhtakujuliseks toiduks. Sageli aga kahjuks mitte kõige tervislikumaks toiduks – näiteks hamburgeriks.

Hamburger on üks tänapäeva toidumaailma arhetüüpe. Julgen arvata, et kõik mõtlevad sellest ühtmoodi: me teame, kuidas see peab välja nägema, lõhnama, maitsema. Meie vaimusilma kerkib hamburger, mis vastab õige burgeri mõõdupuule, ning kõikide burgeritootjate eesmärk on valmistada seda arhetüüpset hamburgerit. Kõige mugavam viis selle meie meelest õige suuruse ning kujuga pihvi või kukli saamiseks on mõistagi toota see mehaaniliselt kuskil tööstuses, liini peal, järgides kirjapandud standardit.

Ka hariduses võib kahjuks ikka veel kõnelda vabrikutootmisest. Meil on standard, mida järgitakse: kõigile õpetatakse ühtemoodi ühesuguseid fakte, teooriaid ja mõttemalle. Seda tehakse, sest meid õpetati nii, see on lihtne ning hõlpsalt kontrollitav. Vabrikud võrdlevad standardi alusel burgereid, riik võrdleb standardi alusel vabrikuid.

Ent kool ei tohi olla vabrik, kus kõik erinevad, omanäolised ja -moelised lapsed ühesugusteks koolilõpetajateks vormitakse!

Pragmaatilised mõtlejad, kes mu­ret­sevad oma pensionipõlve pärast (ja õi­ges­ti teevad), vihjavad, et tulevikus ei ole kellelgi vaja iseseisva ning loova mõtlemiseta analüüsivõimetut töötajat, kellel on madal enesehinnang ja vähene eneseusaldus (sest tema keskmine hinne oli näiteks 2,9 põhjusel, et ta lihtsalt ei suutnud pähe õppida järjekordseid mõisteid, reegleid ja lauseid või hüpata kaugust nii palju, kui vaja, et oleks „väga hea”). Piltlikult öeldes ja Einsteinilt mõtet laenates: meil pole ei praegu ega tulevikus vaja kalu, keda on hinnatud selle järgi, kui hästi nad oskasid koolis puu otsa ronida, ning kes seetõttu on tõenäoliselt elanud oma elu teadmisega, et on ebaõnnestujad.

Ent mida või keda on tulevikus vaja? Mida ühelt healt töötajalt tulevikus oodatakse? Ma vastan ausalt: mina ei tea! Sest ma ei tea, millised tööd tulevikus tegijat ootavad.

Ometi pean ma iga päev oma õpilasi eluks ette valmistama. Sellest lähtuvalt olen endale eesmärgiks seadnud õpetada noortele oskusi, mida läheb vaja, et toime tulla mitte eeskätt töö-, vaid inimeseks olemise maailmas. Astmevahelduse kõrval õpetan natuke, kuidas tuua vaheldust igapäevaellu: lisades ivakese maitset Indiast, pisut Prantsusmaalt; käänetega koos võiks kõnelda elukäänakutest ja sellest, kuidas nendega toime tulla; omadussõna võrdlusastmed justkui kutsuvad üles koos mõtisklema selle üle, miks peab end pidevalt teistega võrdlema ja seeläbi kehva enesetunnet ning -hinnangut tekitama (ning seda sageli täiesti vabatahtlikult). Me kõik oleme erinevad – ja selles ongi asja iva, võlu ning valu.

Mulle meeldib noore haridusaktivisti, ka õpetaja ametit mekkinud Triin Toomesaare visioon sellest, millise (kõige paremas mõttes) haridussupi me peaksime kokku keetma. Nimelt sellise, kus koolist lahkuvad „õnnelikud, tervislike eluviisidega, madala riskikäitumisega, laia silmaringi ning hoolivate väärtushinnangutega kodanikud”. Ja nende eesmärgiks omakorda võiks olla see, et „meie riik jõuaks viie kõige (vaimu)rikkama riigi hulka, kus pole probleeme lokkava alkoholismi, hooletushukkumiste, üksikvanemluse, naabrist-parem-olemise või muude riigi ning selle kodanike tervist hävitavate nähtustega”. Teisisõnu, eesmärk on toetada optimistliku, ennast tundva, endasse ja teistesse uskuva särasilmse noore inimese kujunemist.

See, et praegu seisame silmitsi just nimelt eespool nimetet probleemidega, on otseses seoses meie kehvakese vaimutoidulauaga. Igaüks, kes söönud oma elu jooksul vähemalt paar burgerit, kindlasti teab – kas ka tunnistada tahab, on iseküsimus – et see ei täida kõhtu. Seal on küllaga kaloreid, mis tekitavad tunde, et kõht oleks nagu täis, aga tegelikult on rahulolematus – tahaks midagi veel. Lisaks: üks õige burgerifänn mõnest kiirtoidurestoranist korraga alla kolme burgeri ei ostagi. Oleme keskendunud hulgale, mitte kvaliteedile. Niisamuti võib ka vilets vaimutoit tekitada sööjale täiskõhu t u n d e, aga pikas perspektiivis ei toida sööjat vajaminevate toitainetega: oskuste, teadmiste, harjumustega, mis tagaksid talle õnneliku elu.

Mida saame muuta? Esiteks mõelda läbi, milline on see toidulaud, mida endale ja teistele pakume. Hamburgeri järele haaratakse sageli siis, kui on kiire; kui pole tahtmist või oskusi midagi kvaliteetsemat osta või teha; või kui ei teatagi, et toiduna ei teeni burger oma eesmärki. Õpetajana töötades mõtlen pidevalt, kas toimetan ikka teadlikult tänase muutuva maailma vajadusi arvestades ja püüan saavutada maksimaalset kvaliteeti. Kas pühendan oma aega ja energiat, et pakkuda parimat, kvaliteetseimat, n-ö kodust toitu?

Kodune toit – kui soe sõnapaar! Mis see täpsemalt on? See on hoole ja pühendumisega tehtud roog, kuhu on investeeritud aega, koosolemist, head meeleolu ja armastust. Millest sageli algab kodus kokkamine: tehakse kapiuksed lahti ning vaadatakse üle, mis seal juba olemas on, ning lähtuvalt sellest kavandatakse edasine töö käik. Sageli pole isegi retsepti vaja, piisab loovusest ning julgusest seda rakendada.

Karl Martin Sinijärv on Õpetajate Lehe kolumnis kord nentinud, et inimesed on erinevad ja nad on seda kohe. Kohe väiksest peast. Eriti väiksest peast. Edasi lähevad üha ühesugusemaks ja surnust peast on juba üsna sarnased. Õnneks on sinna aega.

Kunagi pole hilja burksiputka sulgeda ja leida võimalusi ise ning ühiselt kokkamiseks ning seeläbi ka teineteise tundmaõppimiseks: uurida välja, kellele meeldib leib, kellele sai, kes on paprikale allergiline ning kes armastab üle kõige maasikamoosi. Igaühele oma!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!