TEADUS
Teadusharidus

Esemete elutüdimus

22. jaan. 2016 Johanna Ross kirjanduskriitik ja toimetaja - Kommenteeri artiklit

Aino Perviku „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid” on raamat meid ümbritsevate asjade muredest. Tuleb välja, et paljud argised esemed kas ei taha teha seda, mis neile ülesandeks on määratud, või siis ei saa ülesandega hakkama ja kannatavad sellepärast. Raamatus sisalduvad lühilood kannavad pealkirju, nagu „Telekapuldi pea käib ringi”, „Hambaharja pettumus”, „Toolide mure”, „Kohvri kõht on tühi”. Ka tekstidest enestest leiab palju negatiivsete emotsioonide kirjeldusi: „Piim oli murest murtud. Piimal oli eluisu otsas” (lk 48), „Supipott oli äärmiselt pettunud ja sai väga kurvaks” (lk 55), „Väike äratuskell oli väga kurb” (lk 60) jne.

Kas tegu võib olla mingi viimase aja suundumusega (eesti) lastekirjanduses? Just nimelt asjade muredest räägib ka samal aastal ilmunud Andrus Kivirähki „Oskar ja asjad”, kus samuti tutvustatakse argiobjektide hädasid ja täitumata unistusi: söögilauatool on tüdinud elutoas paigal seismast, televiisorit häirivad tema kõhust kostvad hääled, samasse serviisi kuuluvat koorekannu ja suhkrutoosi närvutab lahusolek. Probleeme on esemetel ka sama autori „Karnevali ja kartulisalati” lühijuttudes. Teiselt poolt on uus ikka unustatud vana. Juba Hans Christian Anderseni muinasjuttude tegelaste hulgas leidus esemeid, kellel oli mõni mure: näiteks sukanõel, kes ei leidnud seisusekohast tööd, või krae, kellel puudus pruut.

Kas ja mille poolest Perviku raamat niisuguses traditsioonis esile tõuseb? Minule mõjus võluvalt ja eripäraselt lugudest õhkuv elutunnetus, kohati lausa melanhoolne, kuid samas leplik fatalism. Kivirähki Oskari-raamatus saavad asjade probleemid üldiselt lahendatud, selles peategelase Oskari missioon seisnebki. Ta korraldab sugulaste hambaharja ja põrandaharja kohtumise, näitab Soome kelgule suvist maailma, aitab uue karjääri leida paha peale läinud naelal ja nõnda edasi. Õiglus seatakse jalule ning asjade õnnel ei ole enam takistusi. Perviku jutumaailmas seevastu jääb probleem mõnikord lahendamata. Näiteks punase pliiatsi süda ongi mahaviskamisest murtud ja midagi pole teha. Siniste lilledega tass konutabki nukralt kapinurgas, kui keegi just talle appi ei lähe. Supipott (ja koos temaga ka ema) ongi õnnetu, kui kõik lauasistujad supi ära põlgavad.

Muidugi, sedasorti juttude puhul võib öelda, et õnnelik lõpp on lihtsalt projitseeritud jutumaailmast välja, päris ellu, ja tekstidel on selge didaktiline eesmärk: kui ilusti suppi süüa, ei ole keegi enam õnnetu; kui oma pliiatsitega hoolsamalt ringi käia, jääb nende süda terveks, ja nii edasi. Ometi ei jää selline lahendus kõlama kõigi Perviku juttude puhul. Mõne eseme puhul torkab silma just nimelt vaikne leppimine oma ebarahuldava olukorraga. Näiteks õnnetul tekil, kes ei saa öösel magada, sest haige Robin tema all muudkui vähkreb, ei ole midagi teha, ja keegi ei saa teda päästa: „Tekk ohkas. Muidugi pandi ta jälle lapsele peale. Aga noh, eks teki kohus siin majas oligi last öösel soojas hoida” (lk 23). Telekapult on ühe ja sama multika vahtimisest juba surmani tüdinud – „Aga mis teha, kui Tedi vaadata tahtis” (lk 15). Viimases jutus „Kahvel, kes ei tahtnud olla kahvel” on lahendus kõige lennukam: oma elust tüdinud kahvel põgeneb söögilaualt, hüppab aknast välja, jookseb tiigi juurde, kargab vette, kasvatab endale soomused selga ja saba taha ning ujub lupsti! minema. Kuid eks me kõik mõistame, et see on eskapistlik fantaasia. Tegelikult pole kahvlil teha muud kui lõuad pidada ja edasi teenida.

Selles mõttes võib mureliku piima ja teiste tüüpide lugusid näha lausa õõnestusliku kirjandusena. Kui Oskari-raamatus maailmakorda põlistati, siis siin seatakse seda küsimuse alla, kuigi vaiksel ja üsna malbel moel. Meile tutvustatakse asju, kes ei ole oma kohaga maailmas rahul, kuid ei saa seda ka muuta. Juhitakse tähelepanu sellele, et kehtiv korraldus ei pruugi sobida kõigile ning et üleüldiselt omaks võetud seisukohtadel võib olla ka vastaseid. Meie võime ju uskuda, et tekk on olemas ainult inimeste soojendamiseks ja muud ei igatsegi, kuid tema ise ei pruugi üldse nii arvata. Näidatakse vaheala õnnelike ja kurbade lõppude vahel, seda, kuidas mõnikord on nii, et kõige paremini just ei lähe, kuid samas annab ju ka nõndaviisi elukest edasi veeretada … Kui palju võib meie ümber leiduda esemeid, keda piinab rutiin ja vaevab elutüdimus?!

Niisugune tõlgendus on muidugi üle võlli keeratud. Suur osa lugudest on ikkagi lasteraamatupäraselt helged ja selged. Esineb ka seesugused asju, kes on oma paigakesega päikese all igati rahul. Tramm Trimmel-Trampsil on kohutavalt hea meel, kui ta saab väikese prillidega poisi hommikul lasteaeda sõidutada; kohvri rõõm on suur, kui hakatakse reisile minema ja tema kõht mõnusasti asju täis topitakse. Ja vahel saab paha ese paraja palga, ilma et tema sisemist motivatsiooni üldse arvesse võetaks: tädi Malle prillid lihtsalt ongi õelad ja tigedad ning kõik muutub paremaks, kui nad puruks astutakse. Need on pigem traditsioonilised lastekirjanduslikud lahendused.

Kuid mingi mõnus mitmetimõistetavus ja lasteraamatu kohta pikantne melanhoolia Perviku raamatus ikkagi valitseb. „Juhtum krüsanteemiga” näitab, et sündmused võivadki olla ühekorraga rõõmsad ja kurvad: tillukese rohelise vaasi tunded on õige segased, kui ta saab küll kaunist krüsanteemiõit hoida, ent seda üksnes lille murdumise hinnaga. Üldse on Perviku karakterivisandid mõnusalt nüansirikkad ja tundlikud – võiks peaaegu öelda, et psühholoogilis-realistlikud, võrreldes Anderseni või Kivirähki koomiliste asi-tegelastega. Vist kõige sümpaatsem ja elulisem tundus mulle vana ja väsinud hõbelusikas, kes on ära toitnud juba mitu põlvkonda lapsi ja kellel saab korraks täiesti kõrini sellest, et järjekordne imik süüdimatult puristades putru maha loobib. Tahaks ometi juba pessu ja siis sahtlisse magama, aga ei, paistab, et siin läheb veel kaua! Kuid järgmisel hetkel heldib lusikas ometi: on alles tüübike, pisike tobu selline … Jah, nii see elu käib.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!