Teistmoodi lapsed

4. dets. 2015 - 65 kommentaari

ETHEL LILLEMÄGI

lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.

Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem

Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.

Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.

Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde

Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.

Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.

Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid

Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.

Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.

Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.

Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused

Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.

Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.

Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.

Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

 


65 kommentaari teemale “Teistmoodi lapsed”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Hea kolleeg! Kas Te pole veel märganud, et meie tänases elus on kõik pööratud pea peale? Et kommenteerimisega ei lahendata probleeme, siis soovitan Teile oma raamatut ÕPETAJANA KOOLIILMAS JA ILMAKOOLIS või ka LAPSE ARENDAMINE ALGAB HÄLLIST, kus isegi ettepanekuid. Aga siiski…
    Lapse areng on väga põhjalikult ju läbi uuritud. Märksõna on LAPSEGA TEGELEMINE (meelte arendamine, rääkimine, aktiivne kokkupuude ümbrusega just mängu ja TÖÖ kaudu jne). Aga laste töö on meil pea keelatud!
    Õppimine-kasvatus on psüh.ia vaatevinklist seoste loomine neuronite vahel. Need tekivad vaid kordu(a)mise tulemusena. Kui õpilane haugub (tihti) õpetajale vastu siis tekib ka vastav seos – see ongi kasvatus!
    Kuna normaalne elukeskkond on meil kadunud, siis tuleb lähtuda vaid pedagoogilisest psühholoogiast (teadusest!). Samas olen täheldanud oma loengutel, et õpetajad ei tea, kuidas toimud uute teadmiste-oskuste omandamine ja mida tähendab mõtlemine jne… Nii on raske tänases tehnoloogilises maailmas lapsi õpetada-kasvatada.
    Kui aga olete lugemisest juba võõrdunud, siis lööge Googlesse – AVATUD LOENG PEEP LEPPIKULT – ja saate ka midagi olulist teada…

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Soovitan eelnevaid oopusi mitte EGO tõttu vaid seepärast, et need sisaldavad FUNDAMENTAALUURINGUTELE tuginevaid järeldusi-tähelepanekuid + oma uuringud ja üle 50-aastane koolipraktika. Tänased raamatuletid on täis nn kasvatusteaduslikku kirjandust, mis kahjuks enamuses kommertslik pseudoteadus… Need ei vääri tõesti lugemist – tekitavad vaid segadust.

  3. annes ütleb:

    jään oma arvamuse juurde — raseduse ajal ergutite (kohv, suhkur) kasutamine on autismi üks otseseid põhjuseid.
    bvanavanemate põlvkonnas seda polnud, sest nende jaoks olid bneed ained luksus.

    http://syytekyynlad.blogspot.com.ee/2013/07/kohv-suhkruga.html

    aga kõigest sellest hoolimata tasub uurida Tomatis meetodit —
    http://syytekyynlad.blogspot.com.ee/2010/09/tomatis-meetod.html

  4. Lembit Jakobson ütleb:

    Peep!

    Sa lähtud oma aastatetagusest kogemusest.Ethel Lillemägi räägib tänastest, praegu koolis käivatest lastest. Kahjuks pean nentima, et tal on õigus.
    Kuna puutun veel nendega kokku, siis ei näe tõesti muud võimalust.. Kui säärased lapsed panna w-kooli. Hea oleks, kui ta saaks endale veel klassi ka tugiisiku.See ei käi lihtsalt, sest USA näitab siin eeskuju..Aspergeri sündroomi all kannatavaid lapsi ei loeta seal enam haigeteks.Meie arstid võtavad õppust ega anna tõendit tugiisiku saamiseks.
    Sääraste laste puhul on hea, kui neil on mingi kindel hobi. Mu tuttaval Aspergeri sündroomi alla kannataval 10.a. väga nutikal poisil on selleks orienteerumine. Trenn kolm korda nädalas, laagrid.. On need,mis viivad kooli maailmast, ka w-kooli maailmast eemale.Annavad teistsuguse võimaluse iseolemiseks, oma mina realiseerimiseks.Nüüd on ta lisaks sellele avastanud enda jaoks ka raamatute maailma. Loeb palju.
    Aga jah.. tema sotsialiseerumisega (tema sobitumisega w-kooli maailma) näevad ema-isa kõvasti vaeva. Õpetaja paneb aeg-ajalt talle kooli keelu nädalaks-kaheks.Õnneks elavad nad maal. Neil on kodus 15 ha männimetsa, jõgi, raba..laudas kitsed, kanad.10.aastane poiss käib metsas iseseisvalt puid raiumas.
    Mul on koolis praegu neli autistlike sugemetega last.Üks õpib neljandas juba.Teised kolm on 1.kl.
    Neljanda klassi poiss on kõvasti paremaks läinud, aga arengu ruumi on veel küllaga..HTM kava järgi suletakse viie aasta jooksul 200 põhikooli, erikoolide arvu vähendatakse 1/3 võrra. Nii et probleemid alles algavad.
    Vanemate surve lastele on muidugi omaette probleem. Eriti Tallinnas ja muudes linnades.Selliste laste puhul tuleks vältida iga hinna eest edukust. Lasta lastel olla laps,paradiisi ajas, nagu see oli Bullerby lastel.

  5. Margo ütleb:

    Aspergeri sündroom on DSM-V’s pandud kokku Autismi spektrumihäirega. Päris nii ei ole, et Aspergerit ei tunnistata. Samas võib olla küll nii, et diagnoosi määrata enam neile, kel pole igapäevase toimetuleku juures suuremaid raskusi (kuigi võidakse määrata muu diagnoos, nt Social (Pragmatic) Communication Disorder). See omakorda võib mõjutada muidugi rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust. Päris palju ikkagi oleneb psühhiaatrist ja sellest kui professionaalselt oskab ta häiret määrata (ning kui palju aega tal on konkreetse juhtumiga tegeleda).

  6. Eva Kouhia ütleb:

    Minu kogemus erivajadusega lastega on selline, et kõik algab kodust ja vanematest. Ja vanemate käitumisesest.
    Mis mõttes?
    Selles mõttes, et kui vanem on liialt kontrolliv, liialt tulemustele orienteeritud, liialt range või liialt laialivoolav- piirideta, kui vanem on pühendunud liialt tööle, kui vanemal on endal lahendamata muresid lapsepõlvest vm. käitumishäireid, kui vanem on tasakaalust väljas. Selline vanem ei suuda olla turvaline iseendale ja samuti oma lapsele ja ainuke võimalus lapse jaoks ses olukorras ellu jääda on võtta see erivajadus, haigus või käitumishäire, et tõmmata endale sel moel vanema tähelepanu ja tingimusteta armastust. Lapsed on enamasti meie tõelised peeglid ja õpetajad- nendelt saame kiiret tagasisidet oma käitumise kohta.
    Lahendus on eelkõige olukorra teadvustamine, soov ja tahe muutusteks, lahenduste otsimiseks.
    Selles olukorras on vajalik uute käitumis- ja toimetulekumustrite õppimine sobiva terapeudi juures nii vanematel kui lastel, keskendumine lahenduste leidmisele, muutustele, ressurssidele, tugevustele, headusele ja armastusele.
    Tablett ei aita meil ju teha muutusi oma käitumises ja tõsta elukvaliteeti, ta on ainult toetav vahend mingil ajahetkel.
    Ka uutes oludes elama õppimine, kohanemine tahab harjutamist, aega ja vajab mõnikord ka uusi teadmisi.
    Otsige häid spetsialiste ja küsige abi!
    Mida me oleme ise loonud seda saame ka muuta.
    Ja mis seal salata,julgus vanemana või ka lihtsalt inimesena välja astuda ühiskonna nõuete vastu on minultki nõudnud energiat ja hingejõudu, kuid see on ka seda väärt olnud.
    Uskugem endasse, oma võimetesse, soovide täitumisse ja tegutsegem selle nimel üksi ja koos teistega! Elu on seda väärt!
    3 lapse ema, õpetaja, eraettevõtja, tantsuteraapia praktiseerija

  7. Tea Raasuke ütleb:

    Aitäh Ethel, et probleemi avalikkuse ette tõid.
    Olen lihtsalt lapsevanem, kelle laps ei ole autistlik ega mõne muu diagnoosiga,tal on keskmine hinne 4,8, aga ainus probleem on see, et ta EI TAHA kooli minna. Talle lihtsalt ei meeldi seal. Ta tunneb, et seal on liiga stressirohke, õpetatakse igavalt (päevast päeva kordub üks ja sama – uus tekst lahti, uued sõnad vihikusse, töövihikust paar harjutust ja tund läbi)ja kool algab liiga vara(8:00). Ta ei ole valmis nii vara alustama.
    Ja “see ma ei taha kooli minna” käib juba 6-ndat aastat. Ta saab aru, et õppida on vaja, aga talle on vastuvõetamatu seda sellisel viisil teha.
    Seega olen üks ahastuses lapsevanem, kellel pealtnäha ei tohiks lapsega probleeme olla.
    See ajupesu edukusest on inimestelt selget mõtlemise võime ära võtnud.
    See ebareaalne teadmine, et rohkem on parem, on ajanud nii täiskasvanud kui lapsed hulluks. Järjest rohkem mõttetut infot püütakse lastele pähe ajada selle asemel, et õpetada, kuidas kiirelt vajalikku leida. On infoajastu ja palju tehnilisi võimalusi, aga õppemeetodid on enamuses samad, mis aastakümneid tagasi. Ka kohustuslik kirjandus on valdavalt sama. Need raamatud, mida 70-ndatel loeti õhinaga ei ole enam tänapäeval huvitavad. Tekib küsimus, mil viisil ma olen elus edukam kui ma lugesin lapsena raamatuid, mis mulle huvi ei pakkunud?
    Direktor soovib, et kool paistaks õppetulemustega silma, õpetajad tahavad oma aine tulemustega silmapaista ja lapsed pigistatakse tühjaks.
    Kedagi ei huvita lapse individuaalsus, kõigist püütakse paljuteadvad masinad teha. Aga iseseisev mõtlemine, loomingulisus, erinevate vaatenurkade leidmine, hingeharidus? Lapsed teavad peast kõiksugu definitsioone, aga ei tea, kuidas oma raskete tunnetega (viha,solvumine) hakkama saada, kuidas teise negatiivsusega mitte kaasa minna jne. Minu arust hoopis need omadused teevad inimese elus edukaks.
    Miks ikka veel ei küsita lastelt, kuidas nemad sooviksid õppida?
    Laste hinnangute põhjal võiks koole reastada. Kui lapsele meeldib koolis käia, siis on kool oma ülesande edukalt täitnud.
    Soovin siiralt, et haridustöötajad(sh hariduse korraldajad) ärkaksid petlikust “edu” unest ja hakkaksid tõelisi väärtusi hindama ja õpetama.

