Teet Suur ja Rakvere jõulupuud

4. dets. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Rakvere linnakunstnik Teet Suur leiab, et sissetallatud radu mööda käia on igav ning peab uute seoste tekitamist kunstniku kohuseks. Foto: Tiina Vapper

Taas kord pakub Eesti rahvale kõneainet Rakvere omapärane jõulupuu, mille kohta avaldatakse arvamust sotsiaalmeedias ja mida käiakse vaatamas kaugemaltki. Rakvere linnakunstniku Teet Suure jaoks on see juba kolmas aasta teha pühadeajaks midagi harjumuspärasest erinevat. Tänavu linnaväljakul trooniv kuusk meenutab kõrget värviliste valgustatud akendega korrusmaja, mille iga akna taga tähistatakse jõule.

Teet Suur, kuidas esimese advendiküünla süütamine Rakvere kesk­väljakul 29. novembril läks?

Väga hästi. Ootasin seda hetke sama suure põnevusega nagu kõik teised. Kohale oli tulnud väga palju rahvast ja mulle tundus, et inimestele meeldis.

Tänavune jõulupuu on tehtud 121 vanast aknast. Kust selline idee tuli?

Aknaid jääb majade kordategemisel alatasa üle. Kuna nad kaaluvad palju ja nende jäätmekeskusesse viimine on kulukas, on inimestel neid keldritesse ja pööningutele seisma jäänud. Enamiku aknaid saime ühest aknaid vahetavast firmast, osa tõid kohale omanikud ise. Klaasid katsime värviliste kiledega, raamid jätsime täpselt nii, nagu need olid – kriimud peal, värv maha koorunud –, me ei ilustanud ega kaunistanud midagi. Kõik ei pea olema korrektne, nagu arvutis 3D-printeriga tehtud, pigem olgu asjal käsitöö maik juures, sest see ongi käsitsi tehtud.

Nii nagu eelmiselgi aastal olid ehitamise juures abiks Rakvere ametikooli õpilased.

Jah, seitse õpilast ehituspuuseppade kursuselt ja nende juhendaja. See töö läks neil ka praktikana arvesse. On suur õnn, et Rakveres on ametikool ja et kool on suhtunud nii toetavalt. Kõik mõtlesid kaasa, isegi tunniplaan seati ringi, et poisid saaksid kuuse valmis teha ja püsti panna.

Alustasite Rakvere linnakunstnikuna tööd 2013. aasta kevadel ja juba sama aasta jõulude ajal loobusite metsast toodud pühadekuusest. Miks te otsustasite traditsioone muuta?

See, kuidas on aastaid tehtud, tundus mulle korduv ja igav. Linna­kunstnikuna oli mul võimalus teha teisiti, ja eks kunstniku töö ongi uusi seoseid tekitada. Mõte oli kasutada materjali, mis muidu ära visatakse, nii et see seostub ka taaskasutuse ja kokkuhoiuga. Esimesel aastal panime väljakule püsti palju pisikesi kuuski, terve kuusetuka, tõime nad linnast paarikümne kilomeetri kauguselt metsast, kus hooldusraiet tehti. Kuusekeste küljes põles 17 000 LED-pirni, vaatepilt oli väga ilus, aga ilm vedas alt. Kohe esimesel ööl algas meeletu torm, mis puhus puud pikali. Järgmisel päeval, kui kõik oli uuesti paika pandud, kordus see uuesti. Aga tehatahtmist see ära ei võtnud.

Eelmisel aastal tegime jõulukuuse puidujääkidest. Kui koorem pindlaudadega kohale saabus, tekkis mul küll alguses väike kahtlus, kuidas see välja kukub. Risk ebaõnnestuda on alati. Üks asi on teha sellist asja oma koduõuel, hoopis teine asi avalikus ruumis, kus vastutus on suur.

Läks nii, et selle efektse roheliste tuledega kaunistatud puidujäätmetest kuuse valis USA ajaleht Huffington Post maailma 14 omanäolisema jõulupuu hulka.

Seda küll. Minu jaoks kinnitas see, et Rakvere ei saa võistelda selliste suurlinnadega nagu New York, Pariis või Madrid võimaluste poolest, aga hea idee leidmisel oleme võrdsed.

