opleht-tellimine
KOOLILABOR
Kultuurisuvi

Lugemiselamus: Vanad sõbrad uue pilguga

4. dets. 2015 Toivo Tootsen kirjamees - Kommenteeri artiklit

Lugemiselamus oli kõige esimene kunstielamus, mida ma oma elus tundsin. Ei olnud ma siis veel kinos ega teatris käinud, kunstinäituste ja kontsertide külastamisest rääkimata.

Lugemise sain selgeks viieselt ja sellest peale on raamatud mu elu lahutamatu osa. Minu põlvkond on suuresti raamatute põlvkond. Raamat oli pea ainus vaimutoit, mis kõigile kättesaadav. Arvutit ja televisiooni polnud, raadio edastas peamiselt uudiseid ja muusikat. Raamat haris hinge ja toitis fantaasiat, ergutas mõttetööd ja lahutas ka meelt.

Mul on kahju, et ligi paarkümmend aastat, mil ma olin süvitsi tegevpoliitikas, jäi raamat – õigemini ilukirjandus – mu elus tagaplaanile; siis olid olulised eelnõud ja debatid, eneseharimine majanduses, riigikaitses, sotsiaaltöös. Nüüd olen oma vanade sõprade juures tagasi.

Just nii – vanade sõprade juures. Sest hiljuti lugesin uuesti läbi Lev Tolstoi „Sõja ja rahu” ning „Anna Karenina”. See oli tegelikult nende teoste uusavastamine. Tundus, nagu ma poleks omal ajal neid üldse lugenud!

Kui nooruspõlves köitis mind ilmselt ainult sündmuste areng, tegelaste elukäik ja nende läbielamused, siis nüüd sain elamuse Tolstoi ajalookäsitlusest ja filosoofiast. Minu enda eluküpsus võimaldas saada lugemiselamuse sellest, mille jaoks nooruses polnud veel pinnast ja tarkust. Hakkan nüüd aimama, et Tolstoil oli nii Andrei ja Nataša kui ka Anna traagilise saatuse kujutamine ainult vahend märksa suuremale ja ambitsioonikamale ülesandele – oma ilmanägemuse ja filosoofia selgitamisele. Ja seekordsel lugemisel nautisingi just teoste seda poolt.

Ma ei tea, kui palju on nüüdisajal noori, kes neid raamatuid on kätte võtnud, läbilugemisest rääkimata. Võib-olla ainult mõni filoloogiatudeng. Aga tasuks. Mina mõistsin nüüd, et klassik ongi sellepärast klassik, et tema looming aastate möödudes mitte ei kaota, vaid saab juurde väärtust. Suur kirjanik tabab inimestes ja ühiskonnas ära selle olulise, mis aegade jooksul väga vähe muutub. No võtame kasvõi selle episoodi „Anna Kareninast”, kus Aleksei Karenin tagastas oma ametkonnale reisiraha, mis oli ette nähtud kaheteistkümne posthobuse maksmiseks kuni sihtkohta jõudmiseni. Ühesõnaga, tagastas lähetusraha. Vürstinna Mjahkaja ütles selle peale: „Teil on hea rääkida, kui teil on ei tea mis miljonid käes, aga mulle meeldib väga, kui mees suvel revideerima sõidab. Talle on reisimine mõnus ja tervislik, ja minul on niiviisi sisse seatud, et mina pean nende rahadega voorimeest ja tõlda.” Tuleb meelde – kuluhüvitised ja nende eest naisele liisitud auto … Igikestev inimlik ahnus on selle nähtuse nimi.

Küllap lendas „Anna Karenina” esmakordsel lugemisel mu pilk pikemalt peatumata üle ka sellest lõigust, mis nüüdsel lugemisel pakkus hoopis uue elamuse: „Kolme kuu pärast tuli aruanne. Muulaste olukorda oli uuritud nii poliitilisest, administratiivsest, ökonoomilisest, etnograafilisest, materiaalsest kui ka religioossest seisukohast. Kõigile küsimustele olid antud suurepäraselt koostatud vastused, vastused, mille õigsuses ei saanud kahelda, kuna need polnud alati eksimisele kalduva inimmõistuse töö, vaid riigimasina ametitegevuse produkt. Vastused tuginesid kuberneride ja arhiereide ametlikkudele andmetele, mis tuginesid omakorda maakonnaülemate ja ülempreestrite ettekannetele ja need jälle vallavalitsuste ja kogudusepreestrite ettekannetele; seepärast olid kõik need vastused kahtlemata õiged.” Muulaste olukord ei muutunud selle järel aga karvavõrdki paremaks …

Seda lugedes meenus, kui palju taolisi aruandeid ja uuringuid meie päevilgi tehakse, kui suuri summasid nende koostamiseks kulutatakse – ja kui vähe neist tegelikus elus kasu on. Nukker tõdemus: sõltumata riigikorrast ja poliitilistest vooludest, on bürokraatia sajandeid sama moodi toiminud.

Või järgmine situatsioon: „Selle (muulaste esindajate) delegatsiooni liikmetel polnud oma osast ega kohustustest aimugi. Nad olid naiivsel arvamisel, et nende kohus on valitsusele ette kanda oma hädad, selgitada asjade tegelikku seisu ja paluda abi, ja ei saanud üldse aru, et mõningate oma nõudmiste ja avaldustega toetasid nad vastasparteid ning võisid sel kombel kogu asjale suurt kahju teha.”

Kas on selle puhul vahet, sündis see tsaariajal või meie päevil? Üpris tuttav olukord mõnelegi meie ühiskondlikule organisatsioonile.

Nõukogude ajal põhjendati inimlikke nõrkusi sellega, et need on kapitalismi igandid. Nüüd öeldakse, et riigivargused, altkäemaksuvõtmine ja bürokraatia vohamine on nõukogude korra pärand. Klassikut lugedes saad aru, et kõik see on juba sajandeid olnud inimloomuses, tarvis on seda ainult märgata, anda sellele kunstijõuline üldistus.

Nagu iga teatrietendus on teistest erinev ja annab omalaadse elamuse, nii on ka raamatu teistkordse lugemisega: saadud elamus on iga kord erinev. See ongi põhjus, miks ma olen hakanud noorpõlves loetud teoseid üle lugema.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!