  8. Aveli ütleb:

    Nõustun õnneks või kahjuks Peebuga. Lapsi on vaja õpetada ja kasvatada juba hällist alates. Ei saa ikka päris nii, et vaatame, milliseks laps areneb ja siis paneme diagnoosi. Ja pool inimkonnast? Kas artikli autor veidi ei liialda?
    Me ei saa panna igat probleemidega last Waldorf-kooli ja veel tugiisikuga..loome sotsiaalseid töökohti nagu Tallinna bussisaatjad?
    Vanasti tohtis last karistada ja tööle panna, õpetaja oli samuti autoriteet – nüüd on see kõik nullitud ja siis peame hakkama tegelema probleemsete lastega, kes sellise kasvatusviisi tagajärjel kasvavad. Olgem ausad, pooled nö probleemsetest lastest on lihtsalt tähelepanuvaeguses…

  9. Peep Leppik ütleb:

    Hea, Lembit!
    Lähtun just TÄNASEST päevast – vt minu kom.-ri esimest lauset… Lapse areng läbi aastatuhandete ju ei muutu – PSÜÜHILISED protsessid ei muutu. Küsimus on – mida me soovime? Näiteks hüperaktiivsus tänapäeval on valdavalt nn vabakasvatuse (miljöö!) tulemus. Kui nimetame lapse veel ISIKSUSEKS, siis ta õpetajat-kasvatajat ei vajakski. Aga vabakasvatusega haakub otse perevägivald, egoism ja üldse matslus, sest kasvatus pole (Eesti talus) kunagi olnud verbaalne vaid läbi PROTSESSIDE. Ja nii peaks jääma igavesti. Seda tõestab ka ped.psüh.-ia.
    Ameeriklasi on eriti ohtlik järele ahvida, sest neil on kaks koolisüsteemi – üks eliidi jaoks ja teine laiadele massidele, kus valitseb liberaalsus-segadus.
    Järsult on kogu (ka laste) arengut mõjutamas mõnuained, nii üldiselt kui ema raseduse ajal. Normaalse suurusega klassis ei saa õpetajalt nõuda (nõue ju imeilus!?), et ta töötaks ka erivajadustega (mul seegi kogemus) lastega, siis hakkab kannatama ENAMUS – ja nii sagel ongi. W-kool annab edu afektiivses vallas, aga tagasimineku akadeemilises.
    Ärgem unustagem – tavakool valmistab inimest KARMIKS ELUKS… Olen näinud neid, keda ükski firma enam tööle ei võta. Kuuldavasti on see arv juba üle 30 tuhande. MIs neist saab – keda me koolitame???

  10. Aveli ütleb:

    Eva! Lugesin su kommentaari algust ja pean mainima, et antud olukorras polegi kuidagi süüdi sinu laps ega ka sina, vaid kool. Laps tundub sul tark ja andekas ja olgem ausad, nendel ongi raske koolis käia. Seal õpetatakse nii palju üleliigset jama, mida targad lapsed kuulata ei viitsi ega taha, sest nad juba teavad seda. See on aga täiesti nende laste potentsiaali raiskamine..Tihti on nii, et algklassides andekad olnud lapsed manduvad järgnevatel aastatel, sest nende andega pole midagi peale hakata..

    Mindki ajas omal ajal närvi ajab nüüdki koolide õppekorraldus. Tulemustele orienteeritud, mitte teadmistele. Lõpetad kooli ja mõtled endamisi, nojah, lugesin neid ja neid raamatuid, arvutasin siinuseid ja koosinusi..aga puudub elementaarne oskus ise asju tuletada, luua ja mõelda? Päris karm..

    Kas su lapsel on äkki mõni motiveeriv hobi? Siis ehk oleks lapsel koolis käimine vastuvõetav, kui teab, et pärast seda saab tegeleda sellega, millega soovib? (kui muidugi kooli kõrvalt selleks aega on..arvestades, missugused on koduste tööde kuhjad).

  11. Karmen Kopple ütleb:

    Lugupeetud Eva. Kuidas te seletate sellise seisukoha juures ühest perest pärit laste täiesti erinevat suutlikust koolis ja elus üldse toime tulla? Vanem on ju üks ja kasvatusmeetodid samad?

  12. Karmen Kopple ütleb:

    Aveli, karistamine ei ole tänapäeval “keelatud”. Vähemalt minu kogemus ütleb nii. Kool, kus õpivad minu lapsed kasutab karistuseks nt kirjandite kirjutamist(kui vahetusjalatsid kodus) või 5-7 salmiste luuletuste päheõppimist tunni ajal ukse taga(kui sebid) või mõnitab sind õpetaja, nimetades last spermapangaks või kommenteerides kogu klassi ees lapse ema-isa.Kui see ei ole karistamine, siis mis see on?

  13. Johhanna ütleb:

    See kohvi ja suhkru teema on jama jutt, on tõestatud jah, et aktiivsushäire puhul on liigne suhrkute tarbimise piiramine abiks olnud, aga minu isa sündis 1934, tal ei olnud emal mingit liigse suhkru ja kohvi tarbimist raseduse ajal, sõi lihtsat talutoitu.Emaema samamoodi, sõjaaja lapsed, suhkrukott oli luku taga, mõlemad kasvasid üles karmides tingimustes ja karmide kasvatusmeetoditega, mõlemad olid autistlike joontega, üks introvert ja teine ekstravert, elasid koos kuni ühe poole surmani. Sel ajal kui nemad noored ja lapsed olid, ei diagnoositud ei aspergerit ega autismi, lihtsalt inimesed olid eripärased, said oma eluga hästi või halvasti hakkama, kellegi asi polnud.Kui laps oli koolis aeglasem ja sissepoole või liialt aktiivne, leiti neile mõlemile rakendust, mitte ei hakatud diagnoosi panema või vallast välja kupatama. Mõni inimene jäi ka hammasrataste vahele, aga praegusel hetkel käib rebimine maakonna keskmise pärast ja laps jääb sinna rebimise vahele, kuigi on seadus, et kõik lapsed peavad saama hariduse. See et lapsed on autistlikud, sest nad söövad valesti või neid vaktsineeritakse või et neid ei kasvatata, pole õige. Mõned inimesed ongi autistlikke joontega, see on geenides. Muidugi peab neid õpetama ja kasvatama, et nad saaksid hariduse ja oma eluga hakkama saaksid, aga sellist jama on kõik kohad täis , et keegi on süüdi või miski on süüdi. Keegi ega miski ei ole süüdi vaid asjad toimuvad maailmas, varem me ei teadnud ja ei kirjutanud asjadest nii palju ja ehk ei märganudki. Tegelikult on igas inimeses autistlikke jooni, kes tahab ütelda, et selles on miski süüdi, et ta on teistest millegi poolest erinev?! Ja jube igav oleks, kui kõik inimesed ühte nägu oleks ja ühte tegu.;)

  14. Aspergeri ema ütleb:

    Tere!

    Suur tänu delikaatse teema südamliku tõstatamise eest. Need, kes arvavad, et asi on kasvatuses, ei ole ilmselt kohanud Aspergeri/HFA häirega last. See on laps, kellel on teistsugune ajuehitus ning selle tõttu tal puudub üks fundamentaalsetest oskustest – tagasisidega arvestamise oskus. Tema maailm on tema sees ja väljaspool olev ei ole tema jaoks reaalne, see on nagu halli paksu müüri taga, ja ta ei mõista seda. Ta naerab, kui sa nutad, sest ta ei mõista, et sinu nutt on kuidagi temaga seotud. Ta võib kukkuda ohtlikult turnikapuult sadu kordi, sest tal ei jää meelde, et ronimine ja kukkumine on seoses. Ta ei “sõbrune” ega tee kaasa, kui teised midagi teevad. Ta ei allu käsklustele, talle ei saa asju õpetada senikaua, kui on “õpetaja” ja “tema”, vaid temale millegi selgeks tegemiseks tuleb minna tema sisse, leida üles see tee, kuidas info temani jõuab.
    Niisiis. Ma soovitan, kallid kogemustega pedagoogid, ärge jagage õpetussõnu enne, kui olete praktiliselt Aspergeriga päev-päevalt koos elanud. Teda ei ole võimalik allutada 95% tavalistele õppemetoodikatele. Muidugi, tal on omad eelised, minu lapsel näiteks fantastiline mälu – kui ta ühe korra aru saab, on asi igavesti meeles ja selge – aga kõik, mis puudutab rühmatööd ja võistlust, on tema jaoks psühholoogiline õudus. Jah, temast ei tule ilmselt ürituste organiseerijat, sekretäri ja õpetajat. Aga võib tulla näiteks insener või disainer, kui tema enesehinnangut ei hävitata ja ta oma koha elus üles leiab.

    Mul on ka teine laps, kellega võrreldes on vahe eriti ilmselge. Mitte nagu kass ja koer ei ole mu lapsed, vaid nagu kass ja vikerkaar. Kasvatus on võimaluse piires täpselt sama.

    Tänane probleem ei ole erilised lapsed, vaid kitsarinnalised, harimatud ja julmad täiskasvanud, kes ei oska kohaneda muutuva maailmaga.

  15. Lembit Jakobson ütleb:

    Jah! Eks meil kõigil ole mingi kogemus ses vallas.Tuletan veelkord meelde, et haridusminister kavatseb lähema viie aasta jooksul sulgeda 200 põhikooli. Erikoolide arvu vähendada aga 1/3 võrra. Nii et probleemid alles algavad.
    Koolis toimub siiski lapse ja noorte inimeste sotsialiseerumine. Ilma selleta aga on võimatu minna toimetama täiskasvanute maailma.
    Parim, mis me teha saame..On anda lastele tagasi nende õigus elada paradiisiajas. Anda neile tagasi nendele kuuluv Bullerby.
    Sest lapsepõlv on see varandus, millest toitub inimese hing, kui see on olnud rõõmus, hele..Kogu ülejäänud elu.Kui aga mitte..

  16. Johhanna ütleb:

    Mis asi on paradiisiaeg?

  17. lapsevanem ütleb:

    Ei ole eriti vastutustundlik soovitada waldofpedagoogikat (mis on suhteliselt vaba ja korrapäratu) lapsele, kellele enamasti sobib selge ja struktueeritud õpe.

    Autist tahab struktuuri ja rutiini, sinna juurde ka vabadusega harjutamist. Aga mitte vastupidi: vabadus tähendab kaost.

  18. Peep Leppik ütleb:

    Hea Johanna!
    Mina arvan Lembit Jakobsoni paradiisiaega ära tunvat – laps saab vabalt mängida, käia vanematega metsas, hulkuda oja ääres, püüda kala-vähki, lugeda, aga täites peres ka töökohustusi. Ja seda ilma erilise sunduse või RAHA kulutamiseta… Legendaarne Aleksander ELango oli seisukohal, et muistses eesti talus ei tuntud laste füüsilist karistamist, kuna ELU ISE pani kasvatuse-õpetuse ja arengu loomulikul viisil paika…
    Et taluelu on kadunud, siis tuleks pead murda, millega lapse arengu loomulikke protsesse LOOMULIKUL viisil asendada. Paistab, et enamus linnanoortest on siin rappa läinud… Ja mida soovitab veel meie KOMMERTSLIK MEEDIA – !?

