Kasvatada džentelmeni
Konservatiivsed ringkonnad nimetasid Johannes Käisi punaseks professoriks. Aga võib-olla oli ta hoopis anglofiil, küsib kooliajaloolane Ilmar Kopso.
Tsaariaeg
Johannes Käis oli juba noore mehena kooliuuendaja, märgib Ilmar Kopso. Enne esimest maailmasõda Riias Aleksandri gümnaasiumis looduslugu õpetades hakkas ta seal õpilastega õppekäike ja loodusvaatlusi tegema, seadis sisse loodusloo kabineti ja väidetavalt oli esimene Tsaari-Venemaal, kes võttis koolis õppevahendina kasutusel kinofilmi.
Esimese maailmasõja rinde eest evakueeriti Aleksandri gümnaasium Riiast Venemaale Vologdasse. Seal tõusis Käis – mittevenelane ja kohalikele justkui võõras – juba mõne aja pärast Vologda rahvahariduse instituudi nõukogu esimeheks. Kuid varsti tekkisid tal konfliktid ja lõpuks sunniti ta oma kohalt lahkuma. Vologda instituudi nõukogu protokollid (nende koopiad olid nõukaajal aastaid pedagoogika teadusliku uurimise instituudi direktori seifis varjul kui Käisi kompromiteeriv materjal) kinnitavad, et kohalikud bolševikud süüdistasid teda instituudist „mustasajaliste pesa” tegemises, sandarmi- ja papipoegade õppima võtmises, poliitilises passiivsuses jne. Käis vastas, et pole midagi valesti teinud, kuid oli valmis oma kohalt lahkuma. Instituudi nõukogu oli aga Käisi poolt ja leidis, et ta peaks jätkama. 1920. aastal tuli Käis punaste võimu eest siiski Eestisse.
Eesti aeg
Eestis võeti Käis tööle haridusministeeriumisse ja seejärel sai temast vastavatud Võru õpetajate seminari direktor. Võru aeg oli ilmselt kõige õnnelikum periood Käisi elus. Ta sai oma ideid üsna vabalt realiseerida ja Võru seminarist kujunes Eesti kooliuuenduse lipulaev, kust sirgus hulganisti reformpedagoogika põhimõtteid rakendavaid õpetajaid. Kuid 1930. aastal Võru seminar suleti ja ühe põhjusena toodi välja, et Käis olevat oma õpilastele punast maailmavaadet peale surunud ja muutnud seminari „sotside pesaks”. Kuigi Käis oli Vologdas bolševismi olemust väga hästi tundma õppinud ja selle eest Eestisse põgenenud, süüdistas tollane haridusminister Nikolai Kann teda sotsialismi ideede levitamises.
Peapõhjus, miks Võru seminar suleti, oli reform õpetajakoolituses: üritati minna üle gümnaasiumiharidusele põhinevaile pedagoogiumidele. Suleti ka Rakvere ja Läänemaa õpetajate seminarid, Tartu ja Tallinna seminarid muudeti pedagoogiumideks. Võru seminaris tuli küll sotsialistlikke meeleolusid ette, kuid mitte Käisi pärast. Põhjus oli pigem selles, et õpetajate seminarides said noored tasuta keskhariduse ja lisaks tasuta õpetajakoolituse, samal ajal kui gümnaasiumid olid tasulised. Loomulikult kogunes tasuta seminaridesse rohkem vaesemat ja seega vasakpoolsemalt meelestatud noorust. Üks selline vaesest perest pärit õpilane oli Ferdinand Eisen. Ilmar Kopsol on meeles Eiseni ühe seminarikaaslase ütlus: „Sellal kui poisid mängisid võrkpalli, istus Värdi voodil ja luges Marxi.”
Ilmar Kopso on vestelnud sel teemal Võru seminaris õppinud Heinrich Margiga, kes oli viimane Eesti eksiilvalitsuse peaminister ka presidendi ülesannetes. Mark kinnitas, et Käis kellelegi vasakpoolset ideoloogiat peale ei surunud, küll aga tundsid nii õpilased kui ka õpetajad, et „kapten oli laevas” – Käisi sõna koolis maksis ja see sõna kaitses uut Eesti kooli, mitte tollaseid äärmuslikke ideoloogiaid.