2013. aastal oli kogu väljak kaetud väikeste kuuskedega.

2013. aastal oli kogu väljak kaetud väikeste kuuskedega.

Teie omapärased kuuseinstallatsioonid on saanud linnarahvalt ka kriitikat. Kuidas te kriitikat talute?

Järjest paremini, ehkki meeldiv see pole. Arvan, et igaühel on õigus oma arvamus välja öelda, mis ei tähenda, et on õige ja vale arvamus. Inimesed on oma arusaamades tihti liiga kinni ja välistavad enda jaoks teised võimalused täielikult. Aga algusest peale on ideel olnud ka pooldajaid, kes leiavad, et nad ei jää millestki ilma, pigem saavad juurde. Ise sain kinnitust, et tuleb endasse uskuda. Kui tunned, et teed õiget asja, on vaja edasi minna.

Mida te linnas veel muuta plaanite?

Tahaksin muuta linnapilti värvilisemaks ja loomingulisemaks. Kevadel, kui tegime koostööd Tartu tänavakunsti festivaliga „Stencibility”, sai Rakveres näha Tartu ja välismaa tänavakunsti tutvustavat mahukat fotonäitust. Möödunud suvel toimus siin rahvusvaheline vabaõhunäitus „Kilomeeter skulptuuri”, mis tänavu oli Võrus, järgmisel aastal jälle meil. See hakkabki olema Rakveres üle aasta paralleelselt teatrifestivaliga „Baltoscandal”. Linnaelanikud on öelnud, et tehke kõigepealt tänavad korda, siis tehke kunsti. Leian, et saab teha mõlemat. Ratsionaalselt mõeldes peab igast asjast silmaga nähtav kasu olema. Samas on paljudes riikides aru saadud, et kunsti toomine linnaruumi on lõppkokkuvõttes ka majanduslikult tulus, sest keskkonnas, kus inimene end hästi tunneb, kulutab ta ka rohkem raha. Vägisi inimeste suhtumist muuta ei saa ja hoiakute kujundamine võtab aega, aga eeskuju tuleb näidata.

Kas olite kunstihuviline juba lapsena?

Olen kolmandast eluaastast elanud Lääne-Virumaal Tamsalu vallas. Käisin Tamsalu keskkoolis ja olin vilets õpilane, aga mulle meeldis joonistada, paistsin sellega silma ja sain kiita. Õpetaja oli tore inimene, aga mingit metoodikat kunstitunnis küll ei olnud. Me ei teadnud perspektiivist ega värvidest midagi, tegime, nagu oskasime. Tundidest õppisin ainult seda, et silmapiir peab olema nähtav. Ma ei osanud sel ajal isegi mõelda, et kunst võiks olla väljund, mille kaudu edasi minna.

2014. aasta kuusk ehitati puidujääkidest. Fotod: Teet Suur

2014. aasta kuusk ehitati puidujääkidest. Fotod: Teet Suur

Millega te pärast kooli lõpetamist tegelesite?

Tulin Tamsalu keskkoolist juba enne põhikooli lõppu ära ja lõpetasin hiljem Rakvere õhtukeskkooli. Kui 1990. aastatel hakati Eestis talusid taastama, rajasid ka mu vanemad talu, meil oli suuremat sorti piimatootmine. Aastaid töötasingi talus, seejärel mõne aasta Eesti raudteel. 2007. aastal sain tööle Virumaa Teataja toimetusse, kus olin fotograaf ja autojuht ning kirjutasin selle kõrvalt ka artikleid. See oli hästi põnev aeg. Kuna tegin ajalehes töötamise ajal ka mõned näitused, soovitasid tuttavad mul minna kunsti õppima. 2009. aastal astusingi Tartu kõrgemasse kunstikooli skulptuuri erialale. Olin siis 36-aastane. Lihtne see ei olnud ja ratsionaalne inimene ilmselt nii ei teeks, aga kuna ühel hetkel polnud Eestis talupidamisel enam tulevikku, tuli loomad maha müüa ja see aitas rahaliselt hakkama saada.

Millisena te õpingute aega Tartus meenutate?