  19. Nele ütleb:

    Mõnedes eelnevates kommentaarides käib läbi arvamus, et tegelikult on need lapsed jube andekad, aga ei taha koolis käia. Juba see tähelepanek pärineb “sooritusühiskonnast” – liigitame inimesed andekateks ja vähem andekateks. Samas kõik inimesed peavad ühiskonnas oma koha leidma ja on ühtmoodi vajalikud – vähem andekad sama palju kui “andekad”. Kooli esmane ülesanne on anda lastele haridust, mis on eeldus tulevikus töö saamiseks ja iseseisvaks toimetulekuks. Väga hea, kui koolis käimine on lapsele tore. Kui see seda pole, siis on eeskätt ikkagi lapsevanemate ülesanne lapsele selgeks teha, et see on vajalik. Mitte selleks, et saada tulevikus edukaks ja palju raha, vaid selleks et see lihtsalt kuulub meie ühiskondlikku normi ja sellest ei pääse – ühiskonnas me ju elame! Täiskasvanuna tuleb ju ka tööl käia, olgugi, et täiskasvanu võib samuti soovida pea pigem teki alla peita ja ennast reaalsusest eraldada. Kuna Waldorf koolid on Eesti ühiskonnas hiline ilming, puuduvad uurimused, kuidas neis käinud lapsed täiskasvanuna ühiskonda sulanduvad ja kas sellises koolis käimine on aidanud neil lapsepõlves esinenud sotsiaalsed raskused seljatada. Julgen siiski arvata, et kodul (arukal selgitustööl ja üleüldse lapsega tegelemisel) on väga suur roll selles, et laps siiski soostuks koolis käima.

  20. Veljo ütleb:

    Mina arvan, et “paradiisiajas” oli lihtne trüki viga j=i.
    Kuid selle aia sisu seletas Peep Leppik ilusti ja õigesti lahti.

  21. Inga ütleb:

    Need on lapsed, kes näitavad ühiskonnale, et praegused süsteemid on vananenud ja vajaks ümbermuutmist, oleks vaja väiksemaid klasse ja teistsugust õppekorraldust. Praegune süsteem on ikka veel faktide päheõppimisele baseeruv, mis on suhteliselt mõtetu. Õppimine võiks olla loominguline protsess ja see peaks olema lastele huvitav, aga praegu see koolis nii ei ole kahjuks. Praegu on õpetajate töökoormus ka väga suur, et nad ei jõua selliste probleemsete lastega lihtsalt tegeleda, nii nagu oleks vaja ja sellepärast nad tahakski, et neid poleks olemas. Kuna olen ise olnud ka sedatüüpi laps, siis see teema on mulle väga tuttav ja mina isiklikult olen abi saanud mediteerimisest ja üldse vaimsetest praktikatest. Olen lugenud suures koguses vaimset kirjandust, uurinud sellise fenomeni tagamaid ja nüüdseks olen selgeks saanud, miks need lapsed on niisugused nagu nad on ja kuidas on neid võimalik abistada. Nende kõikide kohta võib öelda, et nad on ülitundlikud ja seetõttu tekib neil kergesti stress. Sellepärast on nendele lastele väga tähtis teiste inimeste toetus, et nende enesehinnang ei muutuks väga madalaks. Samuti on oluline toitumine, tuleks süüa võimalikult töötlemata ja säilitusaineteta toitu ning väga oluline on ka piisav füüsiline liikumine.

  22. Lii Toots ütleb:

    Väga kohutav on lugeda tegelikult kõiki solvavat artiklit. Õpetajad on süüdi, vanemad on süüdi…. ja abi vajavaid lapsi tuleb aina juurde.Kuulge, inimesed, nautige oma aega koos oma lastega, nautige oma lapsi ja nende sõpru. Siis nad suudavad taluda kooli stressi. Et koolis oleks hea ja huvitav ja jõukohane kõigil on asjatu loota tingimustes, kus 9 aastat veedavad koos need, kes hakkavad tulevikus istutama lilli linnaväljakutele ja need, kes hakkavad välja mõtlema tulevikutehnoloogiat.Väärt inimesed, inimestena täpselt ühevõrra väärt on igal juhul mõlema töö tegijad.Lugupidamisega ema ja õpetaja Lii

  23. Tiit ütleb:

    Aitäh valustõsise loo eest!
    Minul on täiesti terved lapsed, kuid kooliskäimine muutus väga traumaatliseks. Põhjuseid ei hakka lugema, need pole ka hetkel tähtsad. Talumatus olukorras tegime otsuse erakooli kasuks. Lapsed ise valisid, … ja on praegu õnnelikud. Raske on maksta, kuid alternatiivi pole.
    Haridusministri põlastus “raha põletamisest” koolides, kus lapsed, – nii tavalised kui ebatavalised – end õnnelikult tunnevad ja sealjuures ka õpivad!, – see on asjatundmatu, matslik, jõmlik suhtumine.
    Rahvas ei peaks sellisele ministrile palka maksma.

  24. Ruut ütleb:

    Lihtne on süüdistada kasvatust ja paljudel juhtudel on kasvatuse ja lapse käitumise vahel tõesti otsene seos. Aga sellise suhtumine on valus neile lapsevanematele, kes on oma last tõesti hällist saadik pühendunult arendanud, kuid kelle lapsel on sellegipoolest käitumisprobleemid/ psühhiaatrilised diagnoosid.
    “Laps saab vabalt mängida, käia vanematega metsas, hulkuda oja ääres, püüda kala-vähki, lugeda, aga täites peres ka töökohustusi” – see kõik on minu lastel olemas (vähid siiski väljaarvatud, kui täpne olla). Lisaks julgustame, hoolime, toetame, oleme lastega lähedased, piirame meediakasutust. Ja ometi olen oma probleemsete laste tõttu hädas olnud juba aastaid, käinud korduvalt ka spetsialistide juures. Mida ütlevad spetsialistid? – “Te teete juba niigi rohkem, kui ühelt lapsevanemalt võiks üldse eeldada, meil ei ole omalt poolt midagi lisada.” Mida ütleb üldsus? – “Midagi peab seal kodus valesti olema, need vanemad ei oska oma lapsi kasvatada”.
    Saan õnneks öelda, et meil on asjad liikunud paremuse poole ja tulevik tundub iga päevaga helgem. Seetõttu saan julgustada ka samasuguste laste vanemaid. Aga lisaks soovin, et inimesed, kellel endal on kuulekad ja kergemini kasvatatavad lapsed (või pole üldse lapsi), ei paneks kõiki probleemseid lapsi kergekäeliselt ühte “kasvatamatuse” patta.

  25. Siiri Konks ütleb:

    Lahenduseks oleks kutselise riigipalgalise koduõpetajate kaadri koolitamine, kes töötaksid ühe, kahe või kolme lapsega korraga, viies nad läbi põhikooli ja miks mitte ka gümnaasiumi. Praegu on see töö lapsevanemate õlgadele lükatud (õpeta ise või maksa), sest koolis sellised lapsed kas ei käi või ei suuda seal midagi õppida. Koduõpe võiks olla aktsepteeritud ja kõigile vabalt kättesaadav laialt levinud õppevorm. Vanasti õpetasid ju ka mõisates lapsi guvernandid ja tulemus oli igati hea. Eestlasele ei ole karjainstinkt omane.

  26. Kadi ütleb:

    Aitäh Peep, aitä Lembit! Teiesugused annavad natukenegi lootust juurde. Miks ei küsita, mis on algpõhjus? Ja seda enamus valdkondades?

  27. Evelin S. ütleb:

    Kolm pilti reaalsusest, mida tahan siin jagada, et tabada laia pilti.

    Kooli fuajees oli stseen, kus täiskasvanud tegelesid ülekeenud lapsega ja kui olukord oli rahunenud ja laps läinud, küsis üks täiskasvanu teiselt – noh, kas said tast lahti. Kõik fuajees olnud lapsed kuulsid seda. Teine pilt lasteaiast, rühmast, kus on 3-4 aastased väikesed põnnid. Sattusin söögi ajal. Õpetaja seisis käed puusas laste kõrval ja rääkis väga ebameeldival üleoleval toonil: Ära topi seda kartulit tervena suhu! Kas sul vanemaid ei ole, kes õpetaks kahvlit kasutama. Ja jätkas samas vaimus. Kolmas pilt. laps tuli koolist ja rääkis, et üks õpetaja oli neid filminud. Hakkasin uurima ja selgus, et õpetaja oli öelnud, et kui nad ilusti ei käitu, siis saadab video vanematele.

    Lisame siia meediafooni, kust võib pea iga päev lugeda koolitarvete üüratutest hindadest, õpetajate madalast palgast, kuidas lastega peredel on väga raske, kuidas mitukümmend tuhat Eetsi last elavad vaesuses jnejne. Sõnum ühele väikesele inimesele on selge: laps on koorem, kulu ja probleem. Aga see sõnum on absoluutses vastuolus edu-lubadusega, mida kultiveerib pea kogu haridussüsteem, klantsajakirjad, poliitikud. Ka isegi Haridusministeerium.

    Lai pilt on kahjuks selline. Ühiskond peab vaatama peeglisse, kõik osapooled.

  28. Kõigest ema ütleb:

    Artikkel on hea, pöörab tähelepanu sellele, et lapsed pole ühe vitsaga löödud. On lapsi kes vajavad väiksemat klassi või teistsugust õpet nagu n. waldorfkoolis kus ei ole suunatud hinnetele ja tuupimisele.
    Kuid on ka lapsi kes tõesti on autistlikud/hüperaktiivsed ja neile ei sobi mammutkool, neil on vaja väikeklassi, äärmisel juhul individuaalõpet. Seda kahjuks praegu on vähe võimalik saada kuna see kõik maksab raha ja ka õpetajaid raske leida, samuti koolides ruume.
    Tugiisiku saab lapsele ilusti kui ise piisavalt otsida ja pinda käia vallas, muidugi nõudmiseks on rehaplaan ja puude aste.

    Kuid mind tegi kurvaks ühe õpetaja kirjutis siin. Vabakasvatus ja kasvatamus on kaks väga erinevat asja, ei maksa neid segamini ajada. Lisaks autismi tänapäeval ikka veel ei ole piisavalt uuritud ja pole kindlat tegurit miks ta esineb. Ka ATH lapsed on lapsed nagu teised ja koduse kasvatusega saad sa last mõjutada ning teda aidata ja nad on väärt õpetajat ja kooliharidust. Kahju lugeda, et ath ja asperger pannakse ühte patta kasvatamatusega, kohvi või ma ei tea mille tarbimise või mitte hoolimisega. Palun pedagoogid kel selline arvamus, laiendage oma silmaringi.

    4 lapse ema, kelle kaks last siis aspergerist/ath lapsed. Ei ole joonud kohvi liitrite viisi( üks tass vahel päevas), ei ole kunagi tarbinud alkoholi mehega või midagi muud sellist ja lapsed on armastatud ja kindlad reeglid peres(vabakasvatus nende puhul on võimatu). Selliseid lapsi tuleb toetada ja õpetada ning müts maha nende õpetajate eest kes seda teevad! See on väga raske töö, õnneks mul vedanud, mu lastel on tugiisikud ja toredad õpetajad kellega saab koostööd teha ja nii saab ka nendest lastest asja.