Johannes Käis
ajakirja Nõukogude Kool tegevtoimetajana 1949. aastal.
Nõukogude aeg
Kõige halvemini läks Käisil just nõukogude võimu ajal. Pärast 1940. aasta juunipööret kutsuti ta Tallinna hariduse rahvakomissariaadi metoodikaosakonna juhatajaks. Seega paistis ta uuele võimule sobivat. Kuid peagi selgus, et tema naine ei sobinud. Johannes Käis abiellus veebruaris 1941 oma kauaaegse armastuse Anette Budkowskyga, kes oli varem töötanud koos temaga Võru õpetajate seminaris, kuid olnud ka Võru naiskodukaitse juhte. Kasvatusteadlane Aleksander Elango on rääkinud masendavast päevast, mil Käis jõudis Tallinnast koju Tartusse ja leidis eest tühja kodu – Anette Käis oli küüditatud. Käis ei saanud iialgi teada, kuhu tema naine viidi ja mis temast sai. Kuidas sai olla punane mees, kelle armastatud naisega punased niiviisi käitusid?
Kuid järgnes veel üks löök ja seegi just punase võimu poolt. 1946. aastal avaldas Käis oma artiklid raamatus „Valitud tööd”. Algul võeti see vaimustusega vastu. Tollane Tartu ülikooli pedagoogika kateedri juhataja Aleksander Pint arvas, et selle raamatu eest peaks Johannes Käisile andma pedagoogikakandidaadi kraadi.
Siis aga helistas keegi keskkomiteesse, et Käisi raamatus on kodanlik pedagoogika, mis ei omista tähelepanu distsipliinile, jätab kõrvale kommunistliku kasvatuse, ei mobiliseeri võitlusse kodanliku natsionalismi igandite vastu jne. EKP keskkomitee bürool arutati asja ja keelati Käisi raamat ära. Tollele ajale iseloomulikult oli just Irkutskis hariduse saanud seltsimees Pint pärast seda otsust Käisi raamatu üks aktiivsemaid kritiseerijaid.
Julgemad haritlased, nagu Ferdinand Eisen, Heino Liimets, Viivi Maanso, Harald Reinop, pöördusid 1966. aasta märtsis EPK keskkomitee poole palvega vaadata läbi Käisi pärandi uurimist takistavad 1946 antud ebaõiged hinnangud tema loomingule. Pöördumisele vastust ei tulnud. 1978. aastal tegid Eisen ja Liimets taas samalaadse pöördumise. Tulemus: Eisen pidi andma allkirja paberile, millega lubati Käisi töid küll uurida, kuid mitte avaldada.
Ilmar Kopso märgib, et vähemasti 1930. aastate lõpust on märke, et Käis oli pigem anglofiil. 1938. aasta artiklis „Kooliuuendustöö isiksuse kujundamisel ja sotsiaalse kasvatuse teenistuses” toob Käis maade võrdluse: Taanis on vabadus, kuid pole korda. Saksamaal on kord, kuid pole vabadust. Venemaal pole kumbagi. Inglismaal on mõlemad. Ja siis Käis küsib: mis on meie kasvatuse eesmärk. Ta vastab, et eesmärk on toetada noore inimese kasvamist džentelmeniks, kes on vaba ja iseseisev, kuid arvestab ka oma kohustustega ühiskonna ees. Samal ajal nõuti nii pruunil Saksamaal kui ka punasel Venemaal hoopis truualamliku kodaniku kasvatamist.
