Eesti mees − armastav ja veidi harimatu elupõletaja, aga muidu täitsa tore inimene

16. jaan. 2016 Ylle Rajasaar keskkonnaajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Eesti mehe elus on kõige tähtsam armastus ja püsisuhe. Lapsi võiks tal olla kaks või rohkem ning pereelu on igal juhul tööst olulisem. See mees, kes nii usub, on muuhulgas riskialdis, alkoholiga ja suitsuga sina peal, kergelt ülekaaluline, juhusuhteid harrastav, välismaale ihkav, vägivalda kogenud ning üsna kehva tervisega. Nii selgub Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse läbi viidud Eesti meeste uuringust.

Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringu, mille läbiviimist juhtis 11 eesti sotsiaalteadlast, tellis Eesti säästva arengu komisjon koostöös riigikantseleiga ning seda rahastas Euroopa sotsiaalfond. Laiaulatuslik küsitlus viidi 2014. aasta septembrist detsembrini läbi 16−54-aastaste Eestis elavate meeste hulgas. Küsimustikule vastama kutsuti 4800 meest, arvesse läksid 2056 vastanu andmed.

10. detsembril korraldas sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE Tartus Athena pööningusaalis avaliku vestlusringi, kuhu kutsus osalema tuntud mehed, kes omalt poolt uuringut kommenteeriksid. Oma seisukohti avasid näitleja Jan Uuspõld, noorte jalgpallurite juhendaja Kristjan Tiirik, suhtekorraldaja ja kolumnist Janek Mäggi, matemaatikaprofessor Mart Abel, muusik ja kultuuriheeros Juhani Jaeger. Kaks viimatinimetatut olid nõus uuringut Õpetajate Lehe jaoks pikemalt kommenteerima.

RAKE üritusel tutvustas meeste uuringut üks selle läbiviijatest PhD Marek Sammul. Ligi kahe ja poole tunni pikkuseks kujunenud vestlusring pakkus kuulajatele omajagu humoorikaid vaatenurki ning mõtlemisainet. Esitati intrigeerivaid küsimusi ja saadi intrigeerivaid vastuseid − kui see olnuks improvisatsiooniline teater, võiks toimunut nimetada suurepäraseks etenduseks. On loomulik, et selline uuring tekitab ka omajagu vastakaid tundeid.

Mart Abel räägib, et ta leidis uuringust kaks asja, mis tema jaoks ootamatusena selgusid: „Esiteks üllatusin, et mida vanem mees, seda usklikum. See tundub kummaline, sest mäletamist mööda oli uus usutõus üheksakümnendatel, mil kirik eri vormides noori enda juurde haaras. Või vajab inimene vananedes midagi, millesse uskuda? Teine asi, mis välja tuli − mida vanem mees, seda rohkem ta töötab! Vananedes peaks just rohkem puhkama. Minu jaoks tekib vastuolu − kust leida aega, et töötada rohkem, elada pereelu, olla rohkem usklik − kas neil meestel on 24 tunni asemel ööpäevas 34?”

Juhani Jaeger tõdeb, et üldiselt üllatas uuring teda positiivselt, silma jäi, et hoiakud on õiged: „Hoiakud mõjutavad ühiskonda laiemalt kui see, mida igaüks oma eluga isiklikus plaanis pihta hakkab. Selle uuringu järgi on vastanud eesti mees täitsa tore inimene.”

Samas teeb teda murelikuks vaikimisi keegi-nõuab-on-vaja-mudeliga nõustumine: „Mehelt oodatakse otsusekindlust, mehelikkust, selget silmavaadet ja samas leebust, sallivust, pehmeid väärtusi − see on suur vastuolu! Kes see on, kes nõuab? Kas see nõudmine on otseselt üks ühele või selgelt piiritletava grupi − perekonna, sõpruskonna − ootus? Või on need ootused, mida inimene endale ise, läbi vastuvõetava informatsiooni kujundab?”

Jaeger viitab infovälja vastuolulistele, kus üks ja sama suur meedia kommunikeerib eri sihtrühmadele erinevaid väärtusi: „Kui seda hakata tõsiselt võtma ja oma elu selle järgi kujundama, võib varsti endale nööri kaela panna.”

Üks uuringust lahti räägitud osa puudutas eesti mehe peresuhteid. Küsitlusele vastanud meestest kolmandik oli ametlikult abielus, kolmandik vabas kooselus ja ligikaudu kolmandik vallalised. Püsipartneri leiab eesti mees omale keskmiselt 34-aastaselt ning partneri valikul on oluline nii seksuaalne sobivus, intelligentsus kui ka iseloom. 62% vastanutest on koos elanud peamiselt ühe partneriga, veerand meestest kahega.

Huvitav seejuures on, et pikemalt elavad koos ühe partneriga maamehed ja eesti keelt emakeelena kõnelevad mehed. Paarisuhtega rahulolu ei olenenud sellest, kas ollakse abielus või vabas kooselus.Üle kõige väärtustab eesti mees püsisuhtes olles siiski armastust.

Mis see armastus õieti on, selle üle arutleti vestlusringis elavalt ning pigem oma kogemuse pinnalt kui üldistades. Kristjan Tiirik, tõdes et armastus tähendab mehe jaoks eelkõige usaldust ning teadmist, et inimene, kellega koos ollakse, on see ainus ja õige. Juhani Jaeger rõhutas armastuse bioloogilist olemust, Janek Mäggi üksteisemõistmist. Mart Abel tõi välja teineteisemõistmise: „Matemaatikuna ma hea meelega ei paku välja definitsioone n-ö pehmetele asjadele, mida igaüks isemoodi mõistab. Armastus tähendab minu jaoks ühiseid huvisid, ühist maailmavaadet, teineteisega kohanemist ja mõistmist. Teineteise seltsis on hea aega veeta ja on huvitav.“

Jan Uuspõld aga võttis teema lihtsalt kokku: „Kui tunned, et oled leidnud selle õige ja on armastus, siis tuleb kohe abielluda. Homset ei pruugi enam tulla.“

Kuidas aga ära tunda, et oled leidnud selle „õige“? Ka uuring viitab sellele, et eesti mehed ja naised ei leia omale sobivat partnerit kuigi kergesti. Pigem kipub eesti mees harrastama riskantseid seksisuhteid: ligi veerand meestest on otsinud endale seksipartnerit internetist, igal kolmandal on olnud juhusuhteid ja suur osa meestest ei kasuta kaitsevahendeid.

Vestlusringis osalenud taunisid riskantset käitumist, aga tõdesid ka, et õige partneri valikul on oluline kogemus ja mitte vähem tähtis haritus.

Tegelikkuse ja soovmõtlemise vahel on vastuolu − eesti mees leiab püsipartneri keskmiselt 34-aastaelt, lastesaamise parimaks ajaks aga nimetab 26−27 eluaastat.

Uuring näib toetavat levinud arvamust, et haritud naised ei taha kooselu vähem haritud ja majanduslikult kindlustamata meestega, aga see toimib ka vastupidi: „Siin sõltub vastus suuresti sellest, kui haritud on mees. Mida haritum mees, seda haritumat naist ta enda kõrval tahab näha. Kui tal endal haridust ei ole, ei saa ta tahta haritud naist,“ tõdeb Mart Abel.

Meeste ametivalikute puhul juhib ta tähelepanu vajadusele tuua rohkem mehi reaalteaduste juurde. See võiks olla n-ö puuduv kivi mehelikkuse vundamendis: „Tuleks hoolitseda selle eest, et reaalteaduste vallas oleks konkurentsivõimelise palgaga ja prestiižiga töökohti. Praegu räägitakse, et rohkem mehi on vaja õpetajaks. Õpetaja variandil ei ole ei hea palk ega prestiiž.“

Juhani Jaeger leiab, et püsivatele ja õnnelikele suhetele aitaks haritus palju kaasa: „Ma olen väga tänulik, et ma õigel ajal õigeid raamatuid lugesin. Kui bioloogia peale tuleb, on variant, kas visata magedalt nalja või kirjutada näiteks laule − see on hoiakute ja kultuuritausta teema. Jah, haritus aitaks palju kaasa. Kuidas seda haritust saavutada? Üksnes teadmistest ei piisa. Kõikvõimalikud aktiivõppemeetodid tuleksid siin kasuks, nende käigus omandatakse tarkust, mitte teadmisi. Eks see ole teadmiste ja tarkuse igipõline võitlus: kel on teadmised, võib avastada tuumaenergia, aga lollusest ehitada tuumapommi. Kel on tarkus, ehitab elektrijaama.”

Eesti mees on lastelemb ja peab parimaks rohkem kui kahe lapsega peret. Koguni 34% meestest soovib kolme last. Lapserohkus on hinnas maameeste ja välismaal elamise kogemusega meeste seas. Parim vanus esimese lapse saamiseks on meeste arvates naistel 24−25 eluaastat ning meestel 26–27 eluaastat. Marek Sammul tõi võrdlusena välja ka eesti naiste kohta tehtud uuringu näitajad. Selgub, et eesti mehed ja naised on üllatavalt üksmeelsed soovitava laste arvu suhtes. Reaalsuses on meil soovunelmani pikk tee minna ning peamise takistava tegurina, miks ei saada rohkem lapsi, nimetatakse majanduslikke tegureid.

Laste teemal arutledes jäi vahva viisiku jutust taas kõrvu Jan Uuspõllu väljaöeldu, et muuhulgas on mehe ülesandeks olla oma naise turvamees, et kaitsta naist laste eest: „Jah, turvamees, kes kaitseb naist omaenda ihuvilja eest. Et naine ei oleks väsinud. Kui mees hoolib, on peres rohkem lapsi.“

Enamik Eesti meestest on palgatöötajad. Meeste tööaeg ühes nädalas suureneb vanuse kasvades ning lastega mehed töötavad keskmiselt rohkem kui lasteta mehed. Suur osa Eesti mehi käituvad igapäevaselt oma tervist ja elu ohustavalt: iga neljas mees on tarvitanud alkoholi kaks ja rohkem korda nädalas, kolmandik meestest suitsetab iga päev. Ligi pooled meestest on tarvitanud elu jooksul narkootilisi aineid, pea iga kahekümnes peab ennast sagedaseks narkootikumide tarvitajaks. Iga seitsmes mees on juhtinud autot pärast alkoholi pruukimist ning peaaegu iga neljas on käinud joobes olekus ujumas. Nooremates vanuserühmades, v.a 16–17-aastased, on märgatavalt enam riskantselt käitunud mehi kui vanemates vanusegruppides. Ainult sagedasi alkoholipruukijaid on enim vanemate meeste seas. Tähelepanu väärib, et just eesti emakeelega mehed käituvad riskantsemalt.

Juhani Jaeger leiab olukorras üllatavaid seoseid: „Tasub küsida endalt, mis on see põhjus, miks kõiki neid asju tarvitatakse. Ma olen üks neist 2056 vastanust ja võin öelda, et olen paheline inimene − olen alkoholi proovinud ja teinud muudki, kindlasti ei ole ma see, kes tahaks näpuga näidata või nõu anda. Aga minu meelest on vahe, kas inimene teeb seda, mida ta teeb, teadlikult (ja rõõmuga) või muutuvad need ained füsioloogiliseks sõltuvuseks või omamoodi eskapismi vahenditeks.

Kui mingi aine muutub just nimelt võimaluseks luua endale alternatiivset reaalsust, siis tuleb endalt küsida, mille eest põgeneda tahetakse.

Siin võib olla taas arhetüüpne selgitus − kui avatud me ikkagi oleme? Eesti mees ei ole harjunud oma asjadest rääkima, pigem − ja see on vist üldse mehele omane − räägib ta siis, kui loodab leida probleemile lahenduse. Kui ta näeb, et kaaslane ei saa asja lahendada, siis ta ei räägi, jätab mure endasse ja võib-olla ventileerib seda läbi mõnuainete.“

Juhani Jaegeri soovitus on, heita pilk oma probleemidele, tegeleda nende põhjustega ja olla avatum − siis on lootust, et see osa mõnuainete tarvitamisest, mis on tingitud pingete maandamisest või suhtlemisest vajakajäämisest, saab elimineeritud.

Kokkuvõttes paistab Eesti mees uuringu põhjal üsna normaalne, ehkki arenemisruumi ju on. Vestlusringis käib läbi teema, kui paljud meestest on küsitlusele andnud n-ö poliitkorrektseid vastuseid – eeldades, et selliseid vastuseid neilt oodatakse – ning kui paljud on vastanud ausalt. Marek Sammul tõdeb, et päris igaühe sisse tõesti ei näe, aga pigem oli küsimustik koostatud nii, et vastata võis avameelselt.

Juhani Jaeger võtab need kahtlused ja kõhklused tabavalt kokku: “Kui meie – ja mina ise sealhulgas – oleme skeptilised, et äkki Eesti mees nii tore ei olegi, võiksid needsamad heade ja positiivsete väärtuste kandjad seda rohkem välja näidata. Eesti mees võiks välja näidata, et me ei ole tümikad!”

JANEK MÄGGI

Isiklik areng on siiski esmatähtis. Eestis sünnib poisse küll rohkem kui tüdrukuid, kuid 39. eluaasta juures jääb mehi vähemaks kui naisi.

Meil on iga haritud mees hinnas, eriti kõrgharitud mees. Kõikidele tarkadele naistele ei jätku tarku mehi, mis tekitab sotsiaalset stressi.

Eesti mehe potentsiaali ärakasutamata jätmine on ühiskonna jaoks kurjast. On selgelt tõestatud, et ebaõiged / frustreerivad / motivatsiooni alla kiskuvad on nii vaimselt üle jõu käivad kui ka liiga lihtsad ülesanded. Eesti mees peab püüdma rohkem saavutada. Jõuetekohaselt. Ta suudab küll, kuid ei taha piisavalt. Poisid, võtke ennast kokku!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!