  29. Lembit Jakobson ütleb:

    W-koolid on teinud ise oma vilistlaste kohta uuringuid.Nii et hea tahtmise korral saab võtta kooliga ühendust ning küsida.
    Arvan, et ka TÜ ja TLÜ nii mõnigi tudeng on uurinud seda oma baka või magistritöös.

  30. Lapsevanem2 ütleb:

    Lugupeetud Peep Leppik,

    Pean lapsevanemana ja õpetajana väga oluliseks, et koolitaja on teinud piisavalt eeltööd, kui koolitab teisi teatud valdkonnas. Teie kommentaar “Näiteks hüperaktiivsus tänapäeval on valdavalt nn vabakasvatuse (miljöö!) tulemus”, on väga vale. Kui Te sellele väitele koostate oma koolitusi, siis levitate valet. Hüperaktiivsuse (ja ka aspergeri) põhjuseid ei ole siiani osatud täpselt välja selgitada ja on vaid leitud arvatavaid põhjustajaid. Mitte ükski nendest arvatavatest põhjustest ei ole vabakasvatus! Kui laps ei kontrolli oma käitumist, kuna talle ei ole õpetatud piire, siis ei saa ükski arst talle panna ATH-diagnoosi. ATH-diagnoosiga lapse ajuprotsessid erinevad nn tavalapse aju protsessidest.
    Ka terminit vabakasvatus kasutatakse tihti valesti. Kahjuks levib arvamus, et kui last füüsiliselt ei karistata, siis ongi vabakasvatus. Vabakasvatus tähendab, et lastele ei panda piire, kuid piire saab õpetada lapsele ilma füüsilise karistuseta. Lisaks minnalaskvale (vaba-) kasvatusele ja autoritaarsele ( lapsevanem käseb-laps kohe täidab ) kasvatusele on olemas ka autoriteetne kasvatus, kus laps ja lapsevanem teevad koostööd. Autoriteetne kasvatus põhineb vastastikkusel austusel ja armastusel, kus lapsevanem on endiselt suunaja rollis, kes seab piire, kuid austab ka lapse tundeid.
    Olen lapsevanemaks kahele lapsele, kellest üks on nn tavalaps ja teisel on ATH. Mõlemad lapsed on kasvanud täpselt samades kasvatustingimustes, samade reeglite, vabaduste ja piirangutega.
    Põnevad loengud, mida vaadata:
    https://m.youtube.com/watch?v=esPRsT-lmw8
    https://m.youtube.com/watch?v=uU6o2_UFSEY

  31. Kommentaar lapsevanemale ütleb:

    WP aluseks ongi rütm ja kord – tegevused toimuvad rütmiliselt liigendatult kindlalt määratud korras (päeva, nädala, kuu, aasta rütm) ja suurt rolli mängivad rituaalid. Vabadus pole waldorfkoolides kaos. Küll aga on kool vabaduse harjutusplatsiks!

  32. Lembit Jakobson ütleb:

    Uues “Pere ja kodu” numbris tuleb juttu minu tütre Maarja ja w-kooli seostest. Üks katke intervjuust.
    “Kui Johannes (7) paar päeva Tartu Waldorfgümnaasiumist puudus, läks Maarja pojaga õpetaja juurde järeltundi. Õpetaja Elen jutustas tähelugu ja Johannes joonistas selle järgi pildi. Pildil oli päike, vihm ja vikerkaar (tähed vupsasid vikerkaare pealt alla). „Kui järg päikese kätte jõudis, näitas ta käega: päikesevalgus tee nagu laine. See tabas mind nagu välgulöök – kogu mu lapsepõlve tehti nii, et on päike ja sealt tulevad kiired. Ja kui keskkoolis ütles füüsikaõpetaja, et valgus pole mitte kiir, vaid laine, siis läks mul tükk aega, et sellest päriselt aru saada. Ja nüüd, vaadates oma last joonistamas, sain ma aru, miks see mul tookord raske oli.“
    Siis palus õpetaja joonistada vihma ja poiss tõmbas sinise plokk-kriidiga joonekesi risti-rästi paberile. Õpetaja ütles leebelt: „See on udu, mis sa praegu teed. Tee mulle vihm!“ Ja laps tõmbas ülevalt alla jooned. Maarja silmad säravad: „Waldorfpedagoogikas on igal joonel mõte! See on ju ettevalmistus füüsikaks – päikeselt tulevad lained, mitte kiired, ja vikerkaart ei saa joonistada, kui pole tehtud vihma ja päikest… Nende õpetus pole juhuslik!“
    Näitlejanna on valmis, et selle peale võidakse küsida: aga mis su laps seal koolis õpib? Ta teab vastust: „Minu jaoks ongi just seosed tähtsad.“

  33. Tiiu ütleb:

    Koolis käimine ja õppimine ei tohiks olla sunduslik ja õppimine ei tohiks olla hinnetega premeeritav/karistatav. Õppimine on inimese loomulik vajadus. Kui seda hakatakse liigselt kujundama ning pähe määrima, muutub see pigem vastumeelseks aju mitte arendavaks tegevuseks, mis võib lapse lukku lüüa.

  34. Jan ütleb:

    Vabandan, et segan sellise tundliku ja olulise teema vahele kuid see on väga oluline. Samad vanemad on igal ajahetkel erinevad ja lapsed on erinevad, laps saab alguse raseduse ajal ning on kahe vanema summa, mitte pelgalt sündides. Ema rasedusperioodil toimuvad toitumised,suhted-käitumised otseselt mõjutavad lapse arengut ja elu ning toimetulekut edasipidiseks … peale sündi toimub paljude protsesside puhul juba tagajärgede silumisega.
    Kus ma seda tean … mina olen see laps, kes tagantjärgi tarkusega näeb: miks ma olen ülitundlik ja miks elus on läinud nagu on … olen juba vana … kuid ema õnneks veel elus ja olen saanud küsida täpselt tema elu kohta ja ka ise käinud oma varajast minevikku vaatamas ja “parandamas” mõtteid sellest (viimane tundub paljudele esoteerika valdkond kuid on mind ennast aidanud, et olukorda veidi muuta, enda kasuks … suuta inimeste seas liikuda ja isegi suhelda, aktsepteerida inimesi …
    Mida te saate tagantjärgi lisaks oma headele tegevustele ise teha andestage endale ja sellele olukorrale (süüd ei ole olemas, süü on kinnine ring, kust väljapääsu pole – on vaid vead ja neid saab parandada). Kui olete andestanud ja tunnete seda endas … siis hakkavad asjad justkui iseenesest muutuma ja paika minema … usaldage seda tunnet … elu on võimalik. Siirad soovid minu poolt Teie poolt valitud TEEL käimiseks. Selleks, et valida peab olema valikuvõimalus. Looge endale need võimalused.

  35. Eerika ütleb:

    Aitäh artikli kirjutajale selle valusa teema tõstatamise ja kommenteerijatele diskussiooni eest.

    Inimestel kerge välja purssida lauset: “Küll on kasvatamatu laps, vanemad pole vist temaga üldse tegelenud.” Saan sellest aru. Ilmselt mõtleksin ise ka samamoodi, kui endal poleks kodus 5-aastast autisti, kes kõigile pereliikmetele pähe istub. Olen mõelnud põhjuseid, miks see küll nii läks. Miks just temal…
    Õnneks on mu ümber toredaid, sama saatusega lapsevanemaid, kes on samuti oma lapsi kõige suurema armastusega kasvatanud ning kellega oleme ühisel arvamusel, et kõige õigem on heietama mitte jääda, vaid ruttu lapsele (ja endale) abi otsida!

  36. Aune Sepp ütleb:

    Hea artikkel ja üha suurenev probleem vajab arutlemist. Kui lasteaias on see võimalus, et saab teha väiksemaid rühmi ja natukenegi nende lastega arvestada,(juhul kui on diagnoositud ja vanemad nõus koostööd tegema), siis millegipärast on meie koolisüsteem nii jäik: suurearvulised klassikomlektid(pearaha!), mahukad õppeprogrammid, sajanditepikkune ainete ainuvalik. Kuidagi räägime ühest (lapsekeskne lähenemine, individuaalsuse arvestamine), aga teostame teist: loeng-raamat-kodutöö-hinne….
    Kas oleks võimalik järgneva põlvkonna õpetajakoolituse programme muuta?
    Kas oleks võimalik meie haridussüsteemi muuta? ( palju erinevaid haridusasutusi: väiksed maakoolid, pisikesed klassid erilistele lastele, ka teistest andekamatele, aastaaegade arvestamine lapse koolipäeva alustamisel, erinevate standartite paljusus…)
    Olen lasteaia direktor ja näen sama, millest eelnevad kommenteerijad rääkisid: lasteaeda tuleb aina rohkem erinevate erisustega lapsi, seda enam, et nüüd lisandub hoogsalt ka rahvuste paljusus.

  37. Parent foR ütleb:

    Juba esimese kooliaasta esimesel veerandil kutsuti mind kooli aru andma, miks lapse joonistatud sügislehed on teiste laste töödega võrreldes erinevad ehk „VALET“ värvi ?! Kui klassikaaslaste sügislehed olid punased ja kollased, siis minu laps arvas, et need peaksid olema nt. sinised. Õpetaja nägi selles üleolevat suhtumist õppetöösse. Ei läinud palju aega mööda kui laps tuli koolist ja teatas, et ta on klassi HÄBIPLEKK. Sõnapaar, mille peale see äsja seitsmeseks saanud poiss ei saanud kindlasti ise tulla. Järgmisel päeval teatas laps, et õpetaja oli talle öelnud, et tema ei ole KOOLIKÕLBULIK ja et ta peaks tagasi lasteaeda minema! Selle peale laps loomulikult rõõmustas. Tagatipuks sain teada, et klassijuhataja oli klassis läbi viinud küsitluse selle kohta, kellest on klassis kõige rohkem tüli versus kes on kõige tublim ja hoolsam õpilane. Tulemused klassis ka avalikustati. Ja minul lapsevanemana ei olnud põhjust nende üle rõõmustada. Murelikuks muutusin siis kui poisi tervis ja immuunsus hakkasid halvenema. Algklasside perioodi iseloomustavad ka lapse korduvad kooliarsti visiidid ja soov tunnist lahkuda (nt vetsu küsimine). Pideva kooli hirmu ja pinge (kuhjuvate märkuste, ühtede, kahtede ja hüüumärkide) tulemuseks see, et nii laps kui lapsevanem olid kliinilises depressioonis. Õpetajate kartuses (et nad last ei kiusaks) üritasin olla madalam kui muru, mitte midagi küsida ega pärida, lootuses et ehk läheb paremaks. Kuid ei läinud! Kõigi aastate jooksul kogesin kooli poolt ainult ülbet ja üleolevat suhtumist, näpuga näitamist enda ja oma lapse suunas. Mitte keegi koolist ei soovinud teha koostööd, pakkuda lahendusi, toetada, aidata. Lapsevanemana jäin ma üksi koos oma „KASVATAMATU“ lapsega. Kogesin väga rängalt omal nahal seda kui PIIRATUD ja STAGNEERUNUD võib olla üks kool Eesti Vabariigis. Väiksemgi INDIVIDUAALNE lähenemine tähendanuks erikohtlemist!? Teistmoodi olemise suhtes puudub igasugune tolerants. Pole imestada, et lapsed on katki ja ühiskond tervikuna HAIGE!