Hoone ja selle karniisid
Käisi juures võib täheldada püüdu valitsevate režiimidega kohaneda, märgib Kopso. Selle selgitamiseks võrdleb Kopso Käisi hariduskäsitust hoonega, mis aastate jooksul kuigi palju ei muutunud. Selle hoone vundamendiks oli inglaslikult vastutustundliku indiviidi kasvatamine, aastate jooksul lisandus sellele tugevam sotsiaalne mõõde. Seevastu hoone väliseid karniise püüdis Käis aeg-ajalt tõesti võimu nõuetega vastavusse viia. Enamasti muidugi edutult. Näiteks Saksa okupatsiooni ajal kirjutas ta oma kolleegile Edgar Oissarele, et on saanud valmis ühe loodusõpetuse töö, mis peaks sobima kokku „praegusaja vaadetega” ehk siis tollase Saksa pedagoogikaga. Tegelikult sattus Käis Saksa okupatsiooni ajal hoopis mõneks ajaks vanglasse ja elas seejärel venna talus juhutöödest. Karniiside kohendamisest polnud abi. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal toimetas ta oma „Valitud töödes” ilmunud artiklid „praegusaja vaadetele” vastavamaks, kuid raamat keelati ikkagi ära.
Kopso on vestelnud sel teemal Ferdinand Eiseniga, kes oli Johannes Käisi hea sõber. Eisen ei mõistnud Käisi nende kohandamiste pärast hukka. Eisen ütles, et eesti õpetajad on otsinud läbi ajaloo, mis tahes võimu ajal kättesaadavaid võimalusi, et Eesti hariduselu kuidagi edasi viia, ja seda tegi ka Käis. Eisen oli ka see, kes taasiseseisvunud Eestis Käisi artiklid nende õigel kujul „Eesti mõtteloo” sarjas avaldas.
Nõukogude ametnikele ei meeldinud eelkõige Käisi põhimõte, et õpilane sammub ees ja õpetaja tarbe korral vaid aitab ja juhatab teda – nii pidi kasvama iseseisev ja kriitiliselt mõtlev inimene. Tollal keerles kõik Stalini kui suure juhi ja õpetaja ümber ja nii pidi ka õpetaja klassis olema suur juht ja õpetaja.
Pärast „Valitud tööde” ärakeelamist lubati Käisil toimetada edasi ajakirja Nõukogude Kool. Ta oli ka koolide inspektor ja Tallinna õpetajate instituudi lektor. Tema artiklid jäid aga keelatuks. Pärast Käisi surma 1950. aastal juhtus aga see, et uued õpetajaks õppijad ei saanud enam ta nimegi teada. Punane režiim oli Eesti pedagoogilise mõtte ühe suurema edasiviija täielikult maha vaikinud.
Euroopa aeg
Ilmar Kopso märgib lõpetuseks, et Soomes teati Johannes Käisi omal ajal ilmselt paremini kui Nõukogude Eestis. Käis tutvustas enne sõda korduvalt oma ideid Soomes, õppis sealsete kolleegidega suheldes soome keele selgeks, korraldas Eesti ja Soome õpetajate ühiseid koolitusi, kutsus soomlasi Eesti koole vaatama jne. See kõik jättis jälje ja tänane Soome kasvatusteadlane Martti Hellström kirjutab oma blogis, et Soome haridust mõjutasid aastatel 1920–1945 kõige rohkem Dewey ja Montessori ning Salo ja Käis. Hellström annab oma blogis isegi Käisi haridusmudeli põhjaliku kirjelduse. Teine maailmasõda lõi ka Soome tollase koolisüsteemi rööpast välja ja nii küsivad Hellströmi tänased kommenteerijad, miks Käisi põhimõtteid Soomes uuesti rakendama ei hakata.
Ilmar Kopsol, kes on rahvusraamatukogu digiarhiivi spetsialist, on hea meel teatada, et Johannes Käisi juubeli lähistel saab suurt osa tema raamatuist vabalt lugeda Eesti rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar – seda haridus- ja teadusministeeriumi lahke rahatoe tõttu.
Raivo Juurak
—
Johannes Käisi aasta
Tänavu möödub 130 aastat Johannes Käisi sünnist ja 25 aastat temanimelise seltsi asutamisest. Sel puhul on Käisi seltsi liikmed kirjutanud mitmeid tekste, millest üks osa on täna siin lehes, teine ilmub aga Johannes Käisi seltsi kodulehel https://johanneskais. wordpress.com/.