Need olid toredad ja meeldejäävad aastad. Tartu kõrgem kunstikool on põnev praktilise suunitlusega kool, kus iga osakond on omanäoline. Skulptuuriosakonna juhataja oli sel ajal kunstnik Mati Karmin, lisaks oli seal palju teisi huvitavaid õppejõude, kellelt õppida ja talletada. Tartu on inimlik linn – kõigil on aega ja tänavatel kõnnib palju mõtleva näoga inimesi. Küllap seetõttu, et Tartu on ülikooli- ja tudengilinn, on seal äri ja kommertsi mõju vähem tajutav kui mõnes teises linnas.

Kuidas teist Rakvere linnakunstnik sai?

Olin viimasel kursusel, kui Rakvere linn kuulutas välja konkursi linnakunstniku kohale, kuhu mind mitme kandidaadi seast valiti. Arvan, et üks põhjus oli see, et olin jõudnud Rakveres juba mõne näituse teha ja kujundada Rakvere teatris ühe lavastuse, olen ka suur teatrihuviline. Minu kunstikooli lõputööks oli lavakujundus Iiri näitekirjaniku Conor McPhersoni näidendile „Meresõitja”.

Mis on teie arvates Rakvere omapära?

Olen sellele linnale liiga lähedal, raske on hinnata. Kui omal ajal Lääne-Virumaale tunnuslauset otsiti, jäi sõelale variant „Kõige Eestim”. Minu arvates iseloomustab see Rakveret hästi. Siin ei ole midagi ülevoolavat ega toretsevat, ta on selline lipp lipi peal ajast läbi tulnud linn, kus ajakihid on hästi tuntavad. Veel on Rakverele omased hullud ideed ja julgus riskida, tänu millele ta on saanud crazy linna tiitli. Kui Haapsalu ja Pärnu on pigem suvelinnad, siis Rakveres leiab tegevust igal aastaajal. Siin on veekeskus, linnus, teater ja teatrifestival – väikese linna kohta oleme väga rikkad.

2015. aasta jõulupuu koosneb 121 värvilisest aknast.

2015. aasta jõulupuu koosneb 121 värvilisest aknast.

Teil on olnud näitusi Eestis ja Soomes?

Jah. Viimane näitus oli veebruaris Lapua kunstimuuseumis. Lapua on Rakvere sõpruslinn, mis asub Kesk-Soomes, 400 kilomeetrit Helsingist. Seal on üks Kesk-Soome moodsamaid tänapäeva nõuetele vastavaid galeriisid. Galerii on suur, üle 300 ruutmeetri, mida pole lihtne täita. Esimese näituse tegime 2010. aastal koos Rakverest pärit klaasikunstniku Riho Hütiga. Tänavu veebruaris oli mul seal isikunäitus „Soome minu mõtteis”, kus olid väljas ruumiinstallatsioonid ja suuremõõtmelised sgrafiito tehnikas kipsplaadi lõiked. Tööd andsid edasi mu koolipoisiaegset ettekujutust 1980. aastate Soomest, mis kehastaski sel ajal eestlaste jaoks välismaad. Lihtsad asjad – laev, graniidisein kiirteede ääres, suusasport ja Matti Nykänen, Aalto vaasid, Sibeliuse monument, muumid, kesämökki’d ja muidugi Soome ehitajad, keda ma kuuenda klassi poisina Rakveres kohtasin. Näitus võeti hästi vastu, seal oli äratundmist nii eestlastel kui ka soomlastel.

Milline kunst teile meeldib?

Mind huvitab land art, maastikukunst. Seda võiks praegusest rohkem olla. Rohkem kui kivist raiutud või metallist valatud taies kuskil galeriis postamendi otsas meeldib mulle kunst, mis sobitub keskkonda ja muutub interjööri või avaliku ruumi loomulikuks osaks. Pean oluliseks, et kunst inimesi puudutaks ja neile korda läheks. Sedalaadi teos on ka Rakvere keskväljaku jõulupuu, kusjuures inimeste emotsioonid ja hinnangud kuusele on teose osa.

Kas see tähendab, et Rakveres saab originaalset jõulupuud näha ka järgmisel aastal?

Jah, kavatsen seda traditsiooni jätkata.

Tiina Vapper


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!