  38. Parent foR ütleb:

    Näide ühest meie eliitkoolidest (80-ndate lõpust, mil seadused võimaldasid lapse koolist väljaviskamist), kust heideti välja 7. klassi poiss, sellepärast, et tema õppeedukus oli mitterahuldav. Ometi oli see poiss tohutute eelduste- ja võimetega spordis. Ta esindas kooli kõikidel spordivõistlustel ja tuli sealt ALATI tagasi kuldmedaliga. Kuid siis, ühel päeval otsustas kooli ajaloo õpetaja, et seda “VÄÄRIKAT” kooli ei tohiks kahelised õpilased esindada! Ehk et ainuke asi, milles see laps oli hea, võeti temalt ära. Tähtsustati vaid seda, et tal olid tunnistusel kahed. Võib-olla kaotasime tol päeval tulevase Eesti olümpiavõitja?! See noor inimene heideti välja palju laiemas tähenduses, kui lihtsalt “ELIIT”koolist!

  39. Lembit Jakobson ütleb:

    Võtab tummaks.

  40. Kersti ütleb:

    Ja nii ongi, minu oma poja gümnaasiumi esimesel aastal ütles üks aineõpetja, kui oli lugenud mõned nimed ette: ma ei saa aru, mida te üldse siin koolis teete, järgmisel aastal võtsin ise poja sealt koolist raske depressiooni töttu, nüüd on poisil kutsekool, sõjavägi läbitud ja töötab oma erialal, mis talle ka meeldib, kuid seda lauset ei unusta meie pere kunagi.

  41. Katrin K. ütleb:

    Päris karmid pildid reaalsusest, mida jagate. Kirjutasite õigesti, et kõik osapooled peavad vaatama peeglisse. Kirjutasite, et sattusite lasteaiarühma söögiajal, nägite ebameeldivat stseeni pealt. Kas teie ise sekkusite vajalikul määral sellesse stseenisse? Kas teie juhtisite õpetaja enda või lasteaia juhataja tähelepanu sellele, mida pealt nägite? Kas te võtsite kooliga ühendust, kui kuulsite lapselt õpetaja ähvardust filmi kasutamise kohta? Kes teie arvates peaks sellistes olukordades sekkuma? Kas tõesti haridusminister isiklikult? Seni kuni ebameeldivate kogemustega laste vanemad ei sekku vahetult, pole tõesti loota, et olukord muutub.

  42. Iba ütleb:

    Masendav lugemine on see õpetajale,mida siin on kirjutatud. Vägisi tuleb tunne peale,et enamuse arvates olen ma ühiskonna saast, kellele ei lähe teine inimene ehk laps korda.
    Ma läksin tavakooli tööle, et tegeleda tavaliste lastega. Mulle meeldivad tavalised lapsed ja ma tahan nendega tööd teha. Mulle meeldib koos nendega maailma avastada, naerda, leida ülesse nende erilised omadused, julgustada neid ennast märkama ja hindama, panna neid lihtsalt seetõttu naeratama, et ma möödusin koridoris. Minu käest pole kunagi tööl küsitud, kas ma tahan tegeleda erivajadustega lastega. Pole saanud ma ka erilist ettevalmistust. Ma ei pea korralikuks ja piisavaks ettevalmistuseks paari ühepäevast koolitust. Aga ometi avastasin ma ühel päeval erivajadustega lapsi õpetamas, sest meil puuduvad Eesti koolis piisavalt vahendid ja võimalused nende õigeks õpetamiseks,inimestega, kes on seda õppinud. Mina ei ole. Aga direktoril ei ole mulle midagi peale õlakehitamise öelda, sest ka temal puuduvad võimalused, midagi eriti muuta.
    Kas võiks selle õpetajate ühiskondliku materdamise lõpetada, meil ei ole võimalik paljuski midagi muuta ning tundub, et Haridusministeeriumis on suht suva, mis ja kuidas koolidel läheb. Ma ei ole võlur, et ma suudaksin kõiki endale peale pandud kohustusi täita, sest need on absurdsed. Ma tahan õpetajana edasi töötada, sest mulle meeldivad lapsed ja mu töö, aga ka mina olen normaalne inimene oma vajadustega ja minult ei saa absurdselt eeldada tööd ainult seetõttu, et töötan õpetajana.

  43. Pille ütleb:

    “Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks.” Kas see on just täpselt nii, nagu autor väidab? Osadele meie seast on hariduslike erivajadustega inimeste olemasolu tõepoolest ehk uus reaalsus, millega tuleb veel kohaneda, kuid teistele siiski tavaline, harjumuspärane asjaolu.
    Olen aastaid töötanud hariduslike erivajadustega laste ja noorukitega ning pean nentima, et kahjuks on kunagi väga hästi toiminud õppesüsteem laiali lammutatud: (tava-)lasteaedades puuduvad logopeedilised rühmad, riik näeb ette, et hariduslike erivajadustega lapsed õpiksid ja areneksid üldhariduskoolides, kuid küsitav on, kui paljudes üldhariduskoolides töötab erivajadustega laste spetsialiste(õpetajaid- logopeede, eripedagooge, sotsiaalpedagooge). Kui paljudes üldhariduskoolides on loodud kohandatud õpitingimused erivajadustega laste mitmekülgseks arendamiseks?
    Murede koorem poleks sugugi nii suur, kui vaid jätkuks piisavalt vahendeid ja mõistmist, oskust õige ja vale vahel vahet teha.

  44. kristina kiisa ütleb:

    Tere,

    Koolil peaks olema 2 eesmärki: teadmiste omandamine ja meeldiv kohalviibimine koos heade sõpradega.

    Kõik inimesed omandavad teadmisi erineval viisil, laias laastus on 4 gruppi: üksi ja ise õppijad, grupis väikese seltskonnaga ise õppijad, individuaalselt õpetaja juhendamisel õppijad ning klassis ja õpetaja juhendamisel õppimine. See viimane pidavat olema kõige vähem omane, sest enamik õpilasi õpib ainet ikka kodus üksi, koos sõbra/sõpradega või juhendab teda lapsevanem. Seega 3 esimest teadmiste omandamise vormi.

    Suures kollektiivis kohal käimine on teadmiste seisukohast resursi raiskamine , sest seda resurssi meil lihtsalt ei ole. Praegune kool tõestab suurepäraselt, et kui kodus ei õpi, siis midagi ei oska. Ikkagi tuleb õppida mingis teises vormis peale kooli. Milleks siis raisata 5-6 tundi päevas kohalviibimisele, väsitamisele , nõmedate nõudmiste täitmisele ja õpetaja egoga arvestamisele? Kui täiskasvanud peaksid peale 8-tunnist tööpäeva tegeliku töö kodus tegema? Mis tunne oleks? Ja kui keegi veel oma hinnanguid annab, mis on sügavalt subjektiivsed ja tekitavad vaid stressi ja alandust.

    Kuidas õpet korraldada?
    Kuna õppimisvõimekus ja -kiirus ning huvi on lastel eri vanuses erinev, siis peaks olema tasemeõpe. Näiteks 1.klassi matemaatika on tase nr 1 jne. Mõni laps teeb näiteks juba esimesed 4 taset matemaatikas näiteks 1.klassi jooksul , teine laps teeb 1.taseme 1 ja 2.klassis. Kiirus on erinev ja tulemus oleks vaid läbitud. Nii kõigi teiste ainetega. Kui teatud tasemed läbitud, jääb aega üle ja saab midagi muud teha. Kooli lõpuks ilmselt osa õpilase ei jõuagi kõiki tasemeid läbida ning see ei olegi oluline. Igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele. Hinnete panemine ja ebavõrdsus jääks ära.

    Eriti oluline on tasemeõpe keskkoolis. Milleks õppida paralleelselt 14 õppeainet? Keskkooliks on selge, millise suunal edasi õppida. Milleks füüsikutele laulmine ja kunst, kui nad ei soovi sellega enam tegeleda ja igal nädalal mitmeid tunde sellele raisata ?

    Õppevahendid, konspektid jms peaks vabalt olema kättesaadavad nii internetis kui paberkandjal. Eesti parimate aineõpetajate tunnid võiks olla internetis järelvaadatavad. See süsteem aitaks õpetajate koormust vähendada. Õpetaja funktsiooniks oleks olla toetav ja suunav, mitte kontrolliv ja karistav.

  45. Birgit Soans ütleb:

    Tere

    Väga mõnus kirjutis. Lõpuks ometi saan kuskilt omaenda koolikogemuse kirjeldust lugeda. Aga üks parandus:
    “Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.”

    Täiesti õige, välja arvatud see: me ei kannata autistlike joonte all. Mitte rohkem, kui neurotüüpsed inimesed kannatavad neurotüüpsete joonte all. Me kannatame hoopis ühiskondliku negatiivse suhtumise ja sotsiaalse surve all olla keegi teine ning funktsioneerida oludes, mis arvestavad neurotüüpsete (ja sageli üldse vaid ekstravertide) vajadustega. See tekitab ärevust ja stressi ning päädib depressiooni ja mõnikord kahjuks ka enesetapukatsetega. Meil on täpselt samad põhjused rühmana keskmisest depressiivsemad olla nagu mitteheteroseksuaalsetel vähemustel: meil lihtsalt on ühiskonnas raske, kuna meid ei aktsepteerita sellisena, milliseks me sündinud oleme, ja see teeb hinge haigeks.

    Autistlikkus pole haigus, austistlikkus on olemisviis ning see olemisviis annab palju tugevusi ja eeliseid, tavalisimad on hiilgav mälu, tugev õiglustunne ja empaatiavõime, oskus näha kompleksseid mustreid ja süsteeme lihtsate ja loogilistena, omandada suures koguses huvipakkuvat materjali ning näiteks saavutada seeläbi septsialistitase mis tahes huvipakkuval alal ilma formaalset haridusteed läbimata – kui vaid mõnda asja mainida.
    Kuigi paljud ehk ei tooks seda välja positiivsena (suuresti seetõttu, et neile on teiste poolt kaua öeldud, et see pole positiivne), lisaksin plusside sekka ka ülitundlikkuse, mis tagab meile intensiivse maailmakogemuse. Tänu sellele elaksime me justkui mitut elu korraga ning saame elust palju võimsama ja “värvilisema” kogemuse.

  46. Ülle ütleb:

    Minu 15.a. pojal tekkis koolistress ja ta ei õppinud enam.Lõpuks olid ta hinded nii halvad,et nutma ajas.Ta hakkas ise endale uut kooli otsima.Lõpuks avastas ta 32 kk.Direktor küsis:
    “Miks ma peaksin sind tahtma?”
    Poiss vastas:”Ma tahan uut võimalust.”
    Direktor kostis:”Igaüks on är ateeninud uue võimaluse.”
    Kõik läks hästi.Mu poeg hakkas jälle viitele õppima.

  47. Minulaps ütleb:

    Minu isiklik arvamus. Olen teema algataja Etheliga täitsa nõus. Kõik, mis ta kirjutab on tõsi. Julgen seda väita, kuna mul endal kodus aspergeri sündroomi tunnustega laps.

  48. Birgit Soans ütleb:

    Ma vist ei mõista hästi, kuidas meie tavalised pole, aga see selleks 🙂

    Ka introvertsed lapsed, kes pole autistid, on koolikeskkonna kontekstis erivajadusega, ometi on nad justkui tavalised – neuroenamuse esindajad ehk neurotüüpsed. Teie avaldusest jääb paraku mulje, et te ei osanud ette aimata, et saate õpetama erinevaid isiksusi, mitte homogeenset rühma “lapsed”, kes vaikimisi koosneb neurotüüpsetest ekstravertidest.

    Minu jaoks on masendav, et te ei aktsepteeri kirjutises välja toodud kurba tõelust, vaid lähete hoopis kaitsesse.

    Kuna autismispektrisse langeb üks inimene 45-st, siis on veidi ebarealistlik oodata, et te meiega kunagi kokku ei puutu. See pole aga laste süü. Õpetajatöös ei saa niivõrd lugeda see, mida teie tahtsite või ette kujutasite, kuivõrd see, et teie käe alt väljuksid kahjustamata noored inimesed.
    Näen siin vaid kahte võimalust – kas veidi antud teemal end harida, näiteks võite küsimustega pöörduda Eesti Aspergerite Ühingu poole (aspergerid@gmail.com) või mõne teise autismiühingu poole või lugeda omal käel vastavat kirjandust, ja leida viis, kuidas kõik osapooled võitjaks jääksid, või valida mõni teine amet. Ma ei ütle seda pahatahtlikult, vaid nii paraku on. Tegu on siiski lastega, kelle võimalused enda kaitsmisel on äärmiselt piiratud. Teil täiskasvanuna on võimalusi rohkem. Ma usun, et teil on raske, aga teie pole selles olukorras nõrgem ja haavatavam osapool.

    Lastel, olgu siis tegu neuroenamuse või -vähemuse esindajatel, on õigus vajadustele vastavale haridusele ning keskkonnale, mis ei tekita olukorda, kus noor inimene depressiooni langeb ja endale ehk isegi käe külge paneb. Võin kogemusest öelda, et isegi ühelainsal õpetajal kahjuks on säärane vägi.

    Kõike head.

  49. Birgit Soans ütleb:

    Kõik võib olla ideaalne, ent tugevalt introvertse ja/või autistliku lapse vajadusi (olla rahulikus keskkonnas, kus on minimaalselt ümbritsevaid inimesi ja lärmi) see ei muuda. Inimeste ajud on erinevad. Näiteks suudavad ekstravertide ajud lärmakas keskkonnas töötada, ent autistlik aju, mis on igasugusest “mürast” äärmiselt häiritav, ei suuda, kuna see pole niimoodi ehitatud. Samal ajal on autistide keskendumisvõime müratus selline, mis ületab pika puuga keskmise neurotüübi keskendumisvõime.

    Süüdlasi pole mõtet antud loos näha. Küll aga karmi tõde, millest alles nüüd, mil palju lõhutud lapsi on juba ellu läinud, on rääkima hakatud.

  50. Viive ütleb:

    “… nad on ülitundlikud ja seetõttu tekib neil kergesti stress. Sellepärast on nendele lastele väga tähtis teiste inimeste toetus, et nende enesehinnang ei muutuks väga madalaks. Samuti on oluline toitumine, tuleks süüa võimalikult töötlemata ja säilitusaineteta toitu ning väga oluline on ka piisav füüsiline liikumine.”
    Olen ülalöelduga täiesti päri. Olin koolis heade õpilaste kirjas (tubli hoolas ja viisakas tüdruk, õpetajate hoiak jääb püsima kui ka tegelikud hinded muutuvad), kuigi keskkooli lõpetasin reaalainetes vaevaliste kolmedega ja mitmed õpetajad tekitasid hirmukrambi, nii et tunnis räägitust ei suutnud midagi tabada. Ja kui kusagil jääb lünk, siis ei ole ka võimalik edasi minna…. Lõpetasin tänu pinginaabrile ja spikerdamistele. Praegu tean, et olin ülitundlik, enesehinnang tambiti madalaks, õppida ei tahtnud, sest kui kiirelt ainet haaravate lastega eest ära mindi, ei olnud võimalik enam järgi jõuda. Mu imestus oli suur, kui täiskasvanuna leidsin end meeletult lugemas, keeli õppimas, igasugustest täiendkoolitustelt – see kõik oli nii põnev. Nii et 11 aastat ajaraisku!
    Nüüd olen mures oma tavakoolis 1. klassis käiva lapselapse pärast. Läks kooli õhinaga, tahtis õppida ja juba praegu, 4 kuud hiljem ei taha, sest tal on igav, ta juba oskab neid asju.
    Nüüd TOITUMINE. See ei ole naljaasi, mida me poeriiulitelt ostame! Neid aineid, mis toidulaadsetes toodetes on, ei söönud ka minu 80-ndatel sündinud lapsed. Krooniliste haiguste kasv järjest noorematel tõestab seda. Loodus on meile määranud midagi muud. Te võite olla iroonilised, aga töötlemata taimne toit (toortoit ei ole sellele just parim nimetus) toob tervise tagasi. Ma tõesti ei väida, et autist saab autismist lahti, aga toortoit aitab KÕIKI. Mina, tavamõistes täiesti terve keskeas inimene olen saanud 6-aastase toortoitumise jooksul teada ja tunda, mis on tegelik tervis ja tean paljusid, kes on arstide üllatuseks oma eluaeg ravimeid vajavast haigusest vabanenud… Miks see küll nii raske mõista on! On looduse valmistatud TOIT ja inimeste valmistatud TOOTED, mille eesmärk ei ole meie tervist hoida vaid kasumit teenida, kauem säilitada, odavamalt toota jne. Uurige, materjali on palju, siin mõned vihjed:
    Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”, Sille Poola “Toortoidu A ja O”, Victoria Boutenko “12 sammu toortoiduni”;
    Diabeedist tervenemine:
    https://www.youtube.com/watch?v=9gAxrY4RG-Q&feature=youtu.be
    Hämmastavad udarad ehk mida teeb meiega piim:
    https://www.youtube.com/watch?v=tQwe6lrx4b4&app=desktop
    Jne. jne.

  51. Eha ütleb:

    Kui õige tekst. Töötaksin rõõmuga koolis, kui ei peaks pidevalt kuulma, et olen vana, joon õpetajatetoas kohvi, kiusan lapsi, halvustan õpilasi jne. Õpetajad on ka läbilõige ühiskonnast ja mitte kuskil inkubaatoris väljahautud imeloomad. Nii nagu on lolle ja hoolimatuid mujal, on ka koolis. Aga nende järgi ei saa kõiki iseloomustada. Katsuge aru saada, et õpetajal ei ole eripedagoogi ettevalmistust, õpilaste arv klassis aina suureneb raha kokkuhoiupoliitika tõttu ja erivajadustega laste arv paisub katastroofiliselt. Pöördume pigem koos lahenduste otsimiseks ministri, riigikogu või veel kellegi poole, kellest oleks ka kasu!

  52. Mari Peets ütleb:

    Oh tule taevas appi, KOHV JA SUHKUR!? See on vist küll kõige tobedam põhjus, mida kuulnud olen, aga mida on mul samas ka kõige lihtsam ümber lükata, kuna ma pole kunagi kohvi joonud ja ka suhkrut tarvitan kindlasti keskmisest vähem. Vabakasvatus on teine ABSURDNE põhjus. Olen ise klassiõpetaja, kolme lapse ema, kellest ühel on diagnoositud autism. Kohtlen ja kasvatan kõiki oma lapsi ja õpilasi sarnaselt – võtmesõnadeks respekt ja hoolivus.
    Hariduslike erivajadustega lapsed on reaalsus. Nemad ei suuda muutuda, et sobituda meie maailma. MEIE peame muutma oma suhtumist, et aidata neil koolis toime tulla ja eluks vajalikud oskused omandada. Ilma selleta on ikka päris kindel, et nad tulevikus iseseisvalt ühiskonnas toime ei tule.

  53. Kaarel ütleb:

    Autismiteemat põhjalikult uurinud ja ise autistliku inimesena olen nõus paljude artiklis ja kommentaatorite poolt avaldatud seisukohtadega. Mitmete asjadega muidugi ei ole ka nõus.

    Tuletaksin meelde, et meil on olemas autismiteemaline foorum http://www.omamoodi.net, kus neid teemasid võiks põhjalikumalt arutada ja koostööd teha ka võimalike muutuste ellukutsumisel.

    Lisaks võib teile huvi pakkuda ekspertide nägemus sellest, milline võiks välja näha neurodiversiteedil (neuroloogiliste erinevustega arvestamisel) põhinev haridusmudel. Sellest saab lugeda MTÜ Eesti Aspergerite Ühingu kodulehel: https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-autism-mis-on-aspergeri-sundroom/#haridus – seal on ka võimalik teemat kommenteerida.

    Usun, et kooliteemas aitab selgusele jõuda ka dokumentaalfilm “Koolitades maailma”, mida saab vaadata eestikeelsete subtiitritega aadressil: https://www.youtube.com/watch?v=tE3q9-v9Ixw

  54. V. Parve ütleb:

    Inimesi on maailmas isegi palju. Miski pole väär ja vale, kui alustatakse sellest, kuidas teha nii, et probleemseid lapsi vähem sünniks. Seda sama saab väljendada ka lihtsamate sõnadega: eugeenika on õigustatav ja vajalik.
    Palun lugejat mitte ehitada iseoma pisuhända ja siis mind selle loomises süüdistada! Mina ei ole kutsunud üles teistsuguseid ära hävitama.

    Olen psühhiaater ja kogen nädalast nädalasse, et enamus probleemseid lapsi võrsub vanematest, kes ise on juba varem probleemsed. Inimese suhtes toimub darwinlik valik teisiti kui mitteinimeste suhtes. Sootsiumi normid ja reeglid on bioloogiliste-ökoloogiliste suhtes ülimuslikud. Vaimselt vaegarenenu või vaimuhaige suudab oma järglased enne ära sünnitada või eostada kui ta ise eestkostele ja hoolekandeasutusse jõuab. Sest sotsiaalsete normide ja kokkulepetega pakutakse talle sigimiseks igakülgseid võimalusi ning samuti normidega takistatakse tema sigivuse piiramist.