Kodulehelt leiab näiteks Rosma haridusseltsi liikme ja Johannes Käisi preemia laureaadi Külli Volmeri intrigeeriva artikli „Käis ja Steiner – pedagoogi ja filosoofi kokkupuutepunkte”. Vana-Võrumaa muuseumide peavarahoidja Arthur Ruusmaa kirjutab pedagoogilisest ühingust Võru seminar artiklis „Võru Õpetajate Seminari tegevusest 1930–1940. aastail”. Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja Marga Lvova valgustab üksikasjalikult, kuidas läks Johannes Käisil Vologda õpetajate instituudi juhina, artiklis „Vologda vastuolud”, koolieelse lasteasutuse direktor ja Johannes Käisi seltsi liige Aina Alunurm uurib artiklis „Käisilik alushariduse õppekava”, kui palju avalduvad Johannes Käisi pedagoogilised printsiibid tänases lasteaia õppekavas.
Lisaks leiab seltsi kodulehelt Käisi põhjaliku eluloo, tema olulisemad artiklid, ülevaated suvekoolidest, konverentsidest, kirjutamisvõistlustest, koostöösidemetest ja paljust muust.
Raivo Juurak
—
Üks Euroopa suurtest mõtlejatest
Kuulsin Johannes Käisi nime esimest korda 1980. aastate lõpul, vesteldes Turu ülikooli õpetajakoolituse professori Erkki Lahdesega (1929–2006) alternatiivpedagoogikast. Lahdes märkis, et enne Teist maailmasõda oli Johannes Käisil selles osas Soomes suur mõju. Käis pidas Soomes loenguid, kohtus õpetajatega. Turus oli veel 1960. aastatel õpetajaid, kes olid teinud kaasa Käisi õpetajate võrgustikus ja saanud temalt mõjutusi. Käisi raamatutest on tõlgitud soome keelde „Individuaalne tööviis” (1935) ja „Uue kooli sihid ja teed” (1937). Võtsin need raamatukogust ja mõlemat oli huvitav lugeda.
Teist korda tuli Käisist juttu Tallinna ülikoolis peetud alushariduse konverentsil, mis toimus 1994. aastal. Seal räägiti Käisi raamatust „Isetegevus ja individuaalne tööviis”, millest oli tehtud uus trükk. Oli tore mõelda, et pedagoogiline uuenemine toimub Eestis omaenda silmapaistvate mõtlejate toel. Sain enne oma ettekannet, mille teema oli lapsekeskne pedagoogika, selle raamatu ka endale ja tahtsin võtta selle kaanest kaaneni oma ettekande kiledele. Seda ma tegingi ja nii saime rääkida ka minu Käisi-vaimustusest. Kuulsin, et mõned lasteaiaõpetajad olid lugenud Käisi nõukogude ajalgi. Muidugi salaja, sest indiviid ei sobinud tollase kollektivistliku ideaaliga kokku.
1990. aastal tutvusin Piilupesa lasteaia juhataja Maarika Pukiga. Johannes Käis ja tema lapsest lähtuv pedagoogika oli meil sage kõneteema. Märkisime, et Käis soovitas individuaalse ja sotsiaalse kasvatuse lõimida. Ta uskus, et laste spontaanne tegevus toob pedagoogikasse loovust, liiga aktiivsed õpetajad kasvatavad oma õpilastest kuulekaid alamaid, laste võistlema panemine takistab koostööd ega lase lastel üksteist aidata jne.
Johannes Käisi (1885–1950) kaasaegne Soomes oli Aukusti Salo (1887–1951). Minu teada nad omavahel otseselt kokku ei puutunud, kuid eestlaste ja soomlastena võime olla õnnelikud, et meil on olnud kaks niisugust suurmeest. Kui nad oleksid tegutsenud omal ajal saksa- või ingliskeelses keskkonnas, oleksid nad maailmakuulsad. Oleks tore, kui mõni eesti või soome kooliajaloolane uuriks, kui palju Käis ja Salo koostööd tegid ning kui sarnased või erinevad olid nende pedagoogilised põhimõtteid.
