Kultuurisuvi
opleht-tellimine

Grupipilt kümnest mullu ilmunud laste- ja noorteraamatust

22. jaan. 2016 Krista Kumberg lastekirjanduse uurija - Kommenteeri artiklit

Laste- ja noortekirjanduse täpsemaks aastakokkuvõtteks on veel vara. Jaanuaris poetub raamatulettidele nii algupärandeid kui ka tõlkeid, mis kannavad ilmumisaastana numbrit 2015. Üldpilt, ja millised raamatud mullu rõõmu tegid, on siiski olemas nagu supipõhi, millele lisanduv küll mekki lisab, aga supp jääb supiks.

Tõenäoliselt ilmus ka mullu nagu eelnenud aastatel ligi sada algupärandit ja mitu korda rohkem tõlkeid. Nende seast oli päris raske võtta välja kümme, mille üle mingil põhjusel eriti hea meel on. Valik sai subjektiivne, valides seisis silme ees põhikooli õpetaja (ja õpilaskond).

Sarah Moore Fitzgeraldi „Lootuse õunakook” algab äreva noodiga. Üks koolipoiss on kadunud ja on põhjust oletada, et ta sooritas enesetapu. Lugeja saab juba 16. leheküljel teada, et tegelikult pole Oscar surnud, vaid eelistab kodust ja koolist eemal lähikuudel toimunu osas selgust saada. Tegemist on koolikiusamise juhtumiga, kus ärapõlatud neiu osutub nii heaks manipulaatoriks, et keerab kogu varem sõbraliku klassi noormehe vastu. Tekitab lausa imetlust, kui lihtsalt see tal käib ja millise ingliilmelise kannatajana, ohvri parima sõbrana niiditõmbaja ennast esitab.

Tüdrukul on tema senistele kogemustele põhinev suhtarvude teooria. Igas klassis on neli-viis alfat, kes võivad endale kõike lubada, ja nende paar-kolm sabarakku. Teine rühm on nähtamatud, siis veel aktivistid, mõni tõsine korrarikkuja, salk omaette hoidjaid (kes oma silmad mustaks ja juuksed roosaks värvivad) ja viimaks see üks, kes on täiesti põhjas, kõikidele kiusata. Oscar leiabki end ühtäkki sellelt positsioonilt. Enesehaletsuse asemel juhib autor oma tegelase juurdlema, põhjusi ning motiive otsima. Loost õhkub soojust ja elujaatavust.

Oscar on haruldaselt hea poiss. Elu pole teda hellitanud, aga oma pere muredega tegelemise kõrval märkab ta hädasolijaid ja küpsetab neile imemaitsva õunakoogi. See muudab, liialdamata, saatusi. Autor kasutab vahetuvat vaatepunkti, mistõttu lugu avaneb meile panoraamina, mitte lukuaugu perspektiivis.

Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14” võiks kuuluda põhikooli keskpaiga lugemisvarasse. On humoorikas ja põneva sündmuste käiguga. Kirjandus sageli võimendab arusaama, et eelteismelised on enesekesksed, sealjuures enesekindlusetud ahta silmaringiga tujukad voostrid. Erinevalt nohikute ja luuserite päevikutest näeb selle raamatu tegelane oma ninaotsakesest kaugemale. Tüdruk on huvitatud teadusest. Vähe sellest, ta mõtleb ka avastuste tagajärgedele. Marie Curie andis oma tervise hinnaga inimkonnale teadmised radioaktiivsuse kohta, Oppenheimer tegi esimese tuumapommi … Kas vanaisa uuritav igavese nooruse eliksiir on inimkonna päästja või hukutaja?

Kes on kuldkala nr 14? See on kummatigi tüdruku vanaisa, kes ilmub nende peresse, ei, mitte pahura rauga, vaid teismelise torisejana. Tema avastuse päästmise nimel toimub mõndagi närvesöövat ja lõpuks jõutakse Elu suure seaduseni. Selleks ajaks on üht-teist uut ja olulist õppinud nii lapselaps kui ka vanaisa.

Omamaises lastekirjanduses valitsevat tõsielujuttude põuda leevendab õige mitu raamatut. Kairi Looki „Piia Präänik kolib sisse” ja Heidi Raba „Sander Säinas ja lendav siga” on otsekui sugulased. Lustakate nimedega peategelased, seiklusi ning nalja pakkuv argielu, kohanemine uue keskkonnaga ja sõprade leidmine, mured on lahendatavad, homne ja ülehomne väärivad ootamist. Piia Präänikus leidub pisut maagilist realismi, Sander Säinas aga õhutab tegema imesid robootika abiga.