    Eesti “eriliste laste” probleem ei seisne normperekondadesse sündinud vähestele autistidele koolide loomises ja veidi suuremas arvus hüperaktiivsetes klassi kohta kui vanasti. Probleemiks on käitumishäiretega õpilased, kel ei ole õpivõimeid ja ei ole arendavat kodu, sest vanemad on samuti õpivõimetud.
    Normintellektiga ja haritud lapsevanemad leiavad viisi, kuidas autistiga toime tulla, ehkki see võib olla kurnav. Allanormse intellektiga vanemad toodavad järglasi, kes rida aastaid madaldavad lasteaedade ja algkoolide taset, enne kui nad perekonnast võõrandatakse ja eriinternaatkooli saadetakse. (Normarenguga õpilasi kasutatakse nende suhtes “abiõpetajaina.) Aga erikool lahendab vähe, sest emapalk on suurim omateenitud raha, mida allanormse intellektiga viljakas eas sünnitaja elu sees loota võib.

    Tilo Sarrazinilt loeme, et praegusaja suurimaid mõistusevastasusi on, et haridusevõimelised naised, õppides õpetajateks ja kasvatajateks, lükkavad oma isiklike laste sünnitamist edasi või jätavad need lõpuks sünnitamata, et pühendada oma elu allanormse intellektiga või muidu harimatute sünnitajate järglaskonna eest üha parema hoole kandmisele. See järglaskond aga kunagi tööle ei asu!

    Ma ei kutsu üles puuduliku intellektiga vanemate puuduliku intellektiga laste eest halvemini hoolt kandma, vaid juhin tähelepanu, et tulemuslikuks teeks on nende inimeste paljunemisvõimaluste ahendamine, kel raskusi iseenda toitmisega ja kel ei ole oma järglaste toitmise ja kasvatamisega toimetuleku võimet.
    Selle jutu juures annan endale selgesti aru, et Forrest Gump ei olnud pärilikult õpivõimetu. Niisamuti jaguneb probleemsete laste üldhulk üksteisest selgesti erinevateks ja vastavalt siis ka eritlemist eeldavateks alamhulkadeks.
    On täiesti viljatu püüda leida lahendust mureõpilastega toimetulemise probleemidele, kui pärilikult depressiivset last, pärilikult vähese õpivõimega last, juhuslikult autistlikku last, juhuslikult hüperaktiivset last, pärilikult hüperaktiivset last, geneetilise defektiga last, vaimuhaiget last ja tsüklilise endogeense meeleoluhäirega last ning tagatipuks veel sotsialiseerunud käitumishäirega last püütakse näha ühe üldtüüpi erikooli kliendina. On vaja vähemalt rida paralleelklasse, juhul kui selliste omadustega lapsed surutakse ühte kooli. On vaja vähemalt üksteisest küllalt eemal asuvaid elu ja õpipaviljone, millega tehakse nii, et pärilikult depressiivseid ei sunnitaks oma eeskujuga õpetama pärilikult nõgaandelisi. Niisama peavad autistid olema füüsiliselt eemal hüperaktiivsetest ning oluliste käitumishäiretega õpilastest. Siin on väga palju, millest veel arutada. Hoolekanderiigis vabalt paljunedes löövad nõrgaandelised lõpuks hoolekandriigi lõhki. See on päris kindel tulem.
    Niisiis, autistid, hüperaktiivsed ja endogeense meeleoluhäirega lapsed on suure probleemi väiksem osa, sest oskuslikud eripedagoogid suudavad nendega midagi ette võtta ja oskuslikumad vanemad samuti, kuna nendega, kelle juurde on kokku jooksnud käitumishäire ja nõrgaandelisus või vaimuhaigus ja nõrgaandelisus on peaaegu võimatu midagi loomingulist ette võtta. (Nad ka paljunevad kahjuks isekeskis!).

  55. autist ütleb:

    Eelpool kõnelenud psühhiaater härra Parve jutu kommentaariks tahaksin öelda, et tema jutus kajastuvad mitmed eksiarvamused neuroloogiliste erinevustega inimeste suhtes, mida ühelgi psühhiaatrina töötaval inimesel kindlasti olla ei tohiks. Ühiskonnas peaks olema ka mingi mehhanism, mis ei laseks psühhiaatria ega üldse mingis vähegi vastutavas valdkonnas töötada natsistliku ja ääretult ebahumaanse eugeenikausu pooldajaid. Kui sääraseid barbaarseid meetodeid tõesti võiks olla mõttekas kuskil rakendada, siis ilmselt just sedasorti tegelaste sigivuse piiramiseks, kelle hulka see härra psühhiaater ise kuulub. Vastasel korral oleme varsti jälle tagasi teistmoodi neuroloogiaga inimeste massimõrvade juures, mid alles üsna hiljuti Saksas aset leidsid. Ka raseduse katkestamine on mõrv ja samuti on sundsteriliseerimine ja sellele üleskutsumine jõhker vägivald ning kuritegu. Tulge mõistusele! Eestis tegutseb praegu K. Pätsi nimeline autistide kool, kuigi just Päts omal ajal võttis Eestis vastu ilmselt Hitleri eeskuju järgides neurovähemuste (kelle hulka peeti ilmselt kuuluvaks ka autiste) sundsteriliseerimise seaduse – kas see pole absurdne olukord? Samuti, nagu näha, tegutsevad Eestis takistamatult eugeenikausku psühhiaatrid.

    Nii nagu biodiversiteet looduse säilimiseks, nii on neurodiversiteet ehk inimeste neuroloogiline mitmekesisus hädavajalik inimkonna säilimiseks ja arenguks. Õnneks on siiski päris palju juba ka neid, kes seda mõistavad ja näiteks USA-s on ka juba mitmeid neurodiversiteedi printsiibil baseeruvaid koole ja muid asutusi. Autism ei ole haigus, küll aga on haiged või mõtlemisvõimetud need inimesed, kes autismi endiselt patologiseerivad – kuigi juba Hans Asperger nägi autiste pigem teistsuguse geneetilise inimtüübina, kes vajab lihtsalt teistega võrreldes spetsiaalset tuge, et tema erinevuste suhtes mittetolerantses ühiskonnas toime tulla. Autism ei ole haigus, see on ka tänapäeva kõige tunnustatumate autismiekspertide, näiteks Temple Grandini, ning edumeelsete autiste kaasavate autismiorganisatsioonide seisukoht üle kogu maailma. Autistide teistest kõrgem kognitiivne funktsionaalsus (intellektitase) on tõestatud näiteks ligi 10 tuhande inimese peal läbi viidud uurimuse põhjal. Autistid jt neurovähemused suudavad probleeme näha teistest rohkem uudsetest vaatenurkadest ja seega on just nende abi kõige rohkem vaja ühiskonnaelu edasiviimisel. Ühtlasi põhineb kogu kultuur ja teadus just autistide või tugevate autistlike joontega inimeste tegevusel, sest juba Hans Asperger ütles, et iga edukas teadlane ja kunstnik on märkimisväärselt autistlik. Neid asju võiks psühhiaatrid teada ju ometi.

    Ühiskond vajab hädasti just rohkem autiste ja ilmselt ka teisi mitteneurotüüpseid inimesi, seega tuleks nende sünde igati soodustada ja mitte piirata. Haridussüsteem tuleb muuta neurodiversiteedil põhinevaks lähtuvalt juba olemasolevatest positiivsetest eeskujudest ja tulemustest. Tuleb levitada infot neurovähemuste ja nende aktsepteerimise olulisuse kohta. Vaimse tervise süsteemi tuleb põhjalikult reformida, et selle lõputu patologiseerimise, ravimikesksuse ja ignorantsuse asemel hakkaksime nägema humaansemaid lahendusi. Tuleb lõpetada autistlike laste traumeerimine vägivaldsete “teraapiameetoditega” nagu näiteks ABA seda ilmselt ikka veel vähemalt osaliselt on. Autismivaldkonda laekuvad ressursid tuleb suunata autistide vastase propaganda asemel autistide, lisaks lastele ka täiskasvanud autistide abistamisse ning patologiseerimise ja stigmatiseerimise vähendamisse. Jne.

  56. Memm ütleb:

    Kõigil, kes on siia päikse alla sündinud, on õigus elada ja areneda. Kui lapsel on erinevad vajadused, siis pole mõtet vaielda ja arutada, mitu tassi kohvi on vanemad joonud või mitu lusikatäit suhkrut kohvisse pannud. Kui see (kohv, suhkur) olekski põhjuseks, siis enam pole midagi teha, vaja on last aidata. Põhjuste uurimine küll ka vajalik, aga see on teine teema.
    Kui ikkagi on nii, et autismi jt eripärasustega lapsed on olemas, siis tuleb (põhjuste otsimise kõrval) kindlasti tegelda nende laste aitamisega. Või kuidas?

  57. V. Parve ütleb:

    Poliitkorrektsus kohustab. Nõus.

    Ääremärkus siiski. Seadsin oma juttu tõkked, et seda ei saaks lugeda teisiti kui see on lugemiseks mõeldud.

    1. Need lapsevanemad, kes järjepannu pärilikult õpivõimetuid või pärilikult käitumishäirega lapsi ilmale toovad, ei loe ÕpLehe kommentaariumi ega lehte ennast. Neid ei häiri, kui nende staatust kirjalikult analüüsitakse.

    2. Eile psühhiaatriakliinikus pidasime nõu ühe valla sotsiaalnõunikuga. Ta rääkis värskest juhtumist, kus valla põhjalikult argumenteeritud taotlus muuta sigimatuks nõrgaandeline sünnitusmasin, kellelt juba viis last lastekodudesse hajutatud, kohtu poolt tagasi lükati – et vaatame veel, polevat veel kindel, kas need lapsed mitte sotsiaalsete põhjuste tõttu nõrgaandelisteks ei ole kvalifitseerunud.

    3. See, kui sotsiaalselt pädevatel vanematel sünnib autistlik laps või hüperaktiivne laps, on sisuliselt teistsugune juhtum, kui see, et nõrgaandelistel vanematel on epileptikust ja edasijõudmatu laps või käitumishäirega laps. Esimestel on küll raske, aga nad suudavad välist abi vastu võtta ja seeläbi on neil natuke kergem. Teised ei suuda väljastpoolt lapse kasvatamise ja arendamise abi vastu võtta. (“Kus enam tundmist, seal enam valu. Kus enam mõistmist, seal enam meelepaha.”)
    4. Kaastunde avaldamine ja ühistunde tekitamine on psühholoogilise abi võtted, vägagi kasulikud, kuid nad ei sisalda abinõu, millest edaspidi abi oleks!
    5. Kummalgi juhul – ei kõrgesti haritud lapsevanema juhul ega F70 või F71 lapsevanema juhul ole lapsevanematel selles süüd, et probleemne laps on sündinud. Kuid haridusevõimelised vanemad tajuvad oma probleemset last oma süüna. See süütunne (koorem) on vaja nende pealt kergemaks võtta. Aga kui probleemiküllaseid lapsi sünnitavad haridusevõimetud sünnitusmasinad, siis sellest “jätkusuutlikkusest” on vaja lahti saada. (Sest darwinlikust loomulikust valikust, mis arvukamalt paljunejaid soosib, ei ole võimalik lahti saada,
    vt Steve Jones “Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal”)

  58. autist ütleb:

    Eugeenika propageerimine on ohtlik rada, see võib meid varsti jälle tagasi viia teistmoodi neuroloogiaga inimeste massimõrvade juurde, mis alles üsna hiljuti Saksas aset leidsid. Sundsteriliseerimine on alati sama küsitav kui surmanuhtlus. Kelle hinnang võetakse aluseks, et kas vanemad on pädevad või “nõrgaandelised”? Sageli on nii, et lapsed, keda peetakse lapsepõlves vaimupuudega olevaks, on tegelikult ühes või teises valdkonnas geniaalsed ja lõpetavad näiteks emeriitprofessoritena. Kõik on väga suhteline ja hinnangud inimeste ühe või teistsuguse kvaliteedi või pädevuse suhtes on alati subjektiivsed ning kultuurikontekstist määratud.

    Nii nagu biodiversiteet looduse säilimiseks, nii on neurodiversiteet ehk inimeste neuroloogiline mitmekesisus hädavajalik inimkonna säilimiseks ja arenguks. Õnneks on siiski päris palju juba ka neid, kes seda mõistavad ja näiteks USA-s on ka juba mitmeid neurodiversiteedi printsiibil baseeruvaid koole ja muid asutusi.

    Autism ei ole haigus ja ka suuremal osal teistest neuroloogilistest erinevustest on tõenäoliselt oma funktsioon, mis aga ühiskonna enda puude tõttu teistele mõistetav ei ole. Juba Hans Asperger nägi autiste pigem keskmisest erineva geneetilise inimtüübina, kes vajab lihtsalt teistega võrreldes spetsiaalset tuge, et tema erinevuste suhtes mittetolerantses ühiskonnas toime tulla. Et autism ei ole haigus, see on ka tänapäeva kõige tunnustatumate autismiekspertide, näiteks Temple Grandini, ning suurte edumeelsete autiste kaasavate autismiorganisatsioonide seisukoht üle kogu maailma. Autismigeenidega seotud teistest kõrgem kognitiivne funktsionaalsus (intellektitase) on tõestatud näiteks ligi 10 tuhande inimese peal läbi viidud uurimuse põhjal (http://www.nature.com/mp/journal/vaop/ncurrent/full/mp201512a.html)

    Autistid jt neurovähemused suudavad probleeme näha teistest rohkem uudsetest vaatenurkadest ja seega on just nende abi kõige rohkem vaja ühiskonnaelu edasiviimisel. Ühtlasi põhineb kogu kultuur ja teadus just autistide või tugevate autistlike joontega inimeste tegevusel, sest juba Hans Asperger ütles, et iga edukas teadlane ja kunstnik on märkimisväärselt autistlik.

    Ühiskond vajab kriisist välja tulemiseks hädasti rohkem autistlike jt mitteneurotüüpsete omadustega inimesi, seega eugeenika ja konformism küll inimkonda ei päästa. Haridussüsteem tuleb muuta neurodiversiteedil põhinevaks lähtuvalt juba olemasolevatest positiivsetest eeskujudest ja tulemustest. Tuleb levitada infot neurovähemuste ja nende aktsepteerimise olulisuse kohta. Vaimse tervise süsteemi tuleb põhjalikult reformida, et selle lõputu patologiseerimise, ravimikesksuse ja ignorantsuse asemel hakkaksime nägema humaansemaid lahendusi.

    Tuleks lõpetada ka autistlike laste traumeerimine vägivaldsete “teraapiameetoditega” nagu näiteks ABA seda ilmselt ikka veel vähemalt osaliselt ja oma teoreetilise raamistiku poolest on. Autismivaldkonda laekuvad ressursid tuleb suunata autistide vastase propaganda asemel autistide, lisaks lastele ka täiskasvanud autistide abistamisse ning patologiseerimise ja stigmatiseerimise vähendamisse. Jne.

    PS, vabandust varasema emotsionaalsema kommentaari pärast, mida siinne administraator põhjusega ei avaldanud.

  59. Ethel Lillemägi ütleb:

    Huvitav arvamus psühhiaatrilt, kes tembeldab kõik vanemad, kellel on probleemne laps eesti keeli öeldult nõrgamõistuslikuks ning pehmelt väljendudes soovitab neil mitte sigida.Eugeenikat teatavasti pooldati ka esimese Eesti Vabariigi ajal.Tekib ainult küsimus, milliste omaduste alusel selline valik tehakse. Eks igaüks lähtub oma rikutuse, hea ja kurja mõistmise ja empaatiavõime tasemest.

  60. Kristi ütleb:

    Antud artiklis on kokku kuhjatud mitu tegelikult väga erinevat probleemi. Kord räägitakse edukultusest, kord aspergeri-sündroomist. Kas need pole pisut erinevad asjad?

    Eeldades, et aspergerlus-autism pidavat (artikli autori arvates siis?) olema tingitud edukultusest, satume vastuollu meedikute väitega, et autismil on eeskätt meditsiinilised tekkepõhjused, mis avalduvad juba väikelapseeas.

    Sain artikli poindist aru nii, et jutt oli õpilastest, kes koolis teevad, mida tahavad. Siin aga võib ju olla hästi palju põhjuseid! Üks põhjus – vaimse häirega lapsed (autistid-aspergerid), teiseks suureks põhjuseks siis sotsiaalse poolega seotu.

    Kisa mingi müstilise “edukultuse” ümber oli klisheelik ja suhteliselt mittemidagiütlev. Autor on ära unustanud, et läbi aegade, aastasadu, on normaalseid vanemaid huvitanud nende lapse koolis edasijõudmine. Mitte aga nii, et lapsel on kahed, ja vanem ainult naeratab ja räägib, et tema selle “koleda edukultusega kaasa ei lähe”. Niisuguste ükskõiksete vanemate lapsed enamasti ei loe raamatuid ega poe ka teki alla peitu. Vaid nad eelistavad õppimise asemel veeta aega tundide kaupa arvutimänge mängides või telekat vaadates, pitsa näpu vahel. Suures “edukultuse” hirmus (või lihtsalt argumendina iseenda mugavusele) on mõned vanemad lõpetanud oma lastega tegelemise, ei õpeta neile ei akadeemilisi asju, ei õpeta ka viisakuskombeid- üldse mitte midagi. Küll aga on mugav süüdistada õpetajaid ja paha kooli, kes nende laste eripäraga ei arvesta.
    Hinne on lapse töö palk, tunnustus temale. Ühtlasi valmistab see tulevast ühiskonnaliiget eluks ette, õpetab oma tööd hästi tegema. Juba praegu on Töötukassas suurimad probleemid just noortega – paljudele noortele elluastujatele tuleb suurimaks üllatuseks, et (esmakordselt elus?) peavad nad kuhugi hakkama õigeks ajaks jõudma, peavad hakkama tegema tööd, mis võib-olla alati polegi kõige lahedam ja põnevam jne…

  61. E. ütleb:

    Et raseduse ajal kohvi ja suhkru tarbimine autismi tekitaks- nii ebaintelligentne ei tohiks inimene ikka olla, et seesuguseid avaldusi teha.Kui isiklikuks minna, siis mina tarbisin kõigi nelja lapse kandmise ajal nii üht kui teist- autistlikke jooni pole mu lastest ühelgi.Autismi põhjused on geneetilised. Üks väga oluline põhjus on isa kõrge vanus lapse eostamise ajal.

  62. Elika ütleb:

    Lp Eva!

    Tegelikult süüdistab lapsevanem alguses iseennast – mida tegi valesti, teisiti, kui nn tavalise ja terve lapse puhul varemalt. Ja nii sinnamaani kuni selgub tôde- diagnoos autismist. Paljudel autistlikel lastel on erisugused tunnused. Kui üks laps on terve ja teisega kohe kuidagi hakkama ei saa, tekivadki sellised küsimused. Aga unustate ära lapse nö vaimsele poolele keskendudes, et autistlikel lastel on ka füüsilisi tunnuseid, nagu päkkadel kõnd, eneseregulatsioon plaksutamise läbi, müratalumatus jpm. Need tulevad siis ka teie meelest kasvatusega kaasa? Lapsevanem, kellel üks on nn terve laps ja teine autismispektriga oskab juba varakult tähelepanu osutada sellele, et midagi on teistmoodi ja mitte natuke, vaid väga palju. Tegelikult julgen vàita, et need inimesed on pimedad ja rumalad, nagu nõiajahi ajastul, kes korrutavad, et asi on kasvatuses! mul on kodus distsipliin ja kord optimaalses mõõdus, väärtused paigas ja sinna nabasongani edukus kyll ei kuulu. Lapsed on tublid, ôpivad hästi, on motiveeritud ja mitte distsipliinist ega hirmust vaid huvist!!! Meil on kombeks kallistada ja öelda, et oled armas! Ei ole ma suuteline vabakasvatuseks, sest ma ei oska ega julge seda vastutust vôtta, ei oma sellist pedagoogilist taset. Ei ole asi kasvatuses! Sest laste psühholoogidelt olen vaid aplausid teeninud! Siin me pimedad vaidleme, sest on vaja keegi syydi jätta ja tuleriidale saata, aga harjuta palju tahad, füüsilist sa välja ei ravi oma kasvatusega. Ja nagu alustasin, kogemusega lapsevanem teab, mida tähendab peeglisse vaatamine ja lootusetuse tunne… Teised oskavad vaid targutada. Aga tühja targutamine ei vii edasi, vaid on vastupidise mõjuga.

  63. Peep Leppik ütleb:

    Lp. Lapsevanem2!
    Teie kommentaar näitab ühekülgseid (!) teadmisi psühholoogiast. Inimese arengut mõjutavad sünnipärased (ka patoloogilised) tegurid ja tema areng ontogeneesis (pärast sündi). Nii võib vasakukäelisuse põhjus olla sünnipärane või nö kujundatud. Sama on HÜPERAKTIIVSUSEGA – siingi on nn sünnipärane osa või kasvatuse tulemusel (eriti viimasel aastakümnel) kujunenud-suurenenud osa. Kirjutasin just sellest. Aga Aspergeri jt tõbede puhul on tegemist enamasti patoloogiaga (mitte kasvatuse tulemusega). Neid võrrelda ei saa. Pedagoogikas on mõtet rääkida sellest, mis sõltub meist endist – meie tegevusest…

  64. Ivo ütleb:

    Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on §51, kus on juttu hariduslike erivajadustega õpilaste rühmadest ja klassidest. Huvitav, kas sellist väikest klassi nagu seal punktis 1-10 nimetatud, ka kuskil koolis reaalselt tehtud on? https://www.riigiteataja.ee/akt/13332410

  65. Agne Tamm ütleb:

    Meid kõiki huvitavad Raha ja Asjad! Kolmelapselises Peres polnud kõik võimalik! Pidime palju loobuma, Ise õmblema, siis väideti, et oled vaid väline, peale keskkooli oled sisukas, aga pole Välimust! Kuidapidi siis! Igatpidi proovinud! Kuidas Siis! Loll Jutt! Kõike kohe Ei saa! Tuleb Kauem oodata! Ja Lastest Loobuda! Siis Saab KõIke!

Leave a Reply to Mari Peets

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!