Jarmo Kinos
Turu ülikooli professor
—
20. novembril tähistati Innove Hiiumaa saalis Johannes Käisi 130. sünniaastapäeva. Käisi selts andis sel puhul oma aktiivsematele liikmetele üle aasta- ja juubelipreemiad. Fotole jäid Käisi seltsi praegused ja varasemad juhatuse liikmed ning Käisi preemia laureaadid läbi aegade: (vasakult) Tiiu Kiudorv, Kai Võlli, Maia Punak, Aina Alunurm, Kaja Lepik, Eve Vaigu, Anne Koppel, Anu Sarap, Eha Jakobson, Veronika Varik. Fotod: Raivo Juurak, EPAM-i arhiiv
Johannes Käisi selts 25
20. veebruaril saab 25-aastaseks Johannes Käisi selts. Selts asutati 1990. aastal, eestvedajaks oli kauaaegne Põlva keskkooli direktor Paul Lehestik, kes sai tuge Võru õpetajate seminari vilistlastelt, Käisi preemia laureaatidelt, oma lähematelt kolleegidelt. Ideed toetas ka Tallinna ülikooli algõpetuse sektori aktiivgrupp.
Käisi seltsi esimesse juhatusse valiti Paul Lehestik (esimees), Jaan Eilart, Ferdinand Eisen, Tiiu Kiudorv ja Heino Mägi.
Eelkõige sooviti propageerida Käisi ideede ja meetodite rakendamist tänapäeva Eesti koolis, arendada seltsi liikmete pedagoogilist loovust, edendada vabahariduse ideed, kujundada haritud ja hoolivat ühiskonda.
Oma eesmärkide saavutamiseks on Käisi selts korraldanud aastakonverentse ja suvekoole, haridusloolisi näitusi, seminare ja kokkutulekuid, andnud välja Käisi põhimõtetele toetuvat õppematerjali, kaasanud oma liikmeid haridusküsimuste aruteludesse, osalenud rahvusvahelistes haridusprogrammides, teinud koostööd lähedasi eesmärke taotlevate seltside ja asutustega kodu- ja välismaal.
Seltsi juhatuse eestvedamisel on korraldatud kirjutiste võistlust pedagoogidele (1991–2014), õpilasvõistlusi (nt 2008 kirjutiste võistlus „Huvitav tund”, 2010 kodu-uurimuslikud tööd „Kodu. Perekond”), konkurss üliõpilastele (Kalju Lehe nimeline fond). Selts on sõlminud koostöölepingu Johannese kooliga Rosmal. Seltsi tegevust toetab haridus- ja teadusministeerium.
Seltsi aastateemadeks on 25 tegevusaasta jooksul olnud kasvatusprobleemid, kooli ja omavalitsuse koostöö, hindamine, erivajadusega laps tavakoolis, väikekoolid, klassijuhatajatöö, noorsootöö ja kasvatus, huvitav tund, individuaalsus ja sotsiaalsus kasvatuses ja õppes, kodu, lasteaia ja kooli koostöö jt.
Anne Koppel
õpetaja, Johannes Käisi seltsi liige ja juhatuse liige
Tiiu Kiudorv
Johannes Käisi seltsi liige, juhatuse esimese koosseisu liige, Johannes Käisi nimelise preemia laureaat 1988, Johannes Käisi 125. sünniaastapäeva juubelipreemia laureaat
—
Kas meil on „uus” õpikäsitus?
Praeguste õppekavade tuum on väärtuspõhisus, õpiväljundid, õpilasekesksus, valikute pakkumine, õppeainete lõimitus. Võib tunduda üllatav, kuid samu põhimõtteid rakendas Johannes Käis juba aastal 1925 nii õpetajate seminari kui ka harjutuskoolide õppekavades. Ta kirjutas: „Õpetaja loeng-ettekanne peab taanduma vaba õppejutu, ühiste arutluste ja tööjuhatuste järgi iseseisva töötamise ees.” Kui palju on nendes sõnades meile uut?
Johannes Käis toonitas, et õppekavadele tuleb anda vaid üldine kuju, mis määrab üksnes üldjoontes õppeainete sihid ja põhijooned, õppekava konkreetse sisu määravad aga õpetajad ja õppenõukogud, sest nemad oskavad kõige paremini arvesse võtta oma õpilasi puudutavaid teemasid kooliümbruse elust. Praegu peabki iga kool koostama oma õppekava üldisemate riiklike õppekavade alusel, lähtudes paikkonna eripärast.
Lõiming on tänases koolis mõnele võlusõna, mõnele valusõna. Käis on oma üldõpetuse põhimõtete tutvustamisel pannud kirja ka lõimimise põhimõtted, kusjuures need sobivad kokku nii tänase keelekümbluse kui ka rahvusvahelise IB-õppekava põhimõtetega. Käis osutab, et üldõpetuses seotakse kõik õppeained üheks tervikuks mõne keskse õppeaine, näiteks koduloo teemade ümber. Käis rõhutab, et üldõpetus ei ole uus õppeaine, vaid õppemeetod, mis arendab õpilaste iseseisva töö oskust ja mõtlemist.
Ka praegused õppekavad võimaldavad kasutada üldõpetuslikku õpet, mille puhul keskendutakse teatud teemadele, eristamata tavapäraseid ainetunde. Õppe terviku huvides võib kool muuta kohustuslike õppeainete nimistut, liita ning ümber kujundada õppeaineid.
Johannes Käis sai tuntuks eelkõige põhiharidust edendava pedagoogina, kuid ta mõistis ka gümnaasiumi probleeme. Gümnaasiumi suurimateks pahedeks pidas ta õppeainete rohkust, õppematerjali üleküllust, üksikute õppeainete omavahelist võitlust, valikute vähesust. Käis märkis seda 1931. aastal, kuid kas selles on meile praegu midagi uut?
Johannes Käisi juubeliaastast alates on ehk sobiv aeg lõpetada õppekavadest ja muust hariduselus toimuvast rääkides laiendi „uus” kasutamine, sest see uus on enamasti hästi unustatud vana.
Pille Liblik
HTM, Johannes Käisi seltsi liige
—
Valitud mõtteid Johannes Käisi artiklitest
• Uues koolis on olulise tähtsusega õpilase aktiivsus, isetegevus, iseseisev töötamine.
• Õpetaja peaks vahetevahel ja mitte harva hoiduma õpetamast, et anda õpilasele tõuget iseseisvaks huvipäraseks õppimiseks.
• Õiges kasvatuslikus olukorras sammub õpilane ees ja õpetaja tarbe korral vaid aitab ja juhatab teda.
• Iga õpetaja-kasvataja ülimaks püüdeks peaks olema võimaldada õpilastele töös ikka, kui see aga vähegi võimalik on, nende omaalgatust, lähtumist oma huvidest, iseseisvat sihimääramist.
• Õpetajal on „targa” inimesena suur kiusatus väljendada oma tahet ja tegevushimu, nii et õpilane on sunnitud jääma passiivsesse seisundisse rohkem, kui see on soodus tema arengule.
• Meie püüe on asendada tavaline õpperaamat tööraamatuga, mis arendab tööjuhiste abil õpilase sihiteadvust ja iseseisvalt töötamise oskust.
• Heal õpetajal õnnestub üsna kergesti omaenda huvid ja soovid õpilaste huvideks ja soovideks transformeerida.
• Omaalgatusliku ja viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meeleolu.
• Töörõõmule peab õpetaja ennast hädakorral sundimagi. Nukruse peab ta võitma. Isikliku valu maha suruma, sest talle usaldatud õpilased nõuavad rõõmsat õpetajat.
• Kui moodne kasvatus püüab säilitada õpilase individualiteeti, et õpilane saaks isiksuseks arendada, siis on mõistetav, et hindama peab ka õpetaja individualiteeti.
• Kus tegutseb tugev ja loov õpetajaisiksus, nihkub didaktiliste reeglite mõju isegi teisele kohale.
Valiku tegi Raivo Juurak
Allikas: Johannes Käis, Kooliraamat, Eesti mõtteloo sari, Ilmamaa 2004
Vaata ka: http://pedagogiikkaa.blogspot.fi/2010/04/johannes-kais-vaikuttajahahmo.html.