Sandri-nimelisest poisist kirjutas ka Piret Raud. „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” on muinasjutt ja ei ole ka. Jah, emme muutub nii pisikeseks, et mahub tikutoosi sisse magama. Jah, klassis käib nähtamatu poiss. See on kujundikeel, mille abiga saab selgeks, miks me mõnikord end pisikese või nähtamatuna tunneme. Hea meel on, et Piret Raud lisas oma jutukogudele nõnda-öelda läbiva loo. Jätkuvalt tekitab imetlust tema napp ja täpne tekst, hästi esile tulev sõnum ja lootusrikas lahendus.
Kadri Hinrikuse „Taaniel teine” on südamlik tõsielujutt, mille annaks kätte ka täiskasvanutele. Nimelt neile, kes kurdavad, et nende lapsed ei saa arvutist välja. Siin on poiss jäetud vanaisa hoolde, sest vanematel on Rootsis „palju tööd ja vähe aega” – nagu alati. Taaniel ei ole selle üle kurb, sest tal on maailma parim vanaisa. Vanaisa tegeleb poisiga parimal võimalikul moel ja määral. Ta viib lapse looduse ja raamatute maailma, isetegemise rõõmu juurde. Mõelgem korraks järele, kui palju me ise oleme õppinud lapsena mõne täiskasvanu kõrval toimetades.

Kõnekas on peatükk, kus poisid otsustavad kahekesi arvutimängu mängida, aga koos Taanieli vanaisaga lendab päev õhtusse nii, et arvuti ei tule meeldegi. Kui paljud täiskasvanutest on valmis oma isiklikku kallist aega sellisel määral oma lapsega jagama? Raamatus on ka sõpruse ja armastuse teema, Taaniel saab lõpuks koera ning tema vanemad jäävad Eestisse.

Pärast Ilmar Tomuski „Digi­pöörase kooli” läbilugemist ei uskunud ma oma kõrvu, kui kuulsin raadiost, et haridusministeerium on otsustanud aastaks 2020 digiõppele üle minna. Enne peaksid otsustajad Tomuski tõsinaljaka raamatu läbi lugema. Autor ei sarja nutitehnika kasutamist õppetöös, aga ei ülista ka. Plussid ja miinused on kenasti välja toodud ja tasakaalus. Mõtlemisainet pakub autor nii suurele kui ka väikesele lugejale.

Lapsed on läbi aegade kõnelnud oma leludega ja kujutlenud esemed elusaks, et needki mängu haarata. Kas pole sümptomaatiline, et tänapäeval vajab laps selleks (mängu)mobiiltelefoni abi? Andrus Kivirähk asetab linnapoisi ebamugavasse olukorda – suveks maale vanaema juurde. Iga teine kirjanik vallandanuks suvise idülli. Mitte Kivirähk. „Oskar ja asjad” nimitegelane umbusaldab loodust ja kohalikke lapsi. Tema telefon jäi koju, televiisor näitab ainult vabalevi kanaleid. Oskar teeb puuklotsist mängutelefoni ja avastab enese suureks üllatuseks, et sellega saab helistada. Nimelt esemetele. Vaat selline linnalapse mäng. Lugeda on naljakas, aga mõtelda annab mitme asja üle – põlvkondadevahelised suhted, unistused, kiindumus ja kiivus, üksioleku head ja vead jne.

Omaette hoidev on ka Anton Juhani Püttsepa raamatus „Gib­ral­tari laevakoerte ühing”. Autor kirjeldab väikelinnas asuvat vana maja, kus elab kirju kamp üürnikke. Keegi neist pole läbini halb ega ingellikult hea. Anton on nagu Taaniel ja Oskar vanema sugulase hoole all ning olukorraga üldjoontes rahul. Nagu Taaniel ja Sander, igatseb ta omale koera, ja nagu eespool nimetatud, saab temagi peremeheta looma inimeseks. Raamatu sündmused voolavad rahulikult justkui jõgi. Ennäe, polegi huvitav olemiseks tarvis sündmusi kiiresti üksteise otsa lükkida. Looma saatusest lugeda on alati kaasakiskuv ja mõtlemapanev. Nagu ka jälgida „vaeste patuste alevi” värvikat karakterigaleriid.

Lehe lugejaskonna ametit silmas pidades ei toonud ma esile ühtki eelkooliealistele mõeldud raamatut. Siiski – Leelo Tungla „Jänesepoeg otsib sõpra” võiks sobida esimeses klassis lugemiseks. Keskkonnavahetus, pean silmas koolitulekut, ja sõbra otsimine on algaja koolilapse jaoks päevakorras olev teema. Raamatus on tubli tükk teksti, mitte kaks lauset pildi all. See on esitatud sobiliku kirjasuuruse ja reavahega. Erinevatel (looma)lastel on suurem ühisosa, kui nad esialgu arvata oskavad. Tekstis muuseas mitu mõnusat muiet ka täiskasvanute jaoks.

Õigupoolest annaks mullu ilmunust mõne teise nurga alt võetuna veel paar peaaegu samaväärset kümnelist grupipilti